ei saa aru, mis talle pähe lõi. Varem pole ta pisiasjade kallal norinud, nüüd aga kargas sellepärast mulle turja, et ma liiga sageli kella vaatan.”
“Päriselt ka?” oli Danny siiralt imestunud. “Tõepoolest naljakas. Põikpäisust ei ole ma Jeffi juures veel täheldanud.”
“Teda ärritas, et ma võiksin nagu tööpäeva lõppu oodata,” selgitas Candy ning samas vaatas ta jälle kella. Seekord täiesti teadlikult.
Danny tegi sama ja hüüatas:
“Ohoo, aeg on koju minna!”
Samal momendil avanes uks, mis lahutas kabinetti vastuvõturuumist, ja lävele ilmus Jeff.
Loomulikult kuulis ta viimast lauset ja seda teadvustades oli Candy õnnelik, et tema seda ei ütelnud.
Tundus, et Jeff kavatses midagi ütelda, anda mingi korralduse ning oli selleks isegi juba suu avanud, kuid Danny hüüatus pani ta meelt muutma. Selle asemel lausus ta hoopis:
“Ah et aeg on koju minna? Mis siis ikka, soovin meeldivat ajaveetmist!”
Mehe toon oli irooniline, pilk suunatud Candyle.
“Aitäh!” pobises tütarlaps.
Ta lahkus kiiresti vastuvõturuumist ning ebameeldivuste vältimiseks püüdis mitte kohata Jeffi pilku.
Kas ta tõepoolest armukadetseb? käis Candyl läbi pea. Huvitav, millest see võib tingitud olla ja miks just praegu, kui olen juba umbes aasta siin töötanud?
Pärast hetkelist järelemõtlemist tuli Candy järeldusele, et mingit armukadedust ei ole ega saagi olla. Miks peaks Jeff teda armukadetsema, kui tal on tüdrukuid jalaga segada? Ta ei jõua veel ühestki lahku minna, kui juba uus välja ilmub. Nendevaheline suhe on ammu kindlaks määratud, nii et ei ole mõtet alusetuid oletusi teha. Mis puudutab ootamatut raevupurset, siis on ka sellel ilmselt selgitus olemas, kuid tema ei tea seda. Eks ole ju ennegi ette tulnud, et ülemus oma raevu, mille on tinginud mingid kõrvalised tegurid, alluvatele välja valab. Kui see nii on, siis miks selle üle pead murda?
Sellele otsusele jõudnud, istus Candy oma Peugeot’ rooli ja suundus kohtumisele, millest täna Jeffery Blanchetti kabinetis nii palju juttu oli olnud.
3. peatükk
KUI ÜLEMUS OLEKS näinud, kellega Candy kokku saab, oleks ta otsekohe rahunenud. Asi oli selles, et kohtumine ei olnud üldse meesterahvaga.
Keeranud Needle Streetile ja sõitnud mööda seda pisut aega, nägi Candy tuttavat autot. Seda mitte märgata oli võimatu, sest see oli vist kõige vanem transpordivahend kogu kvartalis – beež Vitesse, tuhande üheksasaja viiekümne neljanda aasta väljalase.
Kahjuks ei olnud Candy jaoks vaba parkimiskohta auto kõrval ja seetõttu pidi ta pisut edasi sõitma ning end kuidagi Fordi ja Buicki vahele pigistama. Seejärel jättis ta oma Peugeot’ ja läks jalgsi Vitesse juurde. Candy koputas auto aknale ja ütles lauldes:
“Missis Ba-a-antsch! Ma olen siin!”
Vana auto rooli taga istus tema elatunud perenaine – Candy endine naaber –, missis Bantsch. Just tema, mitte mingi kujuteldava mehega, nagu Jeff oli arvanud, oligi Candyl kohtumine kokku lepitud. Kohtumise initsiaator oli missis Bantsch. Ta oli eile helistanud ja palunud abi kingade ostmisel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
