saada, seda ma ei mõistnud. Tüdruk oli küll kooli õnnelikult lõpetanud, kuid tööga tal ei vedanud. Peamine põhjus oli ilmselt selles, et plika oli lohakas ega saanud õieti millegagi hakkama. Ehk ainult meestega, sest ka Evele oli loodus andnud samasuguse kauni ja veetleva figuuri nagu emalgi ning mõtlikud kurvad silmad, mis mehi oma sinirohelise siirusega köitsid. Tema arunatukesest polnud mul muidugi aimugi ja tegelikult see mind ei huvitanudki.
Kurat, pidin ma seda veini jooma! Kott oli raske ja seda andis tassida, aga koju tuli see koorem ikkagi viia. Panin poe ees koti maha ja võtsin taskust äsja ostetud suitsupaki. Keerasin kile ümbert ära. Ma ei olnud viis aastat suitsetanud ja nüüd hakkasin uuesti. Kõigest üks sigaret, nii süütult ahvatlev, ja läkski lahti.
„Tere. Sa oled Mattias, eks?” Minu ees seisis kena noor neiu. Alla kahekümne. Täiesti võõras. Ilus nagu ilmutis. Veidi punakate juuste ja sileda näoga. Neiul oli seljas tagasihoidlik mantel ja kaelas kirev, kuid õhuke sall. Mütsi tal ei olnud.
„Mati,” parandasin. Tegelikult küll Mattias, kuid Mati meeldis mulle rohkem.
„Sa ei tunne mind, aga mina tean sind küll,” rääkis piiga veidi kogeldes ja ta silmad ekslesid häbelikult kaupluse välisuksele. Ta tahtis mulle midagi öelda ja ma naeratasin talle julgustuseks. Võõraid mehi niisama ei tülitata. Neiul pidi olema mingi põhjus. Ta nõksatas veidi peaga ja lükkas jonnakad juuksed laubalt tagasi. Eda läks mööda ja silmitses meid teraselt. Küllap tahtis teada, kellega ma räägin ja mis asja ma noore tüdrukuga kaupluse ees ajan, justkui oleks see temasse puutunud. Pöörasin Edale selja. Enam ma teda ei vihanud, aga vastikust tundsin küll.
„Sa lähed Orgitale, eks? Lähme koos, minulgi on sinna asja. Ma räägin sulle, miks ma… ” puterdas piiga kiiresti ja veidi seosetult.
Kõndisime kahekesi läbi alevi bussijaama. Tüdruk ei rääkinud mulle ikka veel midagi täpsemat. Miks ta tahtis minuga tulla ja kes ta ise on? Astusime edasi ja kivikesed krudisesid meie saabaste all.
„Lund ei tulegi jõuluks,” kostis neiu taevasse vaadates.
Vaikisin. Vaatasin teda ja ta tundus mulle imelisena. Ma olen vist vanaks jäänud, et vaimustun noortest neidudest, aga ta oli tõesti kaunis. Ta kõnnak oli graatsiline, mitte selline raske nagu minul. Miski temas meenutas luike ja temast õhkus naiselikku veetlust. Vaevalt olin nina toast välja pistnud, kui mu üksindus hakkas hajuma. Ehkki see ei tähendanud veel midagi. Ma ju ei teadnud, mida piiga minust tahab. Kui olen taas üksi kodus, hakkan ilmselt jälle hauduma kalmistumõtteid. Hea, et keegi koos minuga oli. Kas või see tüdruk.
„Ma tundsin Hellet väga hästi ja kuigi ta oli minust viis aastat noorem, saime me hästi läbi. Käisime koos laulmas ja nii saimegi sõbrannadeks. Ma kaitsesin teda, kui tüdrukud tahtsid Hellele liiga teha. Ta meenutas mulle väga mu õde, kes… Ühesõnaga, ta meenutas mulle teda.” Mu kaaslane läks pisut ägedaks, kuid rahunes kiiresti. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul on nii kahju, ja ma mõtlesin sinuga tuttavaks saada. Ma olen sind varem näinud, kuid me pole kunagi rääkinud. Ma olen isegi Hellel külas käinud, kuid sa olid siis alati kodust ära. Nüüd otsustasin öelda sulle, et ma olen niisama õnnetu kui sina.” Tüdruk teadis kõike mu pere kohta.
„Aitäh,” tänasin. „Mis su nimi on?”
„Elise,” vastas neiu. Tundsin kummalist soojust, mis temast minuni kandus. Ma ei suutnud seda uskuda, sest olin temast ikkagi üle kahekümne aasta vanem ja näis mõeldamatu, et mina võiksin talle huvi pakkuda. Ega ma seda tahtnudki, lihtsalt hea tunne oli, et keegi, kes oli lähedane mu tütrega, hoolis minust. Enamik inimesi on tuimad ja ükskõiksed, nad ei avameelitse ise ega taha ka teistest midagi teada. Eriti veel kellelestki, kes on sinust vanem ja su sõbranna isa, aga Elise tegi seda. Olin talle selle eest tänulik. Nüüd hakkas mulle ka kohale jõudma, kes oli see salapärane sõbranna, kelle juures Helle vahel õhtuti käinud oli, kuid kes kunagi ei tulnud meie poole siis, kui mina kodus olin. Miks? Pidin seda juba tüdrukult küsima, kuid loobusin.
