Onu Albert ja mustad augud
Russell Stannard oli Milton Keynesi avatud ülikooli füüsikaprofessor. Tehes uurimistööd kõrge energia füüsika vallas, on ta palju reisinud nii Euroopas kui ka USAs. 1986 sai ta Templetoni auhinna ja töötas aasta külalisuurijana Ameerika Ühendriikides Princetonis teoloogiauuringute keskuses. Hiljuti pälvis ta OBEauhinna füüsikasaavutuste ja loodusteaduste propageerimise eest.
Ta on abielus, peres on neli last ja kolm kasulast. Ta usub, et füüsika aluseid tuleb lastele tutvustada köitvas ja arusaadavas vormis. Varem eesti keeles ilmunud „Onu Alberti aeg ja ruum”on R. Stannardi esimene raamat noortele lugejatele; teos on kandideerinud Whitbreadi auhinnale lastekirjanduse kategoorias. „Onu Albert ja mustad augud” on R. Stannardi järgmine katse esitada Einsteini teooriat lastele arusaadaval viisil.
Suur tänu
Linsdale’i keskkooli ja Brooklandsi kooli ning Leighton Buzzardi lastele, kes lahkelt jagasid minuga oma mõtteid ajast, ruumist ja universumist,
David Broadhurstile füüsikat puudutavate abistavate kommentaaride eest, oma naisele Maggile toetuse eest!
Proloog
Ablas must auk oli valmis oma ohvri alla neelama. Enam ei olnud tagasiteed. Gedanken teadis, et ta poleks tohtinud seda teha. „MITTE MINGIL JUHUL ei tohi sa sellele liiga lähedale minna!” oli onu Albert hoiatanud.
Gedankeni keha oli tugevate gravitatsioonijõudude haardes. Ta oli välja venitatud nagu piinapingil: ta tundis, nagu rebitaks jalalabad keha küljest ära. Rinnale vajutas rõhuv raskus, ta suutis vaevu hingata. Kosmoselaeva kere oli pinge all ja ragises. Metalse kriiksuva heli saatel hakkasid seinad sissepoole kaarduma. Kogu kosmoselaeva raketisektsioon rebenes küljest.
Aga isegi nüüd ei kaotanud Gedanken veel lootust. Pisaratega võideldes pomises ta trotslikult läbi hammaste: „Proovi veel, onu! Ma tean, et sa suudad seda teha.”
Nii julgustas ta end lõpuhetke oodates. Ees oli oivalise avastusteekonna lõpp, lõpp seiklusele, mis oli alanud nii süütult sel pärastlõunal, kui tema ja onu Albert olid läinud laadaplatsile …
Esimene peatükk
Midagi väga kahtlast
„Üliäge!” hüüatas erutusest õhetava näoga Gedanken karusselli Suur Sukelduja väljapääsu juures nähtavale ilmudes. „Sa oleksid tõesti pidanud kaasa tulema.”
„Brr!” norsatas onu Albert. „Minu eas?”
„Argpüks!”
Gedankenil oli pööraselt lõbus. Ta armastas laatasid. Onu oli lisapuhkepäeva puhul teinud talle ettepaneku laadale minna. Tüdruk lootis vaid, et ka onu naudib samamoodi kõike, kuigi ta ei tahtnud ühelegi atraktsioonile minna.
„Kuidas oli?” küsis onu Albert.
„Vahva! Aga mu kõhus oli kohutav tunne.”
„Järelikult sa ei taha suhkruvatti?”
Tüdruku silmad läksid pärani. „Ei, ei,” kiirustas ta kinnitama. „Nüüd on juba kõik korras. Parimas korras.”
Suhkruvatt oli üks ta lemmikmaiustusi. Miks oli küll nii, et seda sai vaid laatadel või siis mere ääres? Ühel päeval teenib ta veel terve varanduse, müües suhkruvatti igal pool.
Tänulikult haaras ta pulgast ja hakkas maiustama. „Tahad proovida?”
