kui jumalaid jahtida?» küsis Telamon. «Õilis isand teeb kindlasti oma sõnades väikese vea. Mis võiks olla parem sport vägevate vägeva jaoks, kui jahtida mõnd taevalist?»
Bill vaatas mõtlikul pilgul lõkkesse. «Üks vastane on teada,» pomises ta. «D´Hooms. Selge siis. Ta on oma loojangutega siinsele rahvale ilusat ilma pakkunud ja need toetavad nüüd teda. Noh, aga isegi Pärapõhja rahvas ei läheks nii lihtsalt kaose poole üle. Seal peab veel midagi mängus olema.»
«Neid puudu olevaid raamatuid oli kaks, oo isand,» nentis Telamon.
«Jah, ja talikud ei ole kohe kindlasti mitte D´Hoomsi omad.» Bill ohkas. «Siin tuleks lahendada üks viienda astme fraktaaldimensionaalvõrrand ja leida vastavalt funktsioonile, milliseid korra elemente tuleks meil loojangute puhul rakendada, et D´Hoomsi vägi kahaneks.» Ta oigas. «Mu jumal, see on NII tüütu ja nüri töö kui veel vähegi võimalik.»
«Kas see D´Hooms pole mitte kaose jumal?» küsis Telamon.
«Jah, on küll.»
«Vabandagu mu isand mu piiritut rumalust, aga kas pole mitte hämmastav, et üks kaose jumalatest, kes peaks külvama maailma kaose seemneid, pakub rahvale nõnda regulaarselt ühesuguseid loojanguid, olgugi et seda vaid ühes maailma piirkonnas? See räägib nagu tema olemusele vastu.»
Bill vaatas Telamoni poole ja kukkus vanduma. Telamon tõmbus kohkunult tagasi ja jäi oma isandale otsa jõllitama. Lõpuks kogus ta end ja vaatas uurivalt Billi poole. «Kas isandaga on kõik korras?» küsis ta.
«Ei, ei ole,» mühatas Bill. «See teine raamat, need äraneetud talikud, see on kõik ju päevselge. See erikuradi värk on päevselge.»
«Mis siis viga on?»
«Sa ju tead, et on olemas Kaose jumalad ja Korra jumalad.»
Telamon noogutas vastuseks.
«Vähesed teavad, et lisaks neile on olemas veel paar erapooletut, nõndanimetatud Neutraali.»
«Nagu isand ütleb, nii olgu.»
«Ma uskusin kogu aeg, et see, kes D´Hoomsiga koostööd teeb, on üks Kaose omadest. Ma eksisin. Asi oli kogu aeg mul silme ees. Need talikud on Hota talikud.»
«Väga kena, oo ülitark ja austusväärne, aga kes on Hota?»
«Hota on üks Neutraalidest, naeru jumal. Teda teenivad mõned narrid, veiderdajad, klounid ja muu sedasorti rahvas.» Bill mörises midagi segast, millest võis eristada vaid sõna «kanaputka».
«Mis viga on, oo isand?» küsis Telamon. «Sa ju lahendasid mõistatuse ära?»
Bill ohkas. «Vaata, Telamon, koos Hotaga suudab D´Hooms oma väele lisada stabiilsuse elemendi, mida seal muidu ei oleks. Seega ei aita siin võrrandite lahendamine, kuna kord on piirprotsesside juures juba olemas. Samas jätab see, et Hota pole Korra jumal, asja juurde alles teatava korrapäratuse, nii et D´Hooms ei kaota oma väes. See on tegelikult briljantne plaan. Koos Kaose jumalaga ei saaks ta pakkuda rahvale piisavat stabiilsust, et inimesi köita, kui ta aga peaks sõlmima üsnagi kujuteldamatu liidu mõne Korra jumalaga, siis kannataks sealjuures ta vägi.»
«Seal on ju ometigi mingi korratuse element, mida saab rikkuda,» arvas Telamon. «Kindlasti võiks õilis ja vägev isand…»
Bill vaatas lootusetul pilgul lõkkesse. «Kahe sellise jumala koostöö muudab võrrandi raskemaks ja keerukamaks. Tekib kas kaheteistkümnenda või neljateistkümnenda astme fraktaaldimensionaalvõrrand. Sellisel võib aga väga edukalt lahend ka puududa, ja tegelikult juba kümnendast astmest alates ei ole neil mitte iialgi ühest ning ilusat lahendit.» Ta lõi käega. «Sellist võrrandit suudaks meie lennu rahvast koostada vaid Aun, ja lahendamiseks kuluks isegi professor Angrodil kaks aastat. Nõndaviisi me asja lahendamisele lähemale paraku ei saa.»
