neiu. Kui te mind kiiresti aitate, siis olen ma läinud veel enne, kui juhtub midagi halba.” Mehe hääl jäi rahulikuks, toon vestluslik.
Susan otsis muiet, mis näitaks, et mees teeb nalja. Seda ei tulnud.
„Te räägite tõsiselt?”
„Seda küll, kullake.”
„Armas jumal!”
„Ei, kullake, kenad ja suured rahapaberid.”
Susani käed hakkasid värisema. Talle meenus, mida talle oli õpetatud. Häirekella nupp on põrandal. Vajuta nupule. Jalad olid nagu süldist. Käed võtsid mehaaniliselt välja lõuendkoti. Ta avas rahasahtli ja hakkas pangatähti kotti panema. Vajuta nupule.
„Teie lõhnaõli on oivaline. Kuidas seda nimetatakse?” päris mees oma ilusa häälega.
„Royal Secret,” ütles Susan ja punastas olukorrast hoolimata. Viiekümnesed said otsa. Ta andis koti mehele. Vajuta nupule.
„Te olete nagu filmitäht. Ma tänan teid. Öelge oma abikaasale, et ta teid hoolega hoiaks. Muidu võib keegi teid ära varastada.” Ta naeratas laialt, võttis koti ja kõndis minema. Susan Ploos van Amstel vajutas varbaga nupule siis, kui mees klaasukse vahelt läbi läks.
„See võis ju olla ka parukas, kuid fotorobotiga saame pildi kokku,” ütles Mat kolmele ajakirjanikule. Ta uuris Premieri röövimist seepärast, et tema elavjõud oli suunatud linna põhjaossa, kus üks denaturaadivines kodutu oli oma sõbra põlema pistnud; Brackenfelli, kus oli kalapoes jahipüssiga toime pandud rööv ja Mitchells Plaini, kus neljateistkümneliikmeline kamp oli vägistanud kolmeteistkümnese tüdruku.
„Kõigest 7000 randi. See pidi olema asjaarmastaja,” sõnas The Cape Arguse reporter ja hakkas oma pastapliiatsi otsa lutsima.
Joubert ei öelnud midagi. Ajakirjandusega asju ajades oli see kõige parem. Ta vaatas juhataja kabineti klaasukse taha, kus Susan Ploos van Amstel kõneles oma lugu järjest uutele klientidele.
„Kullakeseröövel. Sellest võib saada kena loo. Kapten, kas teie arvates teeb ta uue katse?” küsis Die Burgeri mees. Joubert kehitas õlgu.
Pärast seda enam küsimusi ei esitatud. Ajakirjanikud palusid luba lahkuda, Joubert jättis nendega hüvasti ja võttis taas istet. Tulemas olid fotoroboti inimesed.
Ta oli valves ja sõitis seetõttu koju sinisest Sierrast ametiautoga. Koduteel astus ta läbi ühest Koeberg Roadi antikvariaadist. Uksel seisis Billy Wolfaardt.
„Terekest, kapten. Kuidas mõrvaäri läheb?”
„Ikka vanaviisi, Billy.”
„Müüki tuli kaks Ben Bovat. Aga minu arvates on need sul olemas.”
Joubert sammus ulmekirjanduse ossa.
„Ja üks uus William Gibson.”
Joubert laskis sõrmel üle raamatuselgade libiseda. Billy Wolfaardt pöördus ja astus ukse kõrval seisva kassaaparaadi juurde. Ta teadis, et kapten ei ole suurem asi jutumees.
Joubert vaatas Bovasid, pani need riiulile tagasi, võttis Gibsoni ja maksis selle eest. Ta jättis hüvasti ja sõitis minema. Teel koju ostis ta praekana Kentucky moodi.
Tema ukse alt oli sisse lükatud ümbrik. Ta viis selle koos raamatu ja kanaga kööki.