Orgita juba paistis. Märjamaa eeslinn, kui nii võib öelda. Kõigepealt surnuaiast mööda ja siis jalgteed pidi alla. Kott venitas kätt, kuid ma kandsin seda rõõmuga. Kusagilt olin saanud eluenergiat, mida mul hommikul üldse ei olnud. Kas täna öösel peksan ma jälle rusikaga seina ja ärkan vaevahigisena?
„Ma tahtsin sinult midagi paluda,” ütles Elise ja keeras oma kauni pea minu poole. Ta silmad sädelesid jõulutulede valguses, mis olid üles riputatud otse alevi sissesõidu juurde. Pikk rida ilusaid lambikesi, mis särasid tumeda taeva taustal. Jõulud on ilusad, kuid pühadetunnet minus polnud ja ilmselt ei tulegi.
„Mida?”
„Kas sa annaksid mulle midagi Hellest mälestuseks? Ma nii väga tahaksin. Ta oli väga tore tüdruk ja meeldis mulle väga.”
„Muidugi. Mida sa tahaksid?” Võtsin neiul küünarnukist kinni ja vedasin ta enda poole, et piiga sopaloigust läbi ei läheks. Tüdruk ei tõmmanud võpatades kätt ära, vaid lasi sellel rahulikult sündida.
„Ma ei tea. Mida sa raatsid anda?”
„Tule ise vaata. Temal pole neid asju enam vaja.” Ma astusin ettevaatlikult edasi. Siin oli kaevatud ja mudane tee oli libe.
„Aga sulle endale?” päris habras tüdruk ettevaatlikult.
„Mulle aitab mälestustest, asjad on kaduvad,” tähendasin.
Tüdruk seisatas korraks ja peatusin minagi. Panin koti maha ega hoolinud sellest, et see mudaseks saab. Enam polnud ju Helenit, kes iga väiksemagi sopapiisa pärast lamenti lõi. Ta oli lausa puhtusehull ja meil tekkis lugematu hulk tülisid sel põhjusel; ma ei tohtinud istuda voodisse pükstega, kui see tehtud oli, pidin saapad juba enne korterisse sisenemist jalast ära võtma, ei tohtinud kartuleid praadida, sest pärast oli pliit rasvane, pidin alati nõud enda järelt ära pesema ja nii edasi. Nüüd võisin ma kõike teha, aga mis hinnaga!
„Sa anna mulle oma number. Ma helistan sulle ja tulen läbi. Elan küll alevi teises otsas, aga ma käin tihti Orgital ja astun siis sinu juurest läbi.” Neiu võttis taskust mobiili ja selle ekraan lõi helendama.
Ütlesin oma numbri. Tüdruk toksis selle telefoni ja pani siis mobla taskusse. Läksime edasi otse üle põllu. Tüdruk libises, kuid ma jõudsin ta kinni püüda. Tundsin korraks, kuidas tema habras keha mu käte vahel rippus. Tajusin isegi ta ihu ja luid. Need olid… Ma ei oska öeldagi, mis need olid. Nõtkus, ilu ja… noorus.
„Ma lähen siit edasi. Head õhtut. Ma helistan sulle,” lausus tüdruk ja naeratas. Seisime tänavalaterna all ja nüüd nägin ma paremini tema nägu. Ilus.
Saatsin silmadega neidu, kuni ta majade taha kadus. Kusagilt kostis pauk ja siis teinegi veel, poisikesed möllasid paugutitega. Õhtuti oli vahel sellist müdinat, nagu oleks sõda lahti. Laste asi.
Keerasin ukse lukust lahti ja astusin trepikotta. Hakkasin juba trepist üles minema, kui mulle tuli meelde, et ma pole mitu päeva postkasti vaadanud. Helen oli tellinud Postimeest. See oli ainuke ajaleht, mida ta luges. Ta oli tõeline kultuurihuviline ja Postimees pakkus seda kõike. Kollane ajakirjandus polnud Helenit eales köitnud, ta oli seal pakutavat liialt labaseks pidanud. Ma läksin tagasi ja tegin lahti postkasti. Võtsin ajalehepaki ja torkasin selle jope avarasse taskusse. Trepist üles minnes seisatasin hetkeks kolmandal korrusel Katrini ukse taga ja kuulatasin. Midagi minu alakehas nõksatas, neli kuud on selleks liiga pikk aeg, et olla mehena üksinda. Korteris oli kõik vaikne. Võib-olla mõtles Katrin ümber ja läks kellegi teise juurde piparkooke küpsetama.
2
Ladusin toidu
