tõstma-toimetama, veelgi enam suure au ja armastusega korda säedma, talle kasututuse andma. Mida enam sa sedamoodi toimisid, seda enam polnud kohta sinu kodutalus, kuhu need kaks selli saaks elama asuda.
Jõukus ja taevariik
„Et ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas mees taevariiki”? Öelge kuidas oleks vanale tugevale taluperemehele öelda, et jõukus on midagi halba? Et ta ei pääse sellega taevariiki. Kuidas sa ei pääse siis rahulikule unele, kui oled terve elu ausat tööd teinud? Isegi pärast tööd täis päeva on kontides mõnus rammestus ja saad minna magusale väljateenitud unele. Oled andnud leiva endale, oma vanavananematele, vanematele ja lastele. Loonud korras ja jõuka talu, mida pärandada oma lastele ja lastelastele. Kuidas ütled sellele taluperemehele, et parem palveta ja laula mantraid päev läbi, et maiste asjadega tegelemine on halb? Ta peaks sellist selli narriks, kes räägib jumalikust küllusest ja ise käib ringi räbalates ja kerjab kui sant, kes tööd ei mõista teha. Mis on säänasest maailmale kasu? Kus on siin see jumalik küllus. Kui siinkohal üldse rääkida jõukuse kahjulikkusest, siis selleks on ihnus. Kuid talumees teadis ja hoiatas ka oma lapsi ihnuse eest. See kes kraabib kokku vara aga ei raatsi seda kellegiga jagada, see jääb kurvaks ja üksikuks. Seda nähtust nad nimetasid, et „andis kuradile sõrme”. Selliseks peeti inimest, kes aina raha ja asju kokku kraapis, lubamata seda ka enesele kasutada. Kui elus teha tööd ja toimetada vaid raha ja vara enda pärast, siis on see halb sellele inimesele enesele ja sellega saavad kannatada needki, kel on olnud taevane kokkulepe temaga kokku puutuda. Ihne mõtleb vaid sellele, kuidas saada ja kokku koguda. Seda kõike saab tasakaalustada armastusega, et tehakse tööd, et pakkuda head ja paremat oma perele, sõpradele, sugulastele ja kõigile, kellega neil on rõõm elus kokku puutuda.
Teine tähtis külluse allikas on heatahtlikkus ja ennekõike teistele andmine. See ei tähenda, et pead niipalju andma, et enesel püksid jalast, vaid et oled abivalmis. Alati aitad teisi ja pakud oma abi neile, kes seda vajavad. Näiteks talumees ei läinud kunagi tühja kaarikuga teele vaid ikka käis naabrite poolt läbi, kas neil on ka miskit asja vaja või midagi vaja sealt tuua või miskit sinna viia, kuhu ta teel oli. Kui oli mõni suurem töö, siis sai terve küla kokku ja tehti kõik ära ühisel jõul. Koos tehes läks töö jõudsamalt ja oli lõbusam ka. Iga mees tuli oma tööriistaga, mis teda hästi teenis ja millega töö sujus. Tuldi ka oma moonaga, mida teistega jagati. Naerdi ja lauldi tööd tehes. Noored lausa tantsisid ennem tööd. Niimoodi oli kena oma kallist teist poolt ka kohata. Eks ikka töö näitas ära, mis masti mees või naine on.
Igas maailmapaigas on üks eestlane.
Juba iidsetel aegadel oli eestlastel kombeks rännata maailmas ringi. Selle au osaliseks sai noorim poeg. Kui vanem võttis üle vanemate talu ja asus nende elutööd jätkama, siis nooremal oli kohustus rännata maailmas ringi ja tuua kaasa sealt õpitud teadmised ja kogemused, et neid siis meie elu parendamiseks kasutada. Oli asju mis tulid ja siis jälle läksid. Muutudes aja jooksul tarbetuks ning ununesid. Kuid oli asju mis olid tulnud, et jääda. Need võeti omaks ja see segunes vanaga ning peatselt oli ta osake elust.
Puhastus ja tervendus
Vanad eestlased puhastasid end saunas. Ja ka oma kodutaret puhastati. Kurjad vaimud aeti välja põletades kadakat. Ning kanti kaelas pihlakapuutükki. Väga tähtis oli hoida puhas tare, siis oli see enamasti vaid naiste töö. Ennast puhastati saunas, kus viheldi minema kõik haigused, hädad ning kurjad vaimud.
Iidsetest aegadest peale on usutud puhastmise jõusse ja väesse. Puhastati, keha, hinge ja vaimu.
Tervendavaks ja noorendavaks peeti pesta ennast allikaveega ning sellest sai ravim ka haigele, kui tark sinna sõnad peale luges. Raviti ka ussimürgiga. Ussirohuks nimetati seda ja sest ajast on ravimite ja apteekide sümboliks jäänud uss ja karikas. Sümboliseerides ravimit ja vett.
