kaugenevad need kaks teineteisest üha enam. Välises idulehes lahutub meeleelundist kriitiline elund, ning esimene jaguneb kiiresti teravalt eristuvateks üksikmeelteks. (Samuti lahutub sigimiselund vereringest.) Seda, kui kindlalt me käsitame igasugust arusaamist tajudest tuletatuna ja kui ühtemoodi need kaks võimet inimese eristavas tegevuses toimivad, näitavad väljendid nagu ‘teravmeelne’, ‘peenetundeline’, ‘sissevaade’, ‘tal on selle peale hea nina’; rääkimata sellistest loogikaterminitest nagu Begriff (mõiste), mis tuleb saksa keeles sõnast greifen (haarama), ja Schluss (järeldus), mis tuleb sõnast schliessen (sulgema) – millised on pärit silmaga nähtavast maailmast.
Me näeme, et koer on tähelepanematu, aga siis järsku kuulatab pingsalt ja nuusib: tal on tarvidus lisaks tajumisele millestki aru saada. Ent koer võib ka mõtlik olla – siis on tegev peaaegu ainult arusaamine üksinda, mis tugineb nõrkadele tajumustele. Vanemad keeled väljendasid taju intensiivistumist väga selgesti, nad eristasid iga uut tajumäära erilist laadi tegevusena ja andsid sellele eraldi nime: kuulma – kuulama – kuulatama; nuusutama – haistma – nuuskima; nägema – vaatama – jälgima. Neis ridades muutub tajumuste väärtusega võrdelises vahekorras oleva arusaamise väärtus ikka tugevamaks.
Lõpuks aga puhkeb valla kõrgeim meel teiste hulgas. Miski kõiksuses, mis jääb meie arusaamise püüdele alati ligipääsmatuks, äratab endale ihulise elundi: areneb silm, ja silmas, koos silmaga saab selle vastaspoolusena olema valgus. Sellest ajast alates (ning vaatamata asjaolule, et abstraktne mõtlemine tahaks valguse nii-öelda päevavalgelt ära viia, joonistades selle asemel mõttepildi kiirtest ja lainetest) võetakse elu kui midagi tegelikku vastu ja vaadeldakse teda meie silmade valguse-ilmas. See on ime, mis kujundab kõike inimlikku. Alles valguse toimevallas sünnib heledais värvides kaugusi, alles seal on olemas öö ja päev, nähtavaid asju ja liikumisi avaras valguse-ruumis, Maa kohal ringlevate lõputult kaugete tähtede maailm, üksiku elu valgusepiir, mis on palju kaugemal kui keha vahetu ümbrus. Selles valguse-ilmas (mille igasugune teadus mõtestab ümber vaid kaudsete, vaimusilmas nähtud kujutluste abil – “teoreetiliselt”) elab ja liigub väikesel taevakehal nimega Maa nägemisvõimega õnnistatud inimsugu, kelle jaoks on määrava tähtsusega, kas nende kodu asub lõunamaises valguskülluses, nagu egiptuse ja mehhiko kultuuril, või põhjapoolsete maade hämaruses. Inimene võlub oma ehitised esile nägemismeele tarbeks, mis tähendab kehalisest kompamistajust lähtuva tektoonika teisendamist valguses kujunenud suheteks. Religioon, kunst, mõtlemine sündisid valguse jaoks, ja kõik nendevahelised või ka nende sisesed erinevused piirduvad sellega, kas nad pöörduvad ihu- või vaimusilma poole.
Siin tuleb täie selgusega ilmsiks erinevus, mida taas ähmastab ebaselge mõiste – ‘teadvus’ (Bewußtsein). Mina tavatsen teha vahet olelusel (Dasein) ja virgeolekul, virgel teadvusel (Wachsein).3 Olelusel on takt ja suunduvus, virgeolek on pinge ja ulatuvus. Olelust valitseb saatus, virgeolek eristab põhjusi ja tagajärgi. Esimese põhiküsimusteks on “millal?” ja “miks?”, teisel “kus?” ja “kuidas?”.
Taim oleleb, olemata virge. Unes muutuvad kõik olendid taimedeks: pinge ümbritseva maailma suhtes on kustunud, elu takt toimib edasi. Taimel on suhe vaid küsimustega “millal?” ja “miks?”. Esimeste roheliste võrsete tärkamine veel talvisest maast, pungade pakatamine, kogu järgnev õitsemise, lõhnamise, värvirikkuse, küpsemise vägi – see kõik kannab endas soovi saatuse täitumise järele ja alatist igatsevat küsimust “millal?”.
Küsimus “kus?” ei saa taimelise oleluse jaoks midagi tähendada. Samas on see küsimus, millega ärkav inimene endale iga päev oma maailma teadvustab. Läbi kõigi põlvkondade kestab vaid oleluse elutukse, virgeolek aga algab iga mikrokosmose jaoks uuesti: selline on sigitamise ja sünni erinevus. Üks on kestmise tagatis, teine on algus. Ning seepärast taim sigitatakse, aga ta ei sünni. Ta on olemas, kuid ükski ärkamine, ükski esimene päev ei too temani meeltega tajutavat maailma.
