Erutav ja nauditav vaatepilt.
„Aga mees oli siga. Kui sai teada, et ootan last, kadus ta nelja tuule poole ega ole siiani end näole andnud. Raske oli. Väga raske. Nutsin hulga peatäisi ja ahastasin, kuid meest see tagasi ei toonud. Siis suri mu ema ja laps sündis seitsmendal kuul. Evega oli siiski kõik korras ja tüdruk kosus kenasti. Olin õnnelik, sest mul oli ikkagi tütar. Lootsin, et kohtun oma elu armastusega, kuid seda ei tulnud, ei tulnud ja…” Katrin ohkas ja pani järgmise plaadi ahju. Võtsin sigareti, tegin rõduukse veidi lahti ja süütasin suitsu. Toas levis head piparkoogilõhna, mis segunes minu tubakavinguga. Köök oli soe ja korraga tundus kogu elu uuesti hubase ja rahulikuna. Seda siiski vaid hetkel. Katrin oli mulle ikkagi võõras, ei olnud ta mingi hingesugulane. Kogu tema räägitu võis olla väljamõeldis, et minult kaastunnet välja pressida. Õnnetud ja kurbade silmadega naised muutsid mehed nõrgaks, aga mitte mind. Igatahes oli mulle selge, et ta oli tulnud minu juurde ühel eesmärgil, ega pidanudki olema suur geenius, et seda ära arvata. Polnud mõtet salata, et minagi tahtsin sedasama.
Katrin istus ja põimis laual sõrmed vaheliti. Tema käed olid pisut kortsulised, mis reetis tema tegelikku vanust. Muidu oli ta hästi säilinud. Blondid juukseid lainetasid pisut põsenukkidest kaugemale. Tema näole langenud vari muutis silmad kaunilt salapäraseks.
„Kuigi püüdsin kogu hingest, ei osanud ma elada. Kasvatasin last ja võtsin elu sellisena, nagu see oli. Ma olin ju noor naine ja ma vajasin… Tead isegi.”
Muidugi teadsin. Me kõik vajame seda. Mõni rohkem, mõni vähem. Hea, et ta julgeb seda ise tunnistada ega püüa end süütu kannatajana esitada, vaid teatab, et tahab olla naine kõigi kiuste.
„Sina muudkui vaikid,” sõnas Katrin ja tõusis, et piparkoogid ahjust välja võtta. Nüüd oli kana käes kord.
„Pole midagi öelda.” Ma kustutasin sigareti tuhatoosi, mille olin köögikapi otsast alla koukinud ja tolmust puhtaks pesnud.
Pliidi juures seisev Katrin vaatas mind, silmad tõsised ja mõtlikud. Märkasin ta näol mõnd kortsu, kuid need ei teinud teda inetuks, vaid tõid temas esile eatut veetlust ja naiselikku tarkust, mida temas kindlasti oli. Kuigi olin teda kerglaseks pidanud, ei saanud alati otsustada eelarvamustest lähtudes.
Me sõime. Kana oli hea ja salatilgi polnud viga. Katrin rääkis veel oma eluseikadest, muutumata ülearu melodramaatiliseks. Teda kuulates mõistsin viimaks, et elu oli talle peaaegu nagu seiklus, millesse ülepeakaela sukelduda. Kui mõnel päeval pettudki, siis juba järgmisel võib kõik hoopis parem olla. Hea õpetus minusugusele murtud hingega perekonna kaotanud mehele. Tema jutust aimus siirast igatsust millegi ilusa ja enneolematu järele. Minul oli see kahjuks juba mõned aastad tagasi kustunud.
Katrin pesi nõud puhtaks ja hakkas neid kappi tagasi upitama. Nägin, kuidas ta kikivarvule tõusis ja tema kleit kõrgemale kerkis, paljastades saledate säärte hurmava tee tunnelisügavustesse, naiseliku templi ja salapärase veetluse maailma, millest algab midagi suurt ja enneolematut.
Katrin karjatas ja kukkus põlvili. Ehmatasin, nähes põrandal põlvitavat ja oigavat naist, kelle pea oli abitult longu vajunud.
„Mis juhtus?” küsisin Katrini juurde hüpates ja teda püsti aidates.
„Selg,” aietas ta. „Kunagi elasin autoavarii üle ja selg sai viga. Nüüd, kui vahel ennast ülearu sirutan, annab see endast jälle tunda.”
Juhtub, mõtlesin. Võtsin naise ettevaatlikult sülle ja viisin magamistuppa. Katrini suured sügavad silmad kohtusid minu omadega, kõnetades mind sõnatult armastuse keeles. Kas mina olen siiski valmis teda armastama? Ei tea. Ta on ikkagi naine, kuid…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
