küsis Rusco. „Kas krasialased on ikka veel enesehävituse kursil?”
Ragen kehitas õlgu. „Nii räägitakse. Mina ise lõpetasin Krasias käimise, kui mõne aasta eest abiellusin. Liiga kaugel ja liiga ohtlik.”
„Nii et sellel, et nad oma naised palakatega kinni katavad, polnud asjaga pistmist?” küsis Rusco.
Ragen naeris. „Abiks see ei olnud,” kostis ta, „aga peamine põhjus oli selles, et kõik põhjamaalased, isegi sõnumitoojad, on nende meelest argpüksid, kuna me ei veeda oma öid, püüdes langeda maa-aluste ohvriks.”
„Võib-olla ei kipuks nad nii väga võitlema, kui nad oma naisi rohkem vaataksid,” muigas Rusco. „Aga Angiers ja Miln? Kas hertsogid tülitsevad ikka veel?”
„Nagu alati,” ütles Ragen. „Euchor vajab Angiers’ puitu, et oma rafineerimiskodasid käigus hoida, ning teravilja, et toita oma rahvast. Rhinebeck vajab Milni metalle ja soola. Et ellu jääda, peavad nad teineteisega kauplema, kuid selle asemel et asja endale kergeks teha, püüab kumbki teist lakkamatult tüssata, eriti kui mõni laadung teel maa-aluste tõttu kaotsi läheb. Eelmisel suvel ründasid deemonid terase- ja soolavoori. Voorilised tapeti, kuid enamik kaupa jäi terveks. Rhinebeck sai selle kätte ning keeldus maksmast, kuna see oli ju leitud kraam.”
„Hertsog Euchor oli küllap vihane,” oletas Rusco.
„Maruvihane,” kinnitas Ragen. „Mina olin see, kes talle uudise viis. Ta läks näost punaseks ning vandus, et kuni Rhinebeck pole maksnud, ei saadeta Angiers’sse enam ühtegi untsi soola.”
„Kas Rhinebeck maksis ära?” küsis Rusco innukalt lähemale kummardudes.
Ragen raputas pead. „Mõne kuu andsid nad endast parima, et teineteist näljutada, seejärel maksis kaupmeeste gild, et laadungid ikka enne talve tulekut teele saata ja et need laos ei mädaneks. Rhinebeck on nüüd nende peale tige, kuna nad andsid Euchorile järele, aga tema maine oli päästetud, laadungid liikusid jälle ning kui need kaks närukaela välja arvata, ei lähe kõik muu kellelegi teisele korda.”
„Hertsogite kirumisega tasub ettevaatlik olla,” hoiatas Rusco, „isegi siin kaugel.”
„Kes neile kaebab?” küsis Ragen. „Sina? Või poiss?” Ta viipas Arleni poole. Mõlemad mehed naersid.
„Ja nüüd pean ma viima Euchorile uudiseid Jõesillalt, mis teeb asja veelgi hullemaks,” ütles Ragen.
„See asula jääb Milni piirile,” teadis Rusco, „Angiers’st on sinna vaevalt ühe päeva tee. Mul on seal tuttavaid.”
„Enam mitte,” märkis Ragen rõhukalt ning mehed vaikisid natuke aega.
„Aitab halbadest uudistest,” kuulutas Ragen, tõstes oma reisipauna letile. Rusco kõõritas seda kahtlevalt.
„Soola moodi see välja ei näe,” ütles ta, „ja nii palju kirju mulle küll ei ole.”
„Sulle on kuus kirja ning täpselt tosin pakki,” vastas Ragen, ulatades Ruscole kokkumurtud paberilehe. „Siin on kõik üles loetud, koos ülejäänud kirjadega paunas ja pakkidega vankril, mis tuleb kätte jagada. Andsin Seliale nimekirja koopia,” hoiatas ta.
„Mida hakkan mina peale selle nimekirja või teie postikotiga?” küsis Rusco.
„Vanem on hõivatud, tal pole mahti kirju kätte viia ega ette lugeda neile, kes lugeda ei oska. Ta määras sind vabatahtlikuks.”
