‘mõistus’ (Vernunft) ja ‘arukus’ (Verstand) on kombeks eristada ühelt poolt taimelist laadi aimamist ja tundmist, mis silma ja sõna keelt üksnes kasutab, ning teiselt poolt animaalset, keelest juhitud harilikku arusaamist. Mõistus kutsub ellu ideesid, arukus leiab tõdesid. Tõed on elutud ja neid saab edasi anda; ideed kuuluvad oma leidja elava iseduse juurde ja neist on võimalik ainult osa saada. Arukus on loomult kriitiline, mõistus loominguline. Mõistus sigitab vajaliku, arukus eeldab seda. Just niisugune on Bayle’i tähendusrikka ütluse mõte, et arukusest piisab üksnes eksituste avastamiseks, mitte tõdede leidmiseks. Tõesti: arukat kriitikat tehakse ennekõike sellega seostuva meeltetaju kallal. Siin, meeleliste otsustuste pinnal, õpib laps aru saama ja vahet tegema. Seejärel, meeltetajust abstraheerituna ja iseenda hooleks jäetuna, vajab kriitika aseainet meelte tegevusele, mis oli tema varasem objekt. Uue objekti, mille kallal abstraktne kriitika nüüd töötama asub, võib talle anda üksnes juba olemasolev mõtteviis. Teistsugust mõtlemist – niisugust, mis ehitaks vabalt üles eimillestki, ei ole olemas.
Sest ammu enne seda, kui alginimene abstraktselt mõtles, oli ta loonud endale religioosse maailmapildi. See on objekt, mille kallal arukus nüüd kriitiliselt töötab. Igasugune teadus on saanud täiskasvanuks religiooni najal ja kõigi selle hingeliste eelduste mõjul, mis ei tähenda muud kui selle ekslikuks peetud, vähem abstraktse õpetuse abstraktset parandamist. Iga teaduse põhimõistete, probleemiasetuste ja meetodite kogumis kätkeb religioosne tuum. Ükski uus tõde, mille arukus leiab, pole muud kui kriitiline otsus mõne teise kohta, mis oli juba olemas. Uue ja vana teadmuse polaarsus toob kaasa, et arukuse maailmas on otsused ainult suhteliselt õiged, nimelt on nad teistest otsustest suurema veenmisjõuga. Kriitiline teadmus tugineb usule tänase arusaamise üleolekusse eilsest. Taas on elu see, mis meid seda uskuma sunnib.
Niisiis, kas kriitika on võimeline suuri küsimusi lahendama, või teeb ta kindlaks ainult nende lahendamatuse? Teadmuse algaegadel usume esimest. Kuid mida rohkem me teame, seda kindlamaks muutub teine. Niikaua kui me loodame, nimetame saladust probleemiks.
Seega on virgel inimesel tegemist topeltprobleemiga: olelus ja virgeolek; aeg ja ruum; maailm kui ajalugu ja maailm kui loodus; takti või pinge toimevald. Virgeolek püüab mõista mitte ainult iseennast, vaid lisaks sedagi, mis on talle võõras. Kuigi sisehääl talle ütleb, et kõik tunnetamise võimalused on ületatud, veenab hirm siiski igaüht edasi otsima ning leppima pigem näiva lahendusega kui vaatega eimiskisse.
Virgeolek koosneb tajumisest ja taipamisest, mille ühine olemus seisneb alalises enda ja makrokosmose suhete täpsustamises. Selles mõttes tähendab virgeolek sedasama mis väljaselgitamine, mis on nii infusoori puuteaistingu kui ka kõrgemat liiki inimmõtlemise sisuks. Iseennast kompav virgeolek jõuab seega kohe tunnetusprobleemini. Mida tähendab tunnetamine? Mida tähendab tunnetuse tunnetamine? Ja millises vahekorras on see, mida siin algselt silmas peeti, sellega, mis hiljem sõnadesse võeti? – Virgeolek ja uni vahelduvad, nagu koos tähtede käiguga vahelduvad päev ja öö. Samamoodi vaheldub tunnetamine unenägudega. Aga kuidas need kaks teineteisest erinevad?
Virgeolek, olgu ta siis parasjagu tajuvat või taiplikku laadi, on aga samatähenduslik ka nähtuste (näiteks tunnetamise ja tunnetatu, asja ja omaduse, objekti ja sellega toimuva) vastakuti asetamisega. Milles seisneb niisuguse vastandamise olemus? – Kohe kerkib vaateväljale põhjuslikkuse probleem, mille meelelisi elemente nimetatakse põhjuseks ja tagajärjeks ning vaimseid elemente eelduseks ja järelduseks – olles sellega määratlenud nende järjestuse ja võimuvahekorra. Kui on olemas üks, peab olema ka teine. Aeg jääb seejuures täiesti mängust välja. Siin pole tegemist saatuslike tõsiasjade, vaid põhjuslike tõdedega, mitte küsimusega “millal?”, vaid seaduspärase sõltuvusega. Kahtlemata on see arukuse jaoks paljutõotav menetlus. Võib-olla võlgneb inimene sellistele leidudele oma õnnelikumad hetked. Ja nii liigub ta vastanduste juurest, mis teda vahetus igapäevases läheduses ja kohalolekus puudutavad, lõputute järelduste reas kummaski suunas edasi kuni looduse koetises leiduvate esimeste ja viimaste põhjusteni, mida ta nimetab Jumalaks ja maailma mõtteks. Ta kogub ja korrastab oma ülevaatlikku süsteemi, seda seaduspärastest seostest koosnevat dogmat, ning leiab seal pelgupaiga ettenähtamatuse eest. Kes suudab tõestada, see ei karda enam. – Kuid milles seisneb põhjuslikkuse olemus? Kas tunnetamises või tunnetatus või nende mõlema ühtsuses?
