luugist välja, vedades trossi enda järel. Seni oli kõik läinud kenasti. Nüüd oli aeg proovida rakette. Kõigepealt paiskus ta siia-sinna ja hakkas siis pöörlema. Aga lõpuks sai ta oma liikumise kontrolli alla. Ta pidi lihtsalt õppima neid väikesi rakette suunama.
Mõnda aega rahuldus ta hõljumise ja aeglase kukerpallitamisega kosmoses, imetledes Maad, mis jäi tema alla – või oli see hoopis tema kohal? Siis tuli tal idee minna Ameerika süstiku juurde. Ta veendus, et trossi pikkusest jätkub parasjagu süstikuni jõudmiseks. Ta liikus süstiku esiaknani. Sisse piiludes nägi ta ühte astronauti, kes luges mingit raamatut. Algul mees ei märganud teda, seepärast koputas Gedanken aknale. Kui te vaid oleksite näinud mehe ilmet, täis õudu! Vaene sell mõtles, et on sattunud silmitsi tulnukaga.
Gedanken naeris ikka veel, kui ta oli juba onu Alberti kabinetti tagasi kiiratud.
„Hästi, hästi,” katkestas onu teda. „Tore, et sul oli lõbus, aga kas sa tegid ka oma katse?”
„Jah,” vastas tüdruk, „ja sa ei oska iialgi ära arvata tulemust.”
„Noh, räägi siis!”
„Nad jõudsid maha ühel ja samal ajal!”
„Võtmed ja paberitükk?”
„Just. Täpselt samal ajal.”
„Väga hea.”
„Mida sa selle „väga hea” all mõtled? Kas see ei olegi sulle üllatus?”
„Tegelikult mitte. Mul oli tunne, et just nii peabki juhtuma. Aga hea on selles veenduda. Muide, mis juttu ma kuulsin, et Kuu peal pole gravitatsiooni?” küsis ta kavalal ilmel.
„Polnud Tafi asi sulle seda rääkida,” sõnas Gedanken vihaselt.
„Oh, sellest pole midagi. Me kõik teeme vigu. See on parim viis õppida. Niisiis, mida sa sellest oma katsest õppisid?”
„Noh …” kogus tüdruk julgust. „Kuul on gravitatsioon ja asjad kukuvad Kuu peal maha. Kuid see gravitatsioon pole nii tugev kui Maal, sest Kuu on väiksem ja kergem. Ja võtmed ning paber langevad täpselt ühtemoodi.”
„Õigus.”
„Aga ma ei saa aru. Gravitatsioon mõjub Maa või Kuu pinnal ja ka pinnast kõrgemal, tõmmates asju alla enda poole. Aga see ei mõju kosmoses, kas nii?”
„Mida sa mõtled kosmose all?”
„Seda, kus kosmoselaev oli. Kui ma kosmoses ringi käisin, me lihtsalt hõljusime. Me ei kukkunud kuhugi. Me püsisime lihtsalt seal, kus olime.”
„Ei, ei püsinud.”
„Püsisime ikka küll,” kinnitas Gedanken.
„Ei püsinud ju! Tuleta meelde, et te olite orbiidil. Te liikusite ümber Maa – ringjoont mööda.”
„Ja siis?”
„Vaata, tavaliselt peaksid asjad liikuma mööda sirgjooni. Kui te oleksite olnud täiesti tühjas ruumis – ma mõtlen, et väga-väga kaugel kõigist taevakehadest –, oleksite pidanud liikuma otse edasi. Aga te liikusite mööda ringjoont. Seega pidi teile külje suunas mõjuma mingi jõud, mis hoidis teid ringliikumises.”
„Gravitatsioon? Kas tahad öelda, et Maa gravitatsioon tõmbas meid?”
„Jah. Selle mõju oli samasugune nagu sellel Piitsaplaksul, millel sa sõitsid. Kabiin keerutas mööda ringjoont. Miks? Tänu kinnihoidva käpa jõule. Kui kabiini ja käpa ühendus oleks katkenud …”
„Oleksin ma minema lennanud,” oletas Gedanken.
