pean oma emale helistama. Ta elab Tokais. Ta saab mulle laste juures abiks olla. Ma olen kindel, et teil on mulle palju küsimusi.” Naise hääl oli tundetu nagu kuutõbisel.
Joubert oleks tahtnud talle öelda, et nad tulevad hiljem tagasi ja jätavad ta oma valuga üksi. Aga ta ei saanud seda öelda.
Naine naasis mõne minuti pärast. „Ema tuleb siia. Ta on tugev. Minu isa… Ma palusin teenijatüdrukul meile teed keeta. Ma usun, et te joote teed?”
„Me täname teid, kuid…” Joubert’i hääl kähises kergelt. Ta köhatas.
„Kui te lubate, siis ma olen kuni ema saabumiseni laste juures.” Proua Wallace ei jäänud vastust ootama ja kõndis mööda hämaralt valgustatud koridori minema.
Raadiosaatja Joubert’i taskus piiksatas. Ta vaatas sõnumit vedelkristallekraanil: HELISTA VBL LOUWILE. Sellele oli lisatud telefoninumber.
Ta oli Louwi ja veel kolm detektiivi hotelli saatnud, sest sealsete numbritubade aknad vaatasid parkimisplatsi poole. See juhtus pärast seda, kui kohtuarst oli oma pominad laiba kohal pomisenud. Ja enne seda, kui Bart de Wit platsi ilmus ja korraldas pressikonverentsi seoses mõrvaga, mille kohta neil puudus igasugune informatsioon. Ta põgenes koos Bennyga Oxford Streetile vahetult enne pressikonverentsi algust.
„See mees on kloun,” ütles Benny tee peal. „Teda ei ole meil pikalt.” Joubert oleks tahtnud teada, kas ülem kutsus ka kõik allohvitserid ükshaaval enda juurde. Ja kas de Wit on Griesseli hädast kangema kraamiga informeeritud.
„Basie tahab mind,” ütles ta muserdavat vaikust purustades ja tõusis toolilt. Ta kõndis sellesse tuppa, kus Margaret Wallace oli helistamas käinud. Ta kuulis, kuidas teenijatüdruk köögis portselannõudega kõlistab.
Tuba nägi kabineti moodi välja. Selle keskel seisis arvuti ja telefoniga kirjutuslaud. Tagaseina vastas paikneval riiulil olid kõvade kaantega aktimapid, mõned äritegevust käsitlevad raamatud ja käputäis ülepakutud kunstnahkköites Reader’s Digesti raamatute lühiväljaandeid. Ukse kõrvale jääv sein oli kaetud fotode ja diplomitega. Seal oli ka ühe kohaliku karikaturisti suur sarž. Sellel võis näha tihedate mustade juuste, lopsakate vurrude ja kergelt pungis põskedega James Wallace’it. Ta kandis saržil elegantseid rõivaid. Ühes käes oli tal diplomaadikohver logoga wallace’i kiirpost. Teise käe kaenla alla oli surutud kriketikurikas, selle peos oli aga lipp kirjaga LP KRIKET.
Joubert valis numbri. See kuulus hotellile. Ta palus Basiet ja ootas mõne hetke.
„Kapten?”
„Jah, Basie.”
„Kapten, me leidsime kellegi. Naissoost ja blondi. Ta väidab, et Wallace viibis tema numbris. Aga rohkem me teda küsitlema ei hakanud. Me ootame sind.”
„Kas sa saad tema juurde jääda? Benny ja mina oleme veel mõnda aega siin.”
„Milles küsimus, kapten.” Louw’ häälest kostis indu. „Ah jaa, ja üks tühi padrunikest oli veel. Laiba all.”
Kabinetist väljudes heitis Joubert uuesti pilgu seinal rippuvale saržile. Ja mõistis, et elu tähtsusetus on sama kurb kui surma lõplikkus.
„Ta hakkas oma käe peal äri ajama,” ütles Margaret Wallace. Ta istus käsi süles hoides suure ja mugava tooli serval ning tema hääl oli rahulik, ühetooniline ja vaoshoitud.
