tegi endale kohvi. Karastusjooki leidmata pidi tüdruk leppima apelsinimahlaga. Nad viisid joogid kabinetti, kus onu võttis istet oma kulunud nahktugitoolis, Gedanken aga kükitas tema kõrval põrandal.
Mõnda aega valitses vaikus. Gedanken mõtiskles, kas keegi on kunagi Suurelt Sukeldujalt maha lennanud. Onu küünitas ajalehe järele. Tüdruk arvas, et onu sätib end lugema, aga selle asemel rebis too hoopis tüki lehe nurgast ära. Taskust võttis ta võtmekimbu. Ta sirutas käed ühekõrgusele ette, paberitükk ühes ja võtmekimp teises käes. Ta avas mõlemad peod. Võtmed raksatasid maha otse Gedankeni kõrval, kuid paberitükk laperdas langedes küljelt küljele nagu lumehelves.
„Hei! Vaata seda!” hüüatas Gedanken.
Onu vaatas neid mõtlikult. „Naljakas värk see gravitatsioon. Mis sa arvad, miks nii läks?” küsis ta.
„Mis sa arvad, mis sa arvad! Sina lasid neil kukkuda. Ma nägin ju …”
„Aga miks kukkusid võtmed kiiremini kui paber?”
„Muidugi sellepärast, et nad on raskemad.”
„Jaah,” venitas onu Albert. „Kindlasti on nad raskemad. Aga siin on veel miskit muud mängus. Vaata veel kord! Jälgi just paberitükki!”
Kui see jälle maha laperdas, küsis onu: „Näed! Miks ta nii teeb?”
„Kas sa mõtled laperdamist?”
„Jah.”
„Ei tea.”
„Õhutakistuse tõttu. Paber peab rajama teed läbi õhu.”
„Aga võtmed ju ka,” protestis Gedanken.
„Jah, aga võtmetel on seda kergem teha. Nagu sa ütlesid, on nad raskemad ja neil on kergem õhust läbi tungida. Paber on kerge ega suuda seda nii hõlpsasti. Ta peab suure vaevaga endale teed rajama.” Ta nõjatus tooli seljatoe vastu. „Küsimus: mis siis, kui õhku ei oleks? Mis juhtuks siis? Mis juhtuks, kui oleks ainult gravitatsioon?”
„Mida sa tahad öelda, onu? Milles on su jutu mõte?”
„Mõte? Mõte on selles, et kiirendus võib matkida gravitatsiooni. Just seda sa Suures Sukeldujas tajusidki. Ühtki muud jõudu pole võimalik matkida.” Ta sirutus ettepoole ja surus käe tugevasti vastu tüdruku pead.
„Hei, jäta järele!” karjus Gedanken väga pahaselt.
Ta hüppas püsti ja läks koridoris oleva peegli juurde. „Oh EI!” hüüdis ta kammi võttes. „Mul läheb terve igavik, enne kui kõik korda saan.” Ja ta hakkas hoolikalt oma salke siluma.
„Palun vabandust!” ütles onu Albert, kui tüdruk tagasi tuli. „Püüdsin vaid oma mõtet selgitada.”
„Millist mõtet?” torises tüdruk.
„Seda, et tavalisi jõude – harilikke tõmbeid ja tõukeid – ei saa matkida. Neid ei saa matkida lihtsalt liikumist muutes või muu sellisega. Kui ma sind allapoole tõukasin, teadsid sa kohe, et sulle mõjub mingisugune jõud. Aga gravitatsioonijõu puhul ei saa olla kindel. Suurel Sukeldujal, kui su silmad on kinni ja kõrvades tropid, nii et sa ei näe ega kuule, mis ümberringi toimub, ja sa mõtled ainult sellest, kui raske või kergena sa ennast tunned ja kuidas südame alt õõnsaks läheb, ei oska sa kindlalt öelda, mis toimub. Võis olla, et su liikumine oli järsku muutunud või siis mõjus sulle lisagravitatsioon. Sa ei oska seda öelda. On ju veider? Väga veider. Jõud, mis tekib või kaob olenevalt sinu liikumisest. Mulle tundub, et toimub midagi kummalist. Meil on vaja sellest rohkem teada saada.”
„Kuidas sa kavatsed seda teha?”