„Just. Nii et ei mingit juttu, et kosmoses pole gravitatsiooni. Just gravitatsioon hoidis sind orbiidil – sind ja süstikut. Tegelikult,” lisas ta, „oli see sinust väga julge samm, see kosmosejalutuskäik. Minul poleks julgust jätkunud.”
„Oh, see polnud midagi erilist, tõepoolest,” vaidles tüdruk vastu, ise seesmiselt rahul, et oli suutnud teha midagi niisugust, millega onu poleks hakkama saanud.
Onu Albert tõusis ja hakkas edasi-tagasi kõndima. „Tegelikult oli sinu kosmosejalutuskäik väga huvitav,” ütles ta. „Teie kaks – sina ja süstik – ujusite koos, külg külje kõrval, samal orbiidil. Süstik on palju raskem kui sina. Ometi liikusite samal orbiidil. See tähendab, et gravitatsioonijõud pidi süstikut tugevamini tõmbama kui sind, et teda orbiidil hoida. Aga kuidas see võimalik on? Kuidas gravitatsioon teadis, kui palju kõvemini ta peab tõmbama? Igatahes, miks ta peaks tahtma, et te samal orbiidil liigute?”
„Äkitselt on siin miskit samasugust nagu võtmete ja paberi puhul?” küsis Gedanken. „Gravitatsioon teadis, kui palju kõvemini ta peab võtmeid tõmbama, et need jõuaksid maha täpselt samal ajal kui paber. Kas siin pole ka midagi niisugust?”
„Kuule, sul on õigus! Absoluutselt õigus. Jah, võtmed ja paber – süstikud ja kosmoses kõndijad – kõiki neid juhib ühtemoodi läbi ruumi ja aja sama gravitatsioonijõud. Kui võtmed ja paber alustavad samalt kohalt – samalt kõrguselt Kuu pinnast –, jõuavad nad Kuu pinnale ühel ja samal ajal. Kui süstik ja kosmoses kõndija alustavad liikumist samas suunas ja sama kiirusega, jäävad nad kokku, järgides täpselt sama teed ümber Maa. Miks? Miks gravitatsioon seda teeb? See tundub üsna kahtlane ega meeldi mulle.”
Sel hetkel jõudis onu Albert kaminani ja heitis pilgu kellale. „Helde aeg! Kas kell on juba nii palju? Lubasin, et saadan su selleks ajaks koju. Su vanemad saadavad varsti otsijad välja. Lenda nüüd minema!”
„Aga asi hakkas just huvitavaks minema,” tõrkus Gedanken.
„Kuu külastamine ja kosmosekõnd – rääkimata juba laadalõbudest – kõik ühel päeval? Jäta, sellest on küllalt! Jätkame vestlust mõni teine kord.”
„Aga millal?”
„Oh … Ma ei tea. Reedel. Jah, jätkamegi reedel, pärast kooli.”
Onu saatis tüdruku ukseni ja kobas taskutes. „Mu võtmed!” hüüatas ta. „Kus need on? Ära tule ütlema, et jätsid nad maha!”
Gedanken vaatas teda halvakspanevalt: „Miks kõik täiskasvanud arvavad, et lapsed ei oska midagi korralikult teha?” ja kõigutas võtmekimpu onu nina all.
Teine peatükk
Välja venitatud ruum
„Sa ei kujuta ette!” hüüdis Gedanken tagaust lahti tõmmates ja onu Alberti kööki tormates. „Ma olen BÄNDIS!”
Onu Albert istus laua ääres, tass teed ees, ja uuris ajalehte. „Bändis?” pomises ta, vaevumata pilkugi tõstma, „Mis sorti bändis?”
„Popbändis muidugi. Grupis.”
„Kuidas nii? Kas sa ei peaks oskama ka midagi mängida?”
„Ma ju oskan. Süntesaatorit. Sain selle ju jõuludeks, mäletad?”
„Oh,” sõnas onu Albert, „see väike klaveri moodi asi …”
„Tahan, et sa teaksid: süntesaatoril on palju, palju raskem
