Esmajärjekorras muidugi peatoimetajale ning omanikule Jeffery Blanchettile. Tuba, kus Candy töötas, asus just peatoimetaja kabineti seina taga ning sinna seati varsti sisse kell. Selle käsu andis Jeff isiklikult, kui ta ühel hetkel mõistis, et on Candy näol leidnud hinnalise kaastöölise ja veel ühe abilise personaalselt endale. Kui see mõte oli tema peas kinnistunud, eelistas ta käeulatuses omada tehnilist vahendit, mis lubaks Candy kiiresti oma kabinetti kutsuda. Niimoodi tekkiski kella idee.
Muide, see ei olnud mingi uudis, sest selline juhe ühendas juba šefi kabinetti vastuvõturuumiga, kus istus sekretär-referent Danny.
Arutades Candyga sageli igasuguseid tööalaseid probleeme, oli Jeffil aega tütarlast korralikult vaadelda.
Võib arvata, et nähtu meeldis talle. Nagu siiani paljudele teistele inimkonna tugevama poole esindajatele, seetõttu järgnes ta nende eeskujule: võttis ette katse Candyle külge lüüa.
Candy aga andis viisakalt, kuid kindlalt teada, et ta ei kuulu selliste tütarlaste hulka, kellele kergesti ligi pääseb. Jeff jättiski ta rahule. Tegelikult muutis ta suhtumist, võttes teda nagu iga teist toimetuse töötajat. Niimoodi käituda ei olnud Jeffil raske, sest sõbrannadest ta puudust ei tundnud. Nad olid tihti küllaltki tuntud, nagu näiteks rõivamodelleerija Evelyn Harding, kes küll antud momendiks tundus olevat läbikäidud etapp.
Ühesõnaga – Candy tundis üsna pea, et Jeff ei vaata teda enam kui veetlevat noort naist, vaid kui harilikku kaastöötajat. Ühest küljest see rõõmustas teda, sest langes ära vajadus olla šefiga suhtlemisel valvas. Teisest küljest aga…
Candy ei suutnud endale selgitada, miks tõsiasi, et Jeffi huvi tema vastu oli jahtunud, kutsub tema hinges esile pahameele, milles on omajagu pettumust. Ehk tekkis see sellepärast, et esimest korda lülitus uudishimu Candylt nii kiiresti üle teisele tütarlapsele.
Tõsi, aeg-ajalt tabas ta Jeffi pilgu, mis oli suunatud tema saledatele säärtele. Kuigi terve mõistus ütles, et siin on mängus pigem igale mehele omased instinktiivsed motiivid kui midagi reaalset, oli Candyl sellegipoolest mõnus oma meeldivust tunnetada.
Muide, Candy teadis suurepäraselt, kuidas Jeff Blanchett hindab suhteid daamidega ning seetõttu, kui tal ka tekkis mingisugune pettumus, läks see kiiresti üle. Candy ei tahtnud sugugi saada ülemuse järjekordseks mängukanniks. Isegi kui jätta tähelepanuta tõsiasi, et pärast lahkuminekut oleks nende suhe pingestatuks kujunenud, ei tahtnud ta sattuda tüütavaks muutunud ja mahajäetud naise ossa. Teiste sõnadega, lühiajaline – midagi muud see olla ei saanud – liit Jeffiga ei olnud kasulik kahel põhjusel. Kõigepealt tööalaste suhete koha pealt ja teiseks Candy hingerahu silmas pidades.
Siiski ei omanud kõik eespool nimetatu otsustavat tähtsust. Põhiline oli see, et Candy ei leidnud primitiivses füsioloogias enda jaoks midagi huvitavat. Kui ta oleks vajanud banaalset seksi, ei oleks talle maksnud mingit vaeva selle leidmine. Kui oled kenake, ei ole partneri leidmisega probleeme.
Kuid seda Candy ei vajanud. Ta ei otsinud lihtsalt intiimsuhteid. Ta otsis hoopis rohkemat – armastust. Ja ta ei olnud nii naiivne, et mitte taibata lihtsat tõde: Jeff ei ole see inimene, kes talle soovitut võimaldaks. Selle mehe suhted naisterahvastega ei ületanud meelelahutuse piire.
