vastas Bill. «Neid on siis nüüd Äravalitud Üheksa tuhat Üheksasada Üheksakümmend Kaheksa.» Ta irvitas valvurile näkku. «Mis sa arvad, kas me kaks sobiks selleks, et arvu taas kümne tuhandeni viia?»
Valvur urahtas: «See pandi paika, kui meid kümme tuhat täis sai. See hulk ei muutu ega vahetu.»
«Noh, sina jääd igal juhul nende seast välja,» irvitas Bill. «Sinu semud sind ei leia ja sa ei ole seal üleval kohal…»
«Aga ma pean olema!» hüüatas valvur ahastavalt. «Kui ma seal ei ole, siis olen ma surnud, kui Varjutantsijad maad laastama hakkavad.»
«Ah, kas pole see mitte põnev?» nentis Bill. «Tead, inimene on üks paras ruik-ruik küll. Kui temaga midagi juhtub, siis tahab ta, et tema poleks ainus, kel kehvasti läheb.»
«Sa pead D´Hoomsi tahet austama!» nõudis valvur. «Vaata, mida ta meie heaks teinud on!»
«Jaah,» mühatas Bill. «See nadikael jättis minu Varjutantsijate kätte. Raske on teda selle eest austada. Tead, semu, mul on sihuke imelik tunne sees, et jätan ta kus seda ja teist. Nii näituseks võiks oma jumalaks valida Kõmri ja…»
Valvur vaatas talle õudusega otsa.
«Loojangu ajal ei mõjuta päikese värvus seda, kas järgmine päev piksevihma tuua võib või ei,» seletas Bill. «Kõmri poole pöördumine võiks vähemalt TEOREETILISELT selle ilusa kuiva ilma ära rikkuda.»
«Äravalitutele ei ole ilm oluline,» ütles valvur veendunult.
«Võimalik,» kostis Bill. «See, kui ilm ilusast taas vihmaseks keerab, võib muidugi mõningaid Äravalitud Üheksa Tuhande ja veel mõne hulgast usus kõigutada.»
Valvur võpatas. «Kas pole mitte lõbus,» nentis Bill. «Teie tahate mind ohverdada, miks ei peaks siis mina mõnda teist Kõmrile ohverdama?»
«Sa oled õel!» kiunahtas valvur.
«Kindel see. Sa tõesti ei meeldi mulle,» irvitas Bill ja torkas valvurile noa kõrri. Seejärel viskas ta mehe tee kõrvale laukasse. «Üks valvur on surnud, teine aga kadunud. Uvitav, kuidas nad sellest asjast seal ülal arvavad?»
«Nojah, põnev. Varjutantsijad. Mis elukid need veel on?» mõtles Bill valjusti.
«Oo, auline, palju põnevam tundub olevat see, et nad peavad oma arvust täpselt kinni.»
«Mitte päris. Näib pigem, nagu oleks neile oluline mingi väiksem arv. Nad ei saa ju ometi vältida kõikide nende tuhandete puhul juhtuda võivaid õnnetusi. Mõni ikka kaotsi läheb.» Bill vaatas Telamoni poole. «On mingi kindel rituaalne arv, mida neil on tarvis.»
«Ohver,» pakkus too. «Auline isand, ohvriteks on tihtipeale täpset arvu vaja.»
Bill vaatas üle soode Pärapõrgu poole. «See oleks üks hirmuäratavalt suur ohver, või mis?»
«Üks tõesti suur ohver jah, kui isand nii ütleb,» nõustus too.
«Oletagem, et meil on vaja üheksat tuhandet ohvriks tuua. Seega valime me mingisuguse rahvahulga välja,» jätkas Bill mõtlikult. «Seejärel eraldame nad kuhugi, kus keegi neid tapma eriti tulla ei või. Kui nad kedagi tabavad, siis on see tore uudis, lisaohver, mida nad ei pea oma äravalitute seast võtma.»
«Nagu isand ütleb,» kostis Telamon kohviga tegeledes.
«Seega siis on iga surnu nende endi seast ellujäänud rahvale koletu uudis. See tähendab, et nad surevad ise suurema tõenäosusega. Kuna nad ilmselt peredega koos sinna läksid, siis on surijatelgi põhjust muretseda. Pere näedsa satub löögi alla. Nii see võib tõesti olla,» arutles Bill. «Mida me aga selle asjaga ette võtame? Neid tapma minnes saaks me ise ilmselt surma.»
