loomingud. See antud jutt võib tunduda hooplemisena, et me oleme täiuslikud ja kui aus olla, siis leidub veel aegu kus ma nii ennast ei tunne, isegi mitte sinnapoole. Kuid kui jälle taastub otseühendus Jumalaga, kaob selline mõtteviis kohe, kuigi on ka minul palju õppetunde, mida ma suure huviga tahan siin Maal õppida, ei tähenda see seda, et ma peaks seejuures ennast halvasti ja väärtusetuna tundma. Jumala ja inglite silmis me juba oleme täiuslikud ja meie ülessanne on õppida ka endid nii nägema.
Kuidas me siis oleme õppinud endid nii nägema ja kuidas inglitega suhtlema? Meie teed Taaviga on sarnased ja samas kordumatult unikaalsed, kuid kuna me oleme „kaksikleegid” siis on need nagu kahe erineva režissööri tehtud filmi samast teemast.
Ühel päeval, kui Taavi oli 14-aastane, hakkas ta järsku kuulma oma Kaitseinglit. Selle kaitseingli hääl oli justkui mõte, mis pöördus isikuliselt tema poole või nagu hääl, mis on unenäotegelastel. See hääl muutus järjest selgemaks ja kuuldavamaks, kuni ta oli võimeline nägema juba oma Kaitseingli piirjooni. Sellest ajast peale on kaitseingel õpetanud talle elutee tarkusi ning Kõiksuse seadusi, rääkides lihtsalt ning naljatades näidete abil, mis leidsid aset tema igapäevaelus. Täpsemalt on kõigist nendest olukordadest ning õpetustest kirjutatud ka tema raamatusarjas „Sõdalas-ingli ärkamine”.
Minu selgeltnägemise võime ja võime teisi aidata oli alati minuga aga ma ei teadnud seda, ei teadvustanud ja tegelikult isegi kartsin. Kartsin, et pean oma elu muutma ja ei ole selleks valmis või ei saa hakkama. Pean lahkuma töölt ja hakkama elama elu, mis ei kahjusta mind ja teisi. Tajusin, et see saab olema võitlus, kuid ei võtnud seda ette. See teadmine tuli harva ja koputas tasa mu hingele. Järgnes mõte ja valu, et jätkan endistviisi ja siis pikka aega ei meenunud sellest midagi. Aga siiski mu anne oli kogu aeg mu sees ja spontaanselt võitis see kõik ja avaldus. Ma nägin nägemusi tulevikust, vaime, ingleid, haldjaid ja muid olendeid aga ei osanud sellega midagi peale hakata. Ma kuulsin oma kõrvadega ingleid, deemoneid, vaime ja ka inimeste mõtteid. Mulle tuli tähtsaid teadmisi teiste inimeste kohta aga ma avaldasin neid neile liiga ebakindlalt ja segaselt, et nad ei võtnud mind kuulda vaid pidasid veidrikuks. Mõnikord olin ka rohkem endaga kooskõlas ja rääkisin Jumalaga. Pidasin seda nii loomulikuks, ei tulnud pähegi, et see on midagi teisiti ja erilist. Mõnikord nägin mõnda olukorda, lindu või situatsiooni ja teadsin, et see on märk ja väga tähtis. Rääkisin teistele – peeti hulluseks. Enda viis see kõik tasakaalust välja ja ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Aga kui astusin sammu, et hakkan ostima vastuseid nendele küsimustele…
Kui esimest korda tegin ühe raamatutest lahti, mida olin hunnikute viisi koju toonud aga polnud kordagi lugenud, siis hakkas tee mulle avanema ja ma hakkasin liikuma. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud kerge. Sest võitlused ja jõukatsumised toimusid endaga aga ma saan öelda, et see oli palju-palju lihtsam kui ma arvasin, et see saaks olema. See oli täis inglite õnnistusi ja imesid. Tee rullus minu ees samm sammult lahti nagu punane vaip kuningliku koja ees. Ma astusin laia maailma, minu maailma ja avaldusid minu aarded – minu erilised anded ja oskused. Nii uskumatud, kuid siiski tuttavad ja omad. Olin neid ammu teadnud, lapsepõlves kalliks pidanud, salaja unistanud, mõnikord isegi kadestanud neid, kes selles juba meistrid, neid kes julgesid tunnistada endale oma andeid ja võtsid ka midagi ette, et seda arendada, sellega tegeleda. Praegugi on mul pinnale tulnud andeid mille välja ütleminegi teeb hinge valu ja seda tehes voolavad pisarad. Nii sügavale hinge olin need peitnud, et ainult suure armastuse vägi suudab need tasapisi nähtavale tuua. Just sellist suurt ja tingimusteta armastust saavad inglid meile pakkuda. Astudes suure sammu oma vaimsel arengul, viis see valgustuseni. See oli imeline hetk kus ma mõistsin, et olen üks Jumalaga, kõigi ja kõigega. Ma ei ole kunagi üksi, minuga on kõik inglid ja ma olen ühenduses kogu Kõiksusega. Tundsin kuidas olen puhas armastus ja see suundub minust väljapoole, maailma. Tundsin rahu ja kõiketeadvust. Ma tajusin, et ei oota enam, et keegi väljast tuleks ja teeks mu maailma korda, et keegi annaks mulle armastust ja rõõmu. Mina ise olin kõik see. Seisin seda tundes kolme kuuse juures, olin seda juba pikalt ette näinud ja tajunud sellega kaasnevat märki. Minu suurimaks rõõmuks viis see samm veelgi suurema rõõmu ja õnneni kui seda on olemine Jumalaga üks. Ma sain üheks ka oma hinge teise poolega. See on see, mille poole me püüdleme läbi paljude elude ja kehastuste ja siis äkki ma olingi ta leidnud või hoopis tema minu. Sai võimalikuks see, et me kohtume. Jutustan sellest natuke ka lähemalt.