Sellepärast raugeski pettumus Candy hinges nii kiiresti, kui Jeff lõpetas lähenemiskatsed ja leidis uue ihalusobjekti. Oleks olnud palju hullem, kui tal tulnuks voodisse heita meesterahvaga – olgugi nii veetlevaga nagu Jeff Blanchett –, kes oligi vaid võimeline tegelema ainult tunneteta seksiga.
2. peatükk
KUID JEFFI ALATEADVUSESSE oli siiski midagi talletunud, sest pärast hulga aja möödumist, kui tundus, et kogu elu on pöördunud rahulikesse rööbastesse, hakkas Candy jälle märkama endale osutatavat erilist tähelepanu. Ei, jutt ei olnud kaugeltki mingitest intiimsetest märkustest, vaid Jeff, olles harjunud Candys nägema oma isiklikku abilist, hakkas oma õigusi kehtestama ka tema vaba aja suhtes.
Kõik algas kaks kuud tagasi. Candy märkas mõningat kummalisust Jeffi öeldud fraasides, kuid ei omistanud sellele mingit erilist tähendust. Seda kuni ülemöödunud teisipäevani, mil olukord selgines.
Candyl oli määratud kohtumine ja tööpäeva lõpus hakkas ta üsna tihti oma käekellale pilke heitma – see tegevus oli täiesti automaatne, sest kohtumiseni oli piisavalt aega. Siiski pööras Jeff sellele tähelepanu.
“Kuhu sa niimoodi kiirustad?” küsis mees Candyle üksisilmi alt üles vaadates, sest ta istus töölaua taga.
Candy asetas tema ette printeril trükitud lehekülgede näidiseid, mis järgmisesse numbrisse pidid minema, ega taibanudki alguses, millest jutt käib.
“Kiirustan?” kortsutas Candy arusaamatuses laupa ja vaatas laialilaotatud paberitele, seejärel Jeffile.
Mees kehitas õlgu.
“Sa ju muud ei teegi, kui jälgid kella.”
“Tõesti?”
Candy vaatas jälle kella.
“Palun väga,” naeratas Jeff. “Kas kiirustad kohtamisele?”
Candy tardus. Talle ei meeldinud Jeffi toon. Ta tabas mehe hääles mingi iroonia, mille alged olid arusaamatud.
“Kas ma ei tohi kohtamisele minna?” küsis Candy ettevaatlikult.
Jeff ainult turtsatas vastuseks. Sellisest käitumisest hämmingus olles vaatas Candy mõne hetke mehele otsa ja märkis siis:
“Tundub, et sulle ei meeldi, kuidas ma oma tööst vaba aega veedan.”
Jeff liigutas end aeglaselt tugitoolis.
“Mis mina siia puutun? Mis see minu asi on, millega sa vabal ajal tegeled?”
Ma ei saa millestki aru, vilksatas Candyl läbi pea. Mis Jeffiga täna lahti on, mis kärbes teda hammustas?
“Kui see sinu asi ei ole, miks sa siis seda vestlust alustasid?”
Jeff mõõtis teda pilguga.
“Oled minu kaastöötaja.”
Järgnes pisike paus, mille ajal Candy jõudis mõtelda: saan suurepäraselt aru, millest sa räägid!
Jeff jätkas:
“Mulle pakub rahuldust näha, et ootad kannatamatult tööpäeva lõppu. Et kiirustad nii väga toimetusest lahkuma.”
Küsimuse sellisest asetusest kergelt marru minnes tundis Candy kasvavat ärritust. Õnneks aitas kaine suhtumine toimuvasse varjata tõelisi tundeid.
“Ma ei tunne mingit kärsitust,” vaidles Candy võimalikult vaguralt vastu, “sul on tekkinud vale arusaam, sest märkasid, et ma pidevalt kella vaatan. Ma tegin seda automaatselt. Ise ei saanud ma sellest arugi.”
Veidi aega vaikinud, lisas ta:
“Kui arvad, et olen plaaninud lahkuda enne tööaja lõppu, siis võin kinnitada, et midagi niisugust ei ole mul mõtteski. Kohtumine on planeeritud hoopis hilisemale ajale.”
Järgmisel hetkel mõistis ta, et ei oleks tulnud kohtumist mainida. See ei olnud ilmselt parim mõte, sest Jeffi tuju läks sellest hoopis hullemaks, mitte paremaks. Kuid miks? Jumala pärast, miks küll?
Tugitooli seljatoele