Kuidas eestlane puhkas ja pidutses
Pärast suuri töid ja aastaajast olenevaid tegemisi oli ikka suur puhkus ja pidu. Ja kui oli ikka pidu siis oli see korralik pidu. Kokku tuli terve küla või vahel ka kogu kihelkond. Suvel peeti pidu väljas ja talvel mõnes suurema talu rehetoas, kuhu veeti selleks otstarbeks lauad ja toolid. Maha pandi pehmenduseks õled, kus siis lapsed hullasid ja tantsust väsinud täiskasvanud hetkekst puhkama heitsid. Söödi ja joodi ning vihuti tantsu. Mängisid pillid ja kõik laulsid – nii vanad kui noored, nii lapsed kui vanurid. Loomulikult oli ikka nõnda, et mõne häält oli kohe eriti kena kuulda ja siis tal paluti ikka rohkem üksi ka laulda või mõne pill puudutas hinge kohe eriliselt ja ta siis ka mängis rohkem. Räägiti ka palju nalja ja mõistujutte. Vanad vestlesid iidsetest aegadest, eriti oli see suureks rõõmuks lastele, kes nende ümber juttu kuulama kogunesid. Iga külaline võttis oma söögi kaasa ja eks siis hakkas ka silma, kes kõige maitsvamat toitu mõistis teha. Selga pandi paremad enda tehtud rõivad ja eks seeläbi hakkas ka silma, kel selle peale rohkem annet ja oskust. Selle juurde viidi ka hiljem oma riiet, et lasta õmmelda perele riideid selga. Tuldi hobustega ning kindlasti tajuti ka, et mõni sai loomadega paremini hakkama ning mõistis nende keelt, eks ikka edaspidi kui oli miskit muret oma hobusega, millele oma tarkus peale ei hakanud, mindi tema jutule. Mõni oskas väga hästi loomi pidada ja tema lihaloomad olid eriti prisked, teati et tema käest on hea lisa kaubelda kui endil puudu jäi, sest tal oli seda rohkem kui tal enese perele tarvis läks. Mõni mõistis ka hästi ravimtaimi ja kui kellegil peo käigus miskit katki läks, siis tal oli ikka kaasas mõnd salvi, mis valu ära võttis ja haava kiirelt parandas. Nii mõnigi küsis nõu oma mõne ihuliikme häda korral, mida ta siis lahkelt avitas. Sellised peod olidki väga head, et tutvustada oma andeid ja oskusi ning ühtlasi näidata, mis puust sa tehtud oled. Nii mõnigi leidis enesele sealt elukaaslase. Mehed ja naised oli tugevad ja terved, harva kimbutas kedagi mõni tõbi või muu häda, milles selgusele jõudmisel küsiti siis ka alati targa nõu. Ka tark tuli alati peole, kuigi elas ta teistest eemal metsa sees või mäe peal. Teadis suuri tarkusi, tundis tähti ning ravis hädalisi, kes tema juurde tee leidsid.
Tark
Iga küla teadis tarka, kes elas lähedalolevas metsas eraklikku elu. Korjas ravimtaimi, mõsitis loomade keelt, oskas lugeda taevatähti, rääkis Jumalaga ja sai seega anda inimestele nõu nende elu ja tervise kohta. Tark oli muuhulgas rahvatohter, aga ka unenägude ja jõudude ning märkide seletaja. See võis olla nii mees kui naine. Neid kutsuti teadmataat või teadjanaine.
Tuleb välja, et nüüd on selleks targaks raamat. Ning selle läbi kõneleme meie, keda vanasti võis kutsuda ka teadmataat ja teadmanaine.
Tänapäeval on kõik need tarkused ka leidnud tee raamatute vahele ning tuhanded külade targad on avaldanud oma tarkused raamatu lehtede vahel, et veelgi enam inimesi saaks abi ja tarkust, kuidas oma eluga edasi minna. Paljude juures käivad siiani inimesed, keda nad siis oma tarkuse ja väega aitavad. Just sellised oleme ka meie Terje ja Taavi. Meie oleme siia kehastudes valinud enestele ka sellise rolli.
Kuid, kes meie – Terje ja Taavi – siis oleme? Ja kes täpsemalt on Jumal, kuidas sündis inimene? Kes on inglid? Mida nad teevad? Kuidas jagunevad? Kuidas nad saavad meid igapäevaelus aidata? Sellest ja paljust muust hakkamegi teile pajatama.
Sättige aga ennast mugavalt sisse. Mähkige endale ümber mõnus soe tekk. Pange käeulatusse lemmik jook, ning tulge koos meiega iidsesse võlumaailma, mis on eksisteerinud kogu aeg, kuid on mõneks ajaks peidetud saladusteloori taha. Avame siis saladuskatte ja toome teieni meie kogutud tarkuse.
Tänan teid, et olete lugemas ja meiega!
TERJE JA TAAVI, KES ME OLEME
Kes me siis oleme? Väga tihti, kui ma pöördun Jumala poole ja me vestleme ütleb Jumal mulle: „Meenuta kes sa oled!”
Mina olen Möldri talu perenaine Terje Möldri ja minu kaasa on
