sest ei tahtnud ennast siduda ei tema ega kellegi teisega. Ta nuttis, anus ja ahastas. Ta ei olnud ju lipakas nagu Katrin, kelle jaoks oli keha ainult maiste rõõmude allikas ja võib-olla ka elatusvahend. Vähemalt nii temast räägiti. Räägitakse paljugi. Ka Helenile räägiti, et olen värdjas ja kasutan naisi ära. Eks ma seda tegingi, kuid me hakkasime kõigi kiuste koos elama. Ma ei joobunud üksnes tema veetlevast kehast, selle hurmavatest kumerustest, vaid avastasin ka tema hinge. Avastasin tütarlapseliku olemuse, millest alles kujunes naine. Heleni hing oli mulle arusaamatu. Naine, Venuse kink ja väikesed rinnad. Kõik see oli väline, kuid sisemus ja vaim… Temast sai minu jaoks Naine. Helen polnud Katrini-sugune, kelle ainus eesmärk elus oli kehaline nauding. Katrin oli lihtsalt emane, mitte ema. Lapski oli talle õnnetu juhus ja päevade valearvestus… Ta ei armastanud oma tütart, lootis temast vaid kasu saada. Ka Helle oli mulle ja Helenile juhuslik eksitus, aga tema armastas last. Kaks triipu rasedusproovil ja ma ütlesin talle, et otsustagu ise, kas jätab lapse alles või kaotab ära. Mina sinna ei trügi. Jään endaks. Helen otsustas lapse jätta, olles valmis ka selleks, et tal tuleb teda üksinda kasvatata. Minu peale ta ei lootnud ja mind ta ei usaldanud. Olin lihtsalt seemne andja, kes aitas tal emaks saada. Ta oli selleks juba ammu valmis.
Helen oli kakskümmend seitse, kui ta tütre sünnitas. Olin tema juures. Nägin kõike ja naiselikkus sain minu jaoks uue tähenduse. Naisest sai ema. Last ma esialgu omaks ei võtnud, pidin temaga enne harjuma. Selline väike vastik punane peletis, kes mind oma vesihallide silmadega vaatas, kui Helenil platsentat väljutati. Ometi oli lapses ka midagi kaunist ja armsat. Temast õhkus soojust, kui teda süles hoidsin, ja mulle tundus, nagu tahaks põnn mulle isa öelda. Mina ennast veel isana ei tundnud. Mina olin lihtsalt oma seemne andnud nagu tõupull või täkk.
Ma oleksin võinud Heleni millal tahes maha jätta. Nii sügavalt ma temasse kiindunud ei olnud, kuigi ta oli parim, mis ma selles elus saanud olin. Ma võinuks tema ja lapse juurest minema kõndida vähimagi süümepiinata, kuid tema jättis hoopis minu. Igaveseks.
Ma ei tahtnud jõule ja aastavahetust üksinduses mööda saata. Ega ma neist pühadest eriti pea, pigem läksin kaasa massihüsteeriaga, kui päevast päeva jõululaule soiutakse ja reklaamid karjuvad sulle vajadusest osta… Osta kõike, võta laenu ja ela! Idiootsus. Tavakodanike lollus ja kaupmeeste pidupäev. Aga ikkagi jõulud. Üksindus on siis raske.
Mäletan selgesti jõule viisteist aastat tagasi, kui olin samuti üksinda. Kõik oli kiiva kiskunud ja ma lihtsalt olesklesin. Nagu nüüdki polnud mul ka tookord kellelegi kinke teha. Ma olin mähkunud halluse ja kurbuse kookonisse. Ma ei tahtnu, et see korduks. Pean otsima endale kellegi kaaslaseks. Soovitatavalt naissoost, et oleks ka võimalus… Mida ma ometi mõtlen ja loodan! Päris sassi läinud. Ma ei uskunud ennetesse ega palvetesse. Minu palveid polnud ju Tema kuulda võtnud. Mitte kunagi. Või oli?! Ma ei tea. Igatahes ei mäleta küll.
Istusin arvuti taha ja sirvisin tutvumiskuulutusi. Enamasti otsiti sekspartnereid ja kullaoinaid, kes maksavad kinni oma armukeste ja võib-olla ka tulevaste naiste üleaisalöömised, soengud, ehted, kallid kingitused ja palju muud. Ise uskusid need mehed, et on õnnega koos ja naised armastavad neid, kuigi viimastele pakkus huvi vaid mehe tüse rahakott ja nad lüpsid rõõmsalt poolkiilakat tobukest. Naine paneb oma kalli kaasa uskuma, et kuulub vaid talle, et siis hiljem kusagil hämaras mugavas toakeses mõne tumedate lokkidega noore mehega lõbutseda ja õnnelik olla. Samal ajal on tema seaduslik kaasa siiralt veendunud, et kallis küljeluu on külla sõitnud oma emale või parimale sõbrannale, kellega koos meenutada kooliaegu. Ei, internetist ei leia kedagi. Ma polnud nii loll, et hakanuks üleval pidama naist, kellel minevikus on vähemalt poolsada meest, kui mitte rohkem. Parem siis juba üksinda olla ja asi vask.
