„Eri suurusega, üks raskem kui teine, ja ometi teevad nad sama suure ringi täpselt sama ajaga. Jõud teab täpselt, kui palju kõvemini ta peab suuremat mardikat tõmbama, et ta sama ringi mööda liiguks. Kuidas ta seda teeb? Miks ta seda teeb? Veel üks tähtis fakt. Pange see kirja!”
„Tähtis fakt, sa mõtle vaid!” hüüatas Gedanken. „Sel pole jõuga mitte vähimatki pistmist! Nad käivad mööda ringi, sest pinna kuju on niisugune. Nad käivad mööda lohu serva. Nad on võidusõidurajal – nõlvakul paikneval võidusõidurajal. Pind ei ole lame. See on VÄLJA VENITATUD!”
Just siis hakkas pilt hägustuma. Varsti polnud enam midagi selgelt näha ja Gedanken ei suutnud aru saada, mida mardikad rääkisid.
Seejärel sai ta teadlikuks, et oli jälle onu Alberti juures. Aega viitmata rääkis ta kõigest onule: „ … ja tõesti, see niinimetatud professor oli nii nõme. Lausa uskumatu!”
„Sa ei tohiks tema vastu liiga karm olla,” ütles onu Albert. „Sulle tuli see vaid kasuks. Sina ei olnud nii lühinägelik kui tema. Mis puutub sinusse, siis olen sinuga ühel meelel. Oma mõõtmiste põhjal oleks ta pidanud aru saama, et pind on kõver – isegi kui ta seda näha ei saanud. Miks leiutada mingit müstilist jõudu, mis imepärasel viisil teab, kui kõvasti tõmmata igat asja, et sundida neid liikuma ringiratast mööda sama rada, kui sina oskasid öelda, et iga asi pidigi liikuma mööda kõverjoonelist rada, sest ruum ise on just niimoodi kõverdunud? Palju lihtsam. Ja siis saaksid ka lahti mõttest, et jõud on seda tugevam, mida lähemale kivile sa jõuad, sest võid lihtsalt öelda, et kõverus muutub suuremaks.”
„Kõverus? Muutub suuremaks? Mis täpselt …”
„Püha Pauli katedraali kuppel on kumer, eks ole? Ja me ütleme, et sel on kõverus. Tennispall on veel kõveram, seega on tema kõverus suurem.”
„Hernes?”
„Veel suurema kõverusega.”
Gedanken jäi hetkeks mõttesse. „Ja lame klaasileht? Sel pole üldse mingit kõverust?”
„Absoluutselt mitte mingit.”
„Oh,” sõnas Gedanken. „Oleks võinud peaaegu arvata, et neil rumalatel mardikatel oligi tulnud mingi mõte. Tegelikult on kõik lihtne.”
Onu Albert pugistas naerda.
„Mis siin naljakat on?” päris Gedanken.
Onu silmitses tüdrukut tähelepanelikult. „Mardikad mõtlesid ainult kahemõõtmelise ruumi mõistetes: edasi ja tagasi, vasakule ja paremale. Neil polnud kunagi tulnud pähe mõte pinnast, mis kulgeb üles ja alla. Nende jaoks oli pind lame, mitte kõverdunud. Selles oli nende viga. Nüüd see, milleni ma püüan jõuda – põhjus, miks ma su sellesse 2D-universumisse saatsin: ma arvan, et me teeme täpselt samasuguse vea meie oma universumi suhtes. Ma arvan, et meie 3D-ruum on kõver!”
„Meie ruum on kõver?! Ei saa olla.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