Nii astub meile nüüd vastu inimene. Enam ei häiri miski silma puhast valitsust tema meelelise virgeoleku üle. Valguse-ilmas äratavad öised hääled, tuul, loomade hingamine, lillede lõhn ennekõike küsimusi “kuhu?” ja “kust?”. Meil pole aimugi lõhnade toimevallast, millega viib oma nägemismuljed seosesse inimese lähim kaaslane koer. Me ei tea, mida tajub liblikas, kelle kristallsilm ei koonda mingit pilti, ega tea midagi meeltega varustatud, kuid silmitute loomade maailmast. Meile on jäänud ainult nägemismeele abil tajutav ruum. Ning ülejäänu, see vähene, mida me võtame vastu teiste meelte abil – helid, lõhnad, temperatuur – on leidnud selles koha valguses heiastuvate asjade omaduste ja toimetena. Soojus võib pärineda nähtavast tulest; valguse käes vaadeldud roos lõhnab ja viiuliheli võidakse nimetada tooniks. Mis puutub taevatähtedesse, siis virgeolekus taanduvad meie suhted nendega sellele, et me neid näeme. Nad helendavad ja käivad oma nähtavat rada meie peade kohal. Lisaks loomadele on ka primitiivsetel inimestel kahtlemata olemas teistliiki selgeid tajumusi. Meil on võimalik mingit osa neist teaduslike kujutluste abil kaudselt käsitada, kuid ülejäänust ei saa me enam üldse aru.
Meelelise taju selline vaesumine tähendab ühtlasi tohutut süvenemist. Inimese virgeolek ei võrdu enam ainult pingega keha ja ümbritseva maailma vahel. Nüüd võiks seda kirjeldada kui elu igas suunas suletud valguse-ilmas. Keha liigub nähtavas ruumis. Sügavuselamus on jõuline tungimine nähtavatesse kaugustesse, mis saab alguse valguse keskpunktist: selleks on punkt, mida me nimetame “minaks”. “Mina” on valguse-mõiste. Nüüdsest peale on elu “mina” elu päikese all, öö aga on suguluses surmaga. Sugeneb uus hirmutunne, mis võtab endasse kõik teised: hirm nähtamatu ees, selle ees, mida võib ilma seda nägemata kuulda, tunda, aimata, toimimas tajuda. Loomadel tuleb ette hoopis teistsuguseid, inimeste jaoks mõistatuslikke hirme, sest ka hirm vaikuse ees, mida täiskasvanud inimesed ja lapsed kära ja valjuhäälse jutuga katkestada ning minema peletada tahavad, on kõrgemalt arenenud inimeste puhul kadumas. Kuid igasugust religioossust iseloomustab hirm nähtamatu ees. Jumalused on aimatud, kujutletud, kaemuslikult kogetud valguse-esemed (Lichtwirklichkeiten) ning mõte “nähtamatust jumalast” inimliku transtsendentsi ülim väljendus. Teispoolsus on teisel pool valgusemaailma piire; lunastus on vabanemine valguse ja tema tõsiasjade lummast.
Meie, inimeste jaoks peitub muusika sõnulseletamatu võlu ja tõeliselt lunastav jõud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid jäävad väljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud tähendama maailma üldse, nii et ainult muusika võib meid sellest otsekui välja viia, murda läbi valguse valitsuse teraskõva lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ülimat saladust – mis on vaid sulnis illusioon, sest virget inimest valitseb kindlalt nägemismeel, nii et ta enam ei suuda luua kuulmismuljetest kuuldelist maailma, vaid lisab needki muljed oma visuaalsele maailmale.
Ja seepärast on inimmõtlemine visuaalset laadi, seepärast on meie mõisted tuletatud silmaga nähtavate muljete alusel, ning kogu meie loogika just nagu mingi kujutluslik valguse-ilm.
Seesama ahenemine (ja just seepärast ka süvenemine), mis kõik tajumused nägemisele allutab, on kõik need loendamatud meelelise teadaandmise moodused, mida tunneb loom, ja mille me võtame kokku sõnaga ‘keel’, asendanud selle ainukese – sõnakeelega –, mis läbi valguse-ruumi on suhtlussillaks kahe inimese vahel, kes teineteisele rääkides otsa vaatavad, või kes, olles kõnetatud, enda kõnetajat vaimusilmas ette kujutavad. Teiste suhtlusviiside reministsentsid on ilmete, žestide, intonatsiooni näol ammugi sõnakeelega liitunud. Erinevus loomadele omase häälitsuste keele ja puht-inimliku sõnakeele vahel on selles, et sõnad ja sõnaühendid moodustavad sisimate valgusega seonduvate kujutluste riigi, mis on sugenenud nägemismeele valitsuse all. Igal sõnatähendusel on mingi valgusväärtus, isegi kui on tegemist selliste sõnadega nagu ‘meloodia’, ‘maitse’, ‘pakane’, või päris abstraktsete tähistustega.
Harjumuse tõttu suhelda meelelistel muljetel põhineva keele
Spengler piirdub sõnaga