„Noh, kõigepealt peame vabanema õhutakistusest: siis näeme täpselt, mida just gravitatsioon teeb.” Ta kummardus ja tõstis võtmekimbu ning paberitüki üles. „Ja see tähendab, et peame need esemed lahti laskma seal, kus õhku ei ole,” lisas ta teadja ilmel, „näiteks nagu Kuul.”
Äkitselt oli Gedanken tähelepanu ise. Solvunud ilme kadus ja juuksed olid hetkega meelest läinud. Ta silmad läksid pärani. „Sa tahad öelda, et …”
Onu noogutas.
Tüdruk kiunatas rõõmust, hüppas püsti ja kallistas onu. Siis potsatas ta tagasi vastasolevale toolile. „Lähetuse juht! Saada mind mõtte jõul üles!”
Siinkohal on vaja öelda, et Gedankenil ja onul on üks eriline saladus. Onu Albert oli kuulus teadlane. Suurem osa tema tööst seisnes kõvas mõtlemises. Ta oli omandanud selles niisuguse meisterlikkuse, et võis tegelikult tekitada mõttemulli! See oli samasugune mull nagu koomiksites – mull, mis tekib inimese pea kohale, kui tal tuleb äkki mingi mõte – ainult onu Alberti mõttemull oli pisut reaalsem. Juba see mull ise oli tähelepanuväärne. Veel hämmastavam oli aga tema võime kiirata Gedanken üles oma mõttemaailma. Kui ta mõtles näiteks kosmoselaevast, leidiski Gedanken end selle seest! Tüdruk oli selles teinud palju avastusretki – see oli kõige võimsam kosmoselaev, mida kunagi polnud ehitatud ja mida mitte kunagi ei ehitata.
Niisiis sulges onu Albert silmad, toetas lõua käele ja hakkas mõtlema Suurt Mõtet. Õige pea ilmus ta pea kohale ähmane udulaik, mis võttis vähehaaval kindlama kuju. See sarnanes suure väreleva seebimulliga. Mulli jälgiv Gedanken hakkas selles eristama kosmoselaeva piirjooni.
„Seal see on, onu,” teatas ta erutatult. „Ma näen kosmoselaeva. Mina olen valmis, kui sina seda oled.”
„Pea n’d, pea! Sa pead need endaga kaasa võtma!” Onu Albert ulatas talle aeglaselt võtmed ja paberitüki, püüdes samas keskenduda.
Tüdruk võttis võtmed ja paberitüki enda kätte. „Mida ma pean tegema?” küsis ta.
„Täpselt sedasama, mida mina tegin. Hoidma neid samal kõrgusel kosmoselaeva põranda kohal ja laskma nad täpselt ühel ajal käest lahti. Seejärel rääkima mulle, mis juhtus.”
„Ja kõik?”
Onu noogutas.
Mida intensiivsemalt Gedanken mulli põrnitses, seda selgemaks muutus kosmoselaev. Laev oli väga suur, kaardus seinte ja ümarate akendega. Selles oli mõjuva väljanägemisega juhtpult vilkuvate tulede ja TV-monitoridega. Varsti oli see otse tema ees ja paistis nii ligidal, et seda võinuks puudutada. Gedanken sirutas käe. Erutusvõbinaga tundis ta sõrmede all kõva metallpinda. Ta vaatas kiiresti ringi. Mulli välist piiravat pinda polnud näha. Müstilisel kombel oli ta viidud mulli sisse – ja mitte ainult mulli sisse, vaid otse kosmoselaeva. Kui see esimest korda oli juhtunud, oli ta tundnud lausa surmahirmu. Nüüd ei tulnud tal pähegi midagi karta.
„Hei, Tafi!” hüüdis ta rõõmsalt. „See olen mina.”
„Tere tulemast pardale, kapten!” vastas rääkiv arvuti. „Tore, et sa jälle meiega oled! Viimasest korrast on üsna palju aega möödas.”
„Oli tegemist – ühte ja teist, tead ise.”
„Noh, tegelikult ma ei tea, sest olen ainult arvuti. Te inimesed kipute unustama, et need olete teie, kes saavad kogu lõbu. Teie võite ringi käia nendel oma jalaasjandustel, meie peame jääma sinna, kuhu te meid panete. Teil pole aimugi, kui igav on olla arvuti. Eriti minu jaoks, kes peab tegevusetult logelema seni, kuni onu Albert mind jälle olema mõtleb.”
„Nojah,