«Sellest ei oleks kasu,» nentis Telamon.
«Ilmselt,» mühatas Bill. «Äravalitutele ei saa mitte kedagi lisada. Ja miks?» Ta silus oma juukseid. «Tegu on mingi rituaaliga, mida nad seal ilmselt ühiselt järgima peavad. Selge see. See peaks neid eraldama, nii et Varjutantsijad neid ära ei tunneks, või siis pigem tunneks ja ei puudutaks.» Ta mõtles veidike. «Sellist märki ei jäta just paljud tegevused. Suured vereohvrid küll – aga sellega nad vaevalt et praegu seal mäe otsas tegelevad.»
«Elu koos oma Jumalaga,» torkas Telamon vahele.
«Jah, see on võimalik.» Billil lõid silmad särama. «Me peame sinna minema. Kui me need kaks suurt pätti rajalt maha võtame, siis kukub see värk neil kolinal kokku!»
«Kas isand kavatseb ehk jumalate vastu minna?» küsis Telamon.
«Kas on mul muud valikut?» Ta otsis põuest välja ühe väikese pakikese. «Nüüd on meil olemas sihtmärk.»
«Aga kuidas sa neile ligi pääsed, oo auliseim?» küsis Telamon.
«Oh, ma ei tea. See, et meil on sihtmärk, ei tähenda veel, et meil oleks ka plaan,» ütles Bill tähtsalt.
Telamon valas kohvi välja. «Isanda tarkus on imeline,» ütles ta. «Hämmastavalt imeline.»
Bill tõstis näpu taeva poole ja ütles: «Teeme siis nii, et vaatame, kuidas lood on. Mul on siin kaljune Pärapõrgu linn ja saar. Kõik sinna viivad teed on valve all. Huvitav, kui palju meil aega on?»
Telamon vaatas pikalt lõkkesse. «Paar kuud,» ütles ta hauatagusel häälel. «On öeldud, et kolmsada päeva peab püha rahvas elama koos oma Pühaga, et tema pühitsus neist tema märgina särades ilma valgustama hakkaks.»
«Kes see nii ütles?» küsis Bill kahtlevalt. «Ma pole sellest midagi kuulnud.»
«Noche,» tunnistas Telamon.
«No hüva, see annab meile aega,» elavnes Bill. «Seega ei pea me kiirustama. Me teame, et nad peavad oma arvu väga tähtsaks. Kui neil seal mäe peal asi tuliseks teha, siis peavad nad… Noh, tegelikult nad väga ei pea, aga kui nad seal nii agaralt endi arvu arvutavad, siis üks korralik laastamistöö valvurite seas muudaks selle ameti vägagi ebapopulaarseks, eks ole?»
Telamon rüüpas oma räpasest plekk-kruusist kohvi. «Isanda teed on imelikud ja julmad,» tunnistas ta.
«Nõnda on julm ka maailma mingite tantsijate kätte andmine, olgu nad kes iganes. Ma ei usu, et nad maailmale midagi head teha tahaks.» Bill köhatas. «Kas teed on? Ah et on? Noh, siis vala.» Ta vaatas ringi ja rüüpas oma tassist teed. «Kui see nii läheb, siis saab ehk millalgi sinna Pärapõhja pealinna sisse lipsata.»
«Et siis valvurid tegeleks rohkem omaenese elu valvamisega kui võõraste varitsemisega, oo auline?» küsis Telamon. «Suur ja tark on isand isegi rumaluses.»
«Mida see tähendab?» mörises Bill.
«Enne kui valve põgeneb, katsuvad nad ilmselt seda tugevamaks muuta, oo isand. Andesta mulle mu märkus, sest ma olen sinu kõrval madal eikeegi.»
Bill mühatas: «Kas sul on mõni parem plaan?»
Telamon laskus põlvili. «Oo isand, mul on häbi oma armetut abi pakkuda, aga Pärapõhja oli kunagi Biviki klanni kindlus, kust nad ümbritsevaid maid rüüstamas käisid.»
«Oletame, et see on nii,» ütles Bill. «Ajalugu pole just minu tugevaim