«Nagu isand ütleb,» naeratas Telamon ja ulatas Billile tüki praetud loomaliha.
Billil oli raske ärgata. Telamon pidi teda tükk aega raputama, enne kui noormees silmad avas. «Teie tee, oo auliseim auline,» teatas habemik. «Joo kähku, sest meil on külalisi oodata.»
Bill ajas end oiates jalule. «Kes nuud om?» küsis ta pahuralt.
«Om kes om. Auline isand peab nad niikuinii vastu võtma ja on parem, kui ta selleks ajaks rohkem ärkvel on.»
Bill pomises enda nina alla midagi segast, aga ajas end siiski püsti ja kallas kuuma vedeliku omale kurku. «Kus nad on?» küsis ta seejärel.
«Seal soo peal, oo õilis.»
Bill vidutas silmi. Üle soo tulid kaks meest. Üks neist oli tumehalli mütsi ja khakikarva mantliga pikahabemeline vanamees. Tal olid käes paksud kindad. Ühes käes oli tal must paunake, teises aga puust sau.
Teine mees oli noorem ja tal olid seljas valged riided. Ta oli ilmselt Naguri akolüüt, seega oli teine külaline tema preester. Oli. Kas ta aga jätkas oma ametit või oli D´Hoomsi teenistusse üle läinud, see oli juba palju tõsisem küsimus.
«Jõudu,» hõikas ta üle soo. «Tervitus Pärapõhja rahvale.»
Vanamees tõstis käe silmadele ja vaatas Billi poole, noorem aga hõikas vastu: «Loodan, et me oleme teie juures teretulnud külalised.»
«Sõltub teist endist,» vastas Bill. «Meie tüli ei otsi. Tulge lõkke äärde ja võtke veidi praadi.»
«Hah,» vastas vanamees lähenedes. «Siinkandis leiate tüli ilma otsimata. Mida te üldse siia soode vahele ära kaotasite?»
«Mul oli siin üks sõber. Pole talt ammu teateid saanud ja nõnda otsustasingi järele vaadata, mismoodi tal läheb,» luiskas Bill vastuseks. «Noh, seni on asjad suht kummalised. Majad on kõik tühjad. Vaatasin just, et ilmselt põle teist kah kodu.»
«Terves Pärapõhjas pole kedagi kodu,» vastas vanamees teravalt. «Sa võid kohe heaga tagasi minna.»
«Nooh, aga ega ta ometi surnud pole?» imestas Bill. «Aga ei, siin põle keegi surnd ühti. Teate ise, see kant siin on kõrvaline ja siia tulek nõuab palju vaeva. Nõndasamuti tagasi minna oleks narrim veel kui narr. Kui nood siin kodon põle, kus nad siis on? Vaat seda tahaks ma teada, siis otsiks ma vana Lebriku üles ja paneks talle aru pähe. Või noh, vähemalt üritaks panna.»
«Aru pähe?» urahtas preester. «Siin maal pole enam kellelgi midagi alles, mida pähe panna saaks. Kas on seda enne nähtud, et terve rahvas jätab oma vana usu kus see ja teine ning läheb siis narride juhatusel uut otsima. Narr on see, kes usub, et narr mingitki rada näidata võiks. Tõesti, narr on ka see, kes usub, et võib narri narride rajalt minema juhtida.»
«Me siiski ei pahanda, kui te annate endast parima, oo auväärsed võõrad,» teatas akolüüt rahumeelsemalt. «Rahvas on kõik kogunenud Pärapõrgu linna. See on siin maal ainus koht, kuhu terve rahvas kokku tulla saab. Seal nad siis nüüd istuvad ja kuulavad uute preestrite kõnesid ilusast ilmast ja muust sellisest. Aga öelge mulle, mis kasu on ilusast ilmast, kui keegi seda ära ei kasuta? Mis kasu on sellest, et sooheinamaad pole vee all, kui keegi neid ei niida? Mis kasu on kenast lõikusilmast, kui mitte üks hing vilja lõikama ei lähe?»
«Noo, ei meskit,» mühatas Bill. «Mu vanatoi meenutas ikke, kuidas siinkandis rahvas tööle kadus, kui ilm vähegi lubas. Noh, vihma ajal oli siin nagunii puhkus tasuta käes. Tundub, et nüüd on see töö pool päris ära