„Ja kuidas mulle korvatakse need äritunnid, mis ma kulutan kohalikele ette lugedes?” küsis Rusco.
„Ligimestele tehtud heategu pakub ju rahuldust,” vastas Ragen.
Rusco turtsatas. „Ma ei tulnud Ojaäärsele sõpru soetama,” lausus ta. „Olen ärimees, ja sellele asulale on minust kasu.”
„Tõesti?” küsis Ragen.
„Neetud, muidugi on,” ütles Rusco. „Enne kui ma siia asulasse tulin, tunti siin vaid vahetuskaubandust.” Tema suus kõlas see nagu sõimusõna ning ta sülitas põrandale. „Nad korjasid oma töö viljad kokku ja kogunesid igal pühapäeval väljakule vaidlema, kui mitu uba on väärt üht maisitõlvikut või kui palju riisi tuleb anda püttsepale, et ta teeks riisi mahutamiseks tünni. Ja kui sel päeval endale vajalikku kätte ei saadud, siis pidi ootama järgmise nädalani või käima ukselt uksele. Nüüd võib igaüks tulla siia mis tahes päeval, mis tahes kellaajal päikesetõusust päikeseloojanguni, ja müüa kaupa arvelduspunktide eest, et hankida endale kõike tarvilikku.”
„Kogukonna tugisammas,” märkis Ragen kuivalt. „Ja vastutasuks ei nõua sa midagi.”
„Ei midagi peale kenakese kasumi,” teatas Rusco irvitades.
„Ja kui tihti tahavad külaelanikud sind petisena oksa tõmmata?” küsis Ragen.
Rusco kissitas silmi. „Liiga tihti, kui mõelda, et pooled neist oskavad arvutada vaid oma sõrmede piires ning teine pool oskab lisaks appi võtta varbad,” ütles ta.
„Selia lubas, et kui nad järgmine kord üritavad, oled omapäi.” Rageni sõbralik hääl oli äkki karmistunud. „Kui sa just oma panust ei anna. Asula vastasservast leiab märksa hullemaid kannatusi kui kohustus kirju ette lugeda.”
Rusco kortsutas kulmu, ent võttis nimekirja vastu ja tassis raske koti oma laoruumi.
„Kui hull asi õigupoolest on?” küsis ta tagasi tulles.
„Hull,” vastas Ragen. „Kakskümmend seitse surnut, ja mõned on ikka veel kadunud.”
„Looja,” ahhetas Rusco, joonistades enda ette õhku loitsumärgi. „Mina arvasin, et halvimal juhul ehk üks pere.”
„Oleks see vaid nii,” ühmas Ragen.
Mõlemad vaikisid viivu, nagu oli kohane, seejärel vaatasid korraga teineteisele otsa.
„Kas teil on selle aasta sool kaasas?” küsis Rusco.
„Kas sinul on hertsogi riis valmis?” vastas Ragen.
„Hoidsin seda terve talve, kuna tulite nii hilja,” lausus Rusco.
Ragen kissitas silmi.
„See kõlbab endiselt!” kinnitas Rusco, tõstes ühtäkki nagu anuvalt käed. „Hoidsin seda pitseeritud tünnides ja kuivana ning närilisi mu keldris pole!”
„Saad ju aru, et ma pean kontrollima,” ütles Ragen.
„Otse loomulikult,” nõustus Rusco. „Arlen, too see lamp!” käsutas ta poissi, osutades sõrmega letiotsa poole.
Arlen sibas laterna juurde ja võttis tuleraua. Ta süütas tahi ja langetas aupaklikult klaasi. Tema kätte polnud kunagi varem ühtegi klaaseset usaldatud. Klaas oli külmem, kui ta oli arvanud, aga soojenes kiiresti, kui leek seda limpsis.
„Võta see ja mine meie ees keldrisse,” kamandas Rusco. Arlen püüdis varjata oma elevust. Ta oli alati tahtnud näha, mis peitub kõrtsileti taga. Kõneldi, et kui ka kõik Ojaäärsel laoksid kogu oma vara ühte hunnikusse, ei oleks sellest võrdset Kuldi keldri imedele.
Ta jälgis,