Lükkasin klaviatuuri ja hiire kaugemale ja hiivasin ennast arvuti tagant püsti. Aitab. Kui ma ennast lakke ei suutnud riputada, siis tuli hakata elama. Tundsin endasse taas nõrka elujõudu tekkivat. Lootsin, et aja jooksul läheb see tugevamaks.
Külmkapis oli poolik pudel veini. See oli seisnud seal juba päris mitu aastat. Helen võttis vahel klaasikese. Enamasti eelistas ta kerget longerot või midagi sarnast. Nii oli see pudel seal seisnud. Täna kallasin ka mina endale pool klaasi ja viskasin selle ühe sõõmuga hinge alla. Ma silmitsesin tühje külmikuriiuleid ja sülitasin vihaselt. Kuradi loll! Vaja poodi minema, aga nüüd ma seda autoga teha ei saanud. Veini ma ju ometi välja oksendama ei lähe. Mis siis ikka, tuli jala minna. Ei viitsi küll, aga parim viis loidusest üle saada on end liigutada. Jope, saapad, kott ja rahakott. Mis veel? Õigus – müts ka. Kindaid polnud vaja, sest väljas oli sooja kuus kraadi ja taevast kallas vihma. Tasapisi hämardus.
Keerasin ukse lukku ja astusin trepist alla. Kolmandal korrusel kohtusin Katriniga. Me teretasime ja tahtsin edasi astuda, kuid naine peatas mu.
„Kuidas sa nüüd? Üksinda?” küsis ta vaikselt. Ta oli poest tulnud ja käe otsas oli tal raske kilekott. Saapad olid porised ja helebeežil mantlil paistsid samuti väikesed poritäpid.
Kehitasin õlgu, oskamata midagi vastata. Vaatasin teraselt ta silmi, sest naiste silmad ei valeta kunagi. On vaja osata neid ainult lugeda. Enda arvates mina oskasin. Katrini silmad olid siirad ja puhtad nagu allikavesi. Ta tõesti tundis huvi minu vastu, kuid mina tema vastu mitte. Ma teadsin temast selleks liiga palju häirivat.
„Sa astu teinekord läbi, ajame juttu. Õhtul hakkan ma piparkooke tegema. Ma olen ka üksinda, Eve on linnas oma poisi juures ja tuleb alles pärast pühi tagasi. Kui üldse tuleb. Sa võiksid tulla küll. Oled ju niisama üksildane nagu minagi.” Naine rääkis ja ma kuulasin teda. Miks ka mitte, kui ta seda ise tahab. Ma saan olla temaga. Ma ei pea selleks ju hakkama Katriniga elama, võin lihtsalt meesterahva seltskonda pakkuda. Tõesti, miks mitte?
Noogutasin. Ma ei suutnud ikka veel suud lahti teha. Alles siis, kui Katrin korteriust lukust lahti keeras, sõnasin:
„Tänan kutsumast. Ma käin poes ära ja…”
„Ma ootan,” sosistas Katrin ja tõmbas pruuni munamütsi peast. Ta oli alles juukseid värvinud ja need särasid tuhm-valge läikega. Õlani, nagu ta neid kanda armastas.
Astusin alevi poole. Orgita jäi selja taha. Ma tundsin, kuidas iga sammuga mu raev maa sisse kadus. Liikumine tegi olemise paremaks ja ka pöörane raev Eda vastu haihtus. Mis see minusse puutus, milline naine ta on. Võõras inimene. Helen teadis, et ma ei sallinud Edat silmaotsaski, ja varjas kohtumisi temaga minu eest, nagu oleks ta armukese juures käinud. Naljakas, aga tõsi. Hiljem tuli see muidugi välja, kuid eriti suurt lamenti ma ei löönud. See oli ju Heleni asi, kus ta käib ja kellega suhtleb. Muidu oli Helen koduhoidja tüüpi, kes pühendas ennast tütrele ja muretses lausa kanaemalikult lapse pärast.
Hea, et ma autoga ei läinud. Sopasel teel oli mõnusam kulgeda. Muudkui astusin lirts-lörts ja tee kadus mu jalgade alla. Nagu elu ja meenutused Helenist.
Alevis enam nii sopane ei olnud. Kirikut valgustasid heledad laternad ja pühakoja torn tõusis peaaegu ähvardavana tumenevasse taevasse. Keda see ähvardab? Kes teab.
Kaupluse melu ja ere valgus panid mind võpatama. Olin täna liiga sügavalt süvenenud iseendasse ja oma mõtetesse. Helen tavatses selle kohta öelda, et see on omaenda naba kallal urgitsemine. Inimene oma suures egoismis muretseb üksnes iseenda ja oma heaolu pärast. Nagu Eda. Ma põrkasin just riiuli nurgal temaga kokku. Ta valis parasjagu küpsiseid. Naise tagumik oli upakil, nagu oodanuks ta selle kaudu mehelikku õnnistust.
„Tere.” Eda ajas ennast sirgu ja vaatas mulle teraselt otsa. Jah, ma nägin tema uut karusnahkse kraega jopet, kuid ma ei hakanud seda kiitma. Minu meelest täiesti maitsetu ja sobimatu riidetükk, mis muutis ta vormitu keha lausa loppis vanni sarnaseks. Karvadega. Nagu hüljes, ainult et ilma vuntsideta. Kallis jope kindlasti.
„Tere. Häid pühi!”
„Sulle ka.” Napisõnaline tervitus.