Ühel kaunil kevadpäeval, kui kohtusime mu vaimse õpetajaga, et suunduda me tavapärasesse kohta palvetama ja mediteerima, rääkis ta, et me ühisesse vaimsesse klubisse tulid uued liikmed, kes on nii toredad. Millegi pärast sattusin kohe elevusse kui olin seda kuulnud. Kui olin saanud oma tavapärase annuse teadmsi ja tarkusi, mida mu inglitaoline vaimne õpetaja mulle jagas, kiirustasin kui lennates koju arvuti juurde, et neid uusi liikmeid vaadata. Ma nägin, et olid tulnud poiss ja tüdruk. Ma vaatasin poissi ja lugesin ta kommentaare… siis istusin kuskil kümme minutit käed süles ja vangutasin pead. Kogu mu olemus oli nagu „kui oled midagi väga kaua oodanud või midagi kaua valmistanud, siis nüüd lõpuks on see kohal, see on valmis”. Ma lihtsalt istusin ja mõttes tänasin jumalat ja iseend, kordasin sõnu, et nüüd on kõik tehtud. Ma olen kõik õigesti teinud. Nüüd on kõik, mis oli vaja teha, tehtud. Kõik klubi ja mu vaimse teega. Ma istusin ja tundsin rahu ja seda, et kõik on paika loksunud. Ma peaks ütlema, et vaatasin selle noormehe pilti aga tema nägu ei olnud ju seal näha, oli vaid tema käsi, mis küündis päikese poole. Õhkasin mõttes veel, et maailmal on veel lootust kui sellised inimesed on olemas. Me klubi vibratsioon on imeline kui sellised inimesed meid leiavad. Ma olin nii ülevas meeleolus ja tahtsin talle kirjutada: „Tänan, et oled olemas!”
Jätsin kirjutamata, sest ei tahtnud teist inimest oma innukusega ära ehmatada. Seda suurem oli mu üllatus, kui ta mulle mõne aja pärast ise kirjutas sama fraasi: „Tänan, et oled olemas!”
Hiljem, sel päeval ma käisin ringi nii õnnelikult ja rääkisin oma kodustele ka, et teate kui suurepärane inimene tuli meie klubisse. Sama rääkisin ka õpetajale. Pean mainima, et teised ei kogenud sama ja neile valmistas mu reaktsioon suurt üllatust. Isegi õpetajale algul, sest iga päev tuli meile ju uusi liikmeid, mis sellest nii suuresti vaimustuda. Me hakkasime kirja teel selle noormehega suhtlema. Ta tundus imeline. Ma tundsin kuidas nüüd ma ei ole enam kunagi üksi ja mul on terveks eluks sõber kõrval. Ma tundsin kuidas ta ümbritses mind roosa uduga ja kaitses mind oma mõttega. Ma tundsin seda ja olin rahulik, rahulikum kui kunagi varem oma elus. Tänu oma vaimse õpetaja julgustusele ja abile me hakkasime kirjutama selle noormehega ka MSN`is otse. Ma ei julgenud seda teha. Ometi kord elus ma olin häbelik. Mul oli nii suur austus selle inimese olemuse suhtes. Ta tundus mulle nii püha ja eriliselt valgusrikas inimene. Ma polnud kunagi kohanud tema sarnast. Siis võttis mu vaimne õpetaja kätte ja viis meid ka kokku. Sõidutas mind tema juurde. Kui me silmad kohtusid, nägin nendes sügavust, nagu kosmost… sügavsinist sädelevat lõputut tarkust… nägin tema hinge suurust ja olemust, tema igavikulist hinge. Tema kõrval oli lausa põletav olla… nii tahtsin haarata tal käest ja joosta teistest kaugemale heinamaale, heita heinale kõrvuti pikali ja vaadata taevasse…
Ma nägin, et ka tema otsis meeleldi võimalust olla minu kõrval. Kui istusime autos üksteise kõrval lihtsalt pidin võtma tal käest. Ma ei tahtnudki lahti lasta. Lõpuks kui hakkasime minema, saime ka põhjendatud põhjuse kallistada. Kui kallistasime, hakkas maailm keerlema me ümber. Ma nägin meie eelmisi elusid koos. Ma tundsin tohutut armastust. Ta oli mu pooleke. Minu kaksikleek. Ma olin ta leidnud!
Nii kaua olin otsinud. Nii kaua olin kannatanud. Aga nüüd ta siis oli mu ees ja me olime üksteist leidnud. Järgnev läks väga kiirelt ja nagu mu armsam ütles, oli see vaid kui taustamuusika. Kuigi meie elud ja olud olid erinevad, kolisime peatselt kokku tema juurde elama ja abiellusime samal aastal. Mõni aeg me vaid kallistasime koos ja öösiti hoidsime üksteist kaisus, nii uskumatu tundus, et me olemegi lõpuks koos. See kestis kuskil aasta. Siis hakkasime tasapisi oma õnne uskuma ja meisse tuli kirgastav rahu ja õnn. Me aitame parandada üksteise hingehaavad ja kurvad lapsepõlvekogemused ning ellu viia unistused, ootused ja lootused. Ta on mu teine pool. Ta täidab mind suurima armastusega, mida ma eales oleks osanud
