sellisest väljendist, vaikis Candy hetkeks.
“Jooksen?”
“Noh, käid…” vangutas Jeff kannatamatult pead, “või sõidad… Mis vahet seal on? Peamine on see, et sa kellegagi kokku saad.”
Candy kergitas kohmetunult kulmu ning vaatas seejärel hajameelselt aknast välja, nagu lootes taevas rippuvatelt valgetelt pilvedelt abi saada. Abi jäi tulemata ja Candy vaatas uuesti Jeffi poole.
“Ma ei mõista… Tundub, et meie vestlus ei vii kuhugi. Kas sa ei öelnud hetk tagasi, et sul on ükskõik, kuidas ma oma vaba aega veedan?”
Jeff nohises vihaselt.
“Absoluutselt ükskõik!”
“Milles siis asi?”
Tool mehe all nagises.
“Ma lihtsalt ei teadnud, et sul on noormees.”
Mul on neid jalaga segada, vilksatas Candy peas, vahel isegi kadestan inetuid tütarlapsi, kes vähemalt rahulikult elada saavad.
“Mis siin nii erilist on?” mühatas Candy.
“Midagi,” lõikas Jeff, “ma ei teadnud seda ja kõik.”
“Aga…” Candy limpsis ärritatult huuli, “sa ei tea minust paljutki!”
Loomulikult mõistis ta, et Jeffiga ei tasu sellisel toonil vestelda, sest mees võib pidada seda jultumuseks.
Jeff on ju ikkagi ülemus ja tema mehe alluv. Tema elu oli juba kord niimoodi välja kujunenud, et esialgu poisid ja seejärel mehed pugesid tema ees, nagu muide iga teise ilusa naise ees. Sellepärast ta oligi harjunud end olukorra peremehena tundma.
Praegune olukord selleks niisugust vabadust ei andnud. Vaatamata ajakirja toimetuses valitsevale demokraatlikule õhkkonnale tuli sellegipoolest mingit subordinatsiooni järgida, vastasel korral ei oleks olnud mingeid väljavaateid tõusule karjääriredelil, millele Candy väga lootis.
Just nagu tema mõtteid lugedes ütles Jeff ärritatult:
“Õige, tean sinust vähe. Kuigi mulle on teada, et töötad minu juures ja seetõttu paluksin sul minuga viisakam olla.”
Candy hammustas huulde. Hingesügavuses oli ta Jeffiga nõus, kuid küsimusi, mida mees esitas, luges ta sekkumiseks oma isiklikku ellu.
“Hästi, olgu nagu ütled!”
Õhku täitis vaikus. Jeff istus süngelt nagu äikesepilv ega vaadanud Candyle otsagi. Pausi venides haaras mees esimese ettejuhtuva artikli ja hakkas lugema. Intsidenti lõppenuks lugedes ohkas Candy kergendatult. Kuid samal hetkel küsis Jeff torisedes:
“Tähendab, on sul siis austaja või ei?”
Hakkab jälle pihta, mõtles Candy kibestunult. Miks ta mind niimoodi tüütab? Huvitav, milleks tal seda vaja on?
Tuletades meelde lubadust viisakuse piiridesse jääda, vastas ta tagasihoidlikult:
“Mul on palju austajaid.”
See oli tõsi, kuid Jeff ei leppinud sellise vastusega.
“Ära keeruta! Tead suurepäraselt, mida ma silmas pean!”
Ära keeruta! Candy pööritas hämmeldunult silmi. Mis see siis on? Kas mees armukadetseb või? Ei saa olla, absurd…
Pead uhkelt selga heites ütles Candy:
“Sa räägid nagu mees või peigmees, hoopiski mitte nagu ülemus.”
Oh, seda ei oleks küll olnud vaja meelde tuletada, vilksatas tal läbi pea, kuid oli juba hilja. Kõigile on teada, et öeldut tagasi võtta ei saa.
“Lollus!” plahvatas Jeff. “Just nagu ülemus! Nõuan sinult vastust.”
“Aga miks?” hüüatas Candy. “Sind ei peaks huvitama, kas mul on meesterahvas või mitte. See ei puutu ju töösse!”
“Ja kuidas veel puutub, kullake!”
Pärast sellist avaldust kaotas Candy hetkeks kõnevõime, kuid sai selle kiiresti tagasi.
“Ehk olen andetu juhmard, kuid anna andeks, ma ei mõista. Selgita palun, mil kombel minu kohtumised tööd mõjutavad?”
“Kuidas mõjutavad?” röögatas Jeff. “Kuidas mõjutavad…”
Mehe silmis vilksatas kimbatus, ta nagu mõistis, et ei oska teemat edasi arendada.
“Väga lihtsalt! Sinu kohtamised juhivad sinu tähelepanu tööst eemale.”
Candy silmad välgatasid.
“Kuid kõik see toimub ju väljaspool tööaega!”
“Loomulikult! See veel puudus, et sa toimetusest oma austajate juurde jookseksid. Kuid häda on selles, et isegi töö ajal sa ainult uneled oma noormehest. Kontrollid kogu aeg, kui kaugel on tööpäeva lõpp.”
Unelen oma noormehest?! muheles Candy endamisi.
Ehk peaksin talle ütlema, kellega ma kokku saan? Kuigi milleks? Las mõtleb, mida tahab! Lõppude lõpuks, mis see minu asi on?
Candy heitis jällegi automaatselt pilgu kellale.
“Noh, näed, palun väga!” karjatas Jeff. “Mida ma rääkisin?”
“Mida?”
“Sa vaatasid jälle kella!”
“Millal ma…”
Candy ei jõudnud lauset lõpetadagi, kui Jeff jätkas:
“Millal? Paar sekundit tagasi.”
“Ei ole nii! Ma olen veel terve mõistuse ja hea mäluga, sellepärast ei tasu mulle seda kaela määrida, mida ei ole olnud.”
Jeff raputas irooniliselt pead.
“Eh sind küll! Hea mäluga, ütled sa.”
Mõne hetke vaatas Candy nõutult meest.
On tal tõepoolest õigus? Tundub, et ise seda soovimata, oma alateadliku tegevusega annan talle kõik trumbid kätte, käis mõte läbi Candy pea. Aga isegi siis ei tohiks Jeff hakata minu isiklikku elu kamandama.
“Minu tänane kohtumine tööd ei ohusta!” poetas Candy kuivalt.
Jeffi huuled kooldusid sarkastiliseks muigeks.
“Ei ohusta, küll aga segab kaunikesti.”
Candy süttis, kuid tal jätkus arukust keelel keerlevat teravust mitte välja paisata. Tuleb märkida, et Jeff hindas seda. Jälgides pingsalt muutusi Candy näol, ootas ta pisut. Kui vastust ei järgnenud, hakkas ta ise hoopis rahulikumalt rääkima:
“Khm… Olgu, tuleme tööasjade juurde tagasi. Millise rubriigi juurde see artikkel kuulub?”
Nad