Ümbrikul olid helepastelsetes toonides joonistatud lilled. Ta pani teised asjad käest, võttis sahtlist noa ja lõikas ümbriku lahti. Selles oli üksainus kaheks volditud samasuguse lillepildiga paberileht. Paber lõhnas magusalt ja tuttavlikult. Lõhnaõli. Ta keeras paberi lahti. Käekiri oli naiselik ja muljetavaldavalt silmuseline. Ta luges:
Minu sügava iha
tuline embus
Sul sütitab liha
ja leegitseb lembus.
Maitse mind, puuduta, võta,
löö liblikasse varb.
Su lembusse elu jätan –
kas sa siis ei taipa, mu arm?
Allkirja ei olnud. Allkirja aset täitis lõhn. Ta tundis selle ära.
Joubert võttis istet köögilaua taga. Miks too plika temaga sehkendab? Ta ei tahtnud teist sellist ööd, nagu oli olnud eelmine.
Ta luges uuesti. Need avameelsed värsiread tekitasid peas kujutelmi: Yvonne Stoffbergi noor alasti keha tema all ja ümaratel täidlastel rindadel hiilgav higi…
Ta viskas luuletuse ja ümbriku prügikorvi ning kõndis endamisi pomisedes köögist välja. Ainult mitte veel üht säärast ööd. Ta ei tuleks sellega toime. Ta viskas lipsu voodile, läks raamatu järele ja viis selle elutuppa.
Tal oli raske keskenduda. Seitsme katkendlikult jälgitud lehekülje järel tõi ta luuletuse prügikorvist ära ja luges enesedistsipliini puudumise pärast enda peale pahane olles uuesti läbi.
Kas ta peaks neiule helistama? Lihtsalt tänama.
Ei.
Kõne võis võtta vastu isa ja Joubert ei tahtnud ju midagi liikvele lükata.
Ta tahtis kõigest tänada.
Ta oli arvanud, et see kihk on surnud. Eile sellelsamal kellaajal oli ta uskunud, et see kihk on surnud.
Telefon hakkas helisema. Joubert võpatas, tõusis püsti ja läks magamistuppa.
„Joubert.”
„Kapten, siin raadiodispetšer. Tulistamine Newlands Holiday Innis. Hukkus valge mees.”
„Tulen otsekohe.”
5
Teine ametivend, kes ei olnud Mat Joubert’ist loobunud, oli detektiivseersant Benny Griessel.
Sest Griessel jõi kogu oma küünilisusest hoolimata nagu loom. Ja sai Joubert’i endassetõmbumisest täiesti hästi aru. Ta uskus, et kui detektiiv töötab mõrvade ja röövide osakonnas, kus surm on su pidev kaaslane ning sinu leiva ja või allikas, siis tal miski lihtsalt peab järele andma.
Griessel oli pisut kauem kui aasta jooksul jälginud, kuidas Joubert vajub üha sügavamale ja sügavamale masenduse ja enesehaletsuse rappa, ega pruugi ilmtingimata olema suuteline ennast sealt ise välja sikutama. Ja ta ütles endale, et pigem siiski juba see kui pudel. Sest pudeliga oli Benny Griessel tuttav. Pudel lubab surma varju unustada. Kuid ta saadab su naise ja kaks last ummisjalu põgenema sõimleva ja peksva joodiku eest, kes laupäevaõhtuti nende elu põrguks muudab. Ja pärastpoole ka veel paljudel õhtutel nädala sees.
Ei, Mat Joubert’il oli käsil parem tehing.
Griessel jõudis kuriteopaigale esimesena. Ta oli slaavlasenäo, murdunud ninaluu ja üsna pikkade mustade juustega keskmist kasvu mees. Seljas oli tal sinine kortsunud ülikond.
Joubert trügis uudishimulike pealtvaatajate summast läbi, puges läbi kollase kilelindi alt, millega mundrimehed olid sündmuspaiga eraldanud, ning kõndis teistest veidi kaugemal seistes kellegi noore heledapäise mehega kõneleva Griesseli juurde. Mundrimehed olid surnukeha tekiga katnud. See lebas vormituna terassinise