Ta tiris tükikese vatti ja ulatas selle kleepuvate sõrmede vahel onu Albertile. Onu võttis selle – umbes nii, nagu võtnuks aiast leitud ussikese – ja pistis ettevaatlikult suhu. Pisut mälumist ja neelatus. „Tühja täis, kui sa minult küsiksid,” uratas ta.
Nad kõndisid piki müügilettide rida edasi. Ampsude vahel edastas Gedanken oma koondmuljeid karussellisõidust.
„Tõeliselt hirmutav oli see, kui olid tippu jõudnud ja hakkasid äkitselt alla liikuma. Tundus, et lendad kohe oma istmelt minema. Ja siis selle suure languse lõpus oli tunne, nagu pudeneksid läbi istmepõhja vastu maad. Kogu mu sisikond langes allapoole. Tundsin end nii raskena, et ei suutnud sirgelt istudagi.”
Onu Albert hakkas itsitama.
„Mis sulle nii nalja teeb?” küsis Gedanken.
„Sinu nina. Seda vatti on nüüd sinu ninal.”
Gedanken püüdis kõõritada oma ninaotsa poole. Seal vilksatas põgusalt midagi roosakat. Ikka veel kõõritades sirutas ta keele välja ja püüdis sellega ninaotsani ulatuda. See ei õnnestunud kuigi hästi.
Onu Albert naeris: „Missugune vaatepilt!” Siis lisas: „Taeva pärast, jäta juba järele! Su nägu jääbki niisuguseks!”
„Ei jää. Rumal jutt! Nägu ei tardu lihtsalt sellepärast, et teed grimasse.”
Nad peatusid, et vaadata elektriautode platsi. Autode omanik karjus vihaselt paari poisi peale, et nood lõpetaksid sihilikud kokkupõrked. Gedanken rääkis onu Albertile, et üks neist poistest, Jeremy, oli tema koolist. Tal oli suisa alati pahandusi.
Tüdruk lobises rõõmsalt edasi, kuni veidi aja pärast taipas, et onu oli päris vait jäänud. Ta vaatas onu poole.
„Kas midagi on korrast ära?”
„Mh?” küsis onu hajameelselt.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis tüdruk.
„Jah, muidugi. Ja mis minuga siis lahti peaks olema?”
„Ei midagi. Sa olid lihtsalt pikka aega vait.”
„Ma mõtlesin.”
„Millest?”
„Sellest, mida sa ennist ütlesid.”
„Kas selle poisi kohta seal autode juures? Või selle kohta, et nägu ei jäägi grimassitades krimpsu …?”
„Ei, mitte seda. Ma mõtlesin sellest raskustundest, mida tajusid allalangemise haripunktis ja siis, kui uuesti üles hakkasid liikuma, ja kergus- ning õhkutõusmistundest üleval.”
„Ja siis?”
„Ei midagi. Lihtsalt see, kas tunned end raske või kergena, on seotud gravitatsiooniga. Just gravitatsioon tõmbab sind allapoole ja surub vastu põrandat. Sina tahad aga öelda, et kui sa kiirendad – liigud aina kiiremini ülespoole, nagu sa tegid langusest välja tulles –, siis on umbes sama tunne, nagu oleksid saanud lisagravitatsiooni. Ja vastupidises suunas liikudes – kukkumisel – kaoks gravitatsioon nagu täiesti.”
„Üsnagi ilmne, kui sa minu arvamust küsid.”
„Jah. Jah, muidugi, arvatavasti. Ma pole selle üle lihtsalt kunagi tõsiselt mõelnud. Kui ma aga nüüd mõtlen … ma ei tea … näib see kuidagi kummaline. Aga,” ütles ta ümber vaadates, „vahest aitab juba laadast?”
„Sugugi mitte. Üks atraktsioon veel, palun,” anus tüdruk.
„Noh, ma ei tea, mu raha on peaaegu otsakorral,” vastas onu sente lugedes. „Üks ehk tuleks veel välja. Hea küll, millist sa tahad?”
Gedanken mõtles hetke ja siis otsustas: „Piitsaplaks.”
„Mis asi?”