„Ta sai kommunaalarvete kojutoimetamise lepingu. Esialgu oli see raske ülesanne. Ta oli sunnitud tooma Ühendriikidest aadresslipikute kleepimise masina ja arvuti, kuid tollal tuli kõik kirjad veel ükshaaval ümbrikusse pista ja siis ümbrikud kinni kleepida. Ma aitasin teda. Me töötasime öö läbi. Sageli. Kaks aastat tagasi ta küll müüs seitsekümmend protsenti aktsiaid Promail Internationalile, aga nad jätsid firma esialgse nimetuse alles. Ta on senimaani juhatuse liige ja töötab nõustajana.”
Joubert pani tähele, et naine kasutab oma abikaasast kõneldes ikka veel olevikku. Kuid ta teadis, et see muutub järgmisel päeval, kui öö on mööda saanud.
„Kas teie abikaasa tegeles poliitikaga?”
„Poliitikaga?” lausus Margaret Wallace täielikus mõistmatuses.
„Kas härra Wallace kuulus mõnda poliitilisse parteisse?” küsis Griessel.
„Ei, ta…” Naise hääl murdus. Nad ootasid.
„Ta oli… apoliitiline. Ta ei käinud isegi valimas. Tema väitel on kõik poliitikud ühesugused. Nad tahavad ainult võimu. Inimestest nad tegelikult ei hooli.” Kortsud tema laubal süvenesid.
„Kas ta oli seotud mustanahaliste kogukondadega? Heategevusega?”
„Ei olnud.”
„Aga tema firma?”
„Ei olnud.”
Joubert tegi katset uue suunaga. „Kas tal oli teie teada viimasel ajal tööl mingisuguseid pingeid?”
Naine raputas põgusalt pead ja tema kuldpruunid juuksed liikusid.
„Ei olnud.”
Eri värvi silmapaar pilkus. Joubert mõistis, et Margaret Wallace püüab end vaevaga ohjes hoida. Ta läks naisele appi: „Proua Wallace, me oleme kindlad, et sellisel kohutaval sündmusel peab olema mingisugune loogiline selgitus.”
„Kes oleks võinud säärast asja teha? Kas meil ei ole siin maal siis juba piisavalt palju surma ja hävingut olnud? James ei olnud küll täiuslik, kuid…”
„Proua Wallace, see ei saanud olla õnnetusjuhtum. Ega röövimine. Harilikult on niisuguste asjade ajendiks raha,” ütles Griessel.
Või seks, mõtles Joubert. Aga sellega tuli oodata.
„Kas te teate, kas keegi oli teie abikaasale raha võlgu? Ükskõik millises muus äriettevõttes või tehingus…”
Naine vangutas taas pead. „James käis rahaga ringi väga vastutustundlikult. Ta ei mänginud isegi hasartmänge. Me käisime eelmisel aastal koos Promaili inimestega Sun Citys puhkamas. Ta võttis kaasa 5000 randi ja ütles, et kui need on läbi, siis ta jätab järele. Ja jättiski. Tänu issandale ei ole majal hüpoteeki…”
Griessel köhatas. „Te olite õnnelikult abielus.” See oli nending.
Margaret Wallace vaatas Griesseli poole ja kortsutas kulmu. „Jah, mulle meeldiks nii arvata. Meil olid küll need harilikud nääklused. James armastab kriketit. Ja mõnikord tuleb ta pärast poiste seltsis veedetud õhtut koju pisut napsisena. Ja mõnikord olen ka mina selle suhtes ülearu tundlik. Ma võin vist tujukas olla. Aga meie abielu toimib omaenda kummalisel viisil. Lapsed… tänapäeval keerleb meie olemine laste ümber.” Ta heitis pilgu magamistoa suunas, kus tema ema pidi nüüdsest trööstija ülesannet täitma hakkama.
Vaikus pikenes. Siis hakkas Joubert kõnelema. Ta arvas, et tema hääl kõlab tehtult ja üleliia kaastundlikult. „Proua Wallace, seadus nõuab, et te tuvastaksite surnukambris oma abikaasa isiku…”
„Ma ei suuda seda teha.” Naise hääl oli summutatud ja pisarad ei olnud kaugel.
„Kas on olemas mõni teine inimene, kes saaks seda teha?”
„Seda peab tegema