Pingete maailm peaks iseendast olema jäik ja surnud, nimelt “igavene tõde”, midagi teispool igasugust aega, puhas seisund. Kuid virgeoleku tegelik maailm on täis muutusi. Loom ei pane seda imeks, mõtleja mõtlemine aga jääb nõutuks: paigalolek ja liikumine, kestmine ja muutumine, tekkinu ja tekkimine – kas need vastandid ei tähista järsku midagi sellist, mis läheb kaugemale mõistmise võimalusest ja milles just sellepärast peab olema vastuolu? Sest kas nähtused, mida pole enam võimalik tõdede kujul meeltemaailmast lahutada, on üldse tõsiasjad? Lisaks kätkeb ajatult äratuntud maailmas midagi ajalist: pinged ilmnevad taktina, suunduvus kulgeb ulatuvusse. Ja nii koondub kõik see, mis taiplikule virgeolekule küsitavaks jääb, viimses ja raskeimas, nimelt liikumise probleemis, ning see võtab mõtlemiselt vabaduse, mille too saavutanud oli. Nüüd selgub, et mikrokosmiline on praegu ja on alati olnud kosmilisest sõltuv, samamoodi nagu seda iga uue olendi algusjärgus näitab välise idulehe staatus – see on vaid päriskeha kattekiht. Elu võib eksisteerida mõtlemiseta, kuid mõtlemine on ainult üks elamise viis. Mõtlemine võib seada endale ükskõik kui vägevad sihid, aga tegelikult allutab elu mõtlemise oma eesmärkidele ning annab talle elava eesmärgi täiesti sõltumatult abstraktsete ülesannete lahendamisest. Mõtlemise jaoks on probleemide lahendused õiged või valed, elu jaoks on nad väärtuslikud või väärtusetud. Kui tunnetamise püüdlus liikumise probleemi puhul luhtub, siis on elu eesmärk ehk just sellega saavutatud. Ometi ja just sellepärast jääb see probleem igasuguse kõrgema mõtlemise keskpunktiks. Kogu mütoloogia ja kogu loodusteadus on sündinud imestusest liikumise saladuse üle.
Liikumise probleem puudutab neidki oleluse saladusi, mis on virgeolekule võõrad ja mille survest see ometi ei pääse. Siin ilmneb tahtmine saada aru sellest, mis jääb igavesti arusaamatuks, käsitada küsimusi “millal?” ja “miks?”, saatust, vere häält, kõike seda, mida me sisimas tunneme ja aimame, ning mida meie, kes me oleme nägema sündinud, tahame seepärast näha valguses enda ees, nii et võiksime seda sõna otseses mõttes haarata ja selles otsekui kompamisi kindlad olla.
Otsustav tõsiasi, millest vaatleja teadlik ei ole, on see, et tema otsingud on suunatud mitte elule, vaid elu nägemisele, ja mitte surmale, vaid surma nägemisele. Me püüame käsitada kosmilist nii, nagu see makrokosmoses olevale mikrokosmosele paistab: ühe keha eluna valguse-ruumis, sünni ja surma, sigitamise ja kõdunemise vahel, ning eristades keha ja hinge – mis sisima paratamatusega tuleneb sellest, et kogeme seesmiselt “oma” meeleliselt võõrana.
Asjaolu, et me mitte ainult ei ela, vaid ka “elust” teadlikud oleme, tuleneb sellest, et oleme oma kehalist olemust valguse käes vaadelnud. Loom tunneb ainult elu, aga ei tunne surma. Kui me oleksime puht-taimelised olendid, siis sureksime seda märkamata, sest surma tundmine ja suremine oleksid üks ja seesama. Aga loomadki, kes suremist näevad, ei saa sellest aru, kuigi nad kuulevad surmakarjatust, näevad surnukeha, haistavad kõdunemist. Alles koos puhta taiplikkusega, mis sõnakeele kaudu silma virgeolekust eraldub, kerkib inimest ümbritsevas valguse-ilmas esile surm kui suur mõistatus.
Alles siitpeale muutub elu lühikeseks ajahetkeks sünni ja surma vahel. Alles surma nägemine muudab sigitamise meile teiseks saladuseks. Alles nüüd saab looma maailmahirmust inimlik hirm surma ees, ja see’p see on, mis laseb sündida armastusel mehe ja naise vahel, emalikel suhetel lastega, esivanemate real lastelasteni välja, perekonnal, rahval ja lõpuks inimajalool üldse – kui mõõtmatult saatussügavatel küsimustel ja tõsiasjadel. Surmaga, mis peab osaks saama igale valguse-ilma sündinud inimesele, seostuvad süü ja karistuse idee, mõte olelusest kui patukahetsusest, uuest elust teisel pool valguse-ilma, ja lunastusest, mis teeb lõpu kogu surmahirmule. Alles surma tunnetamisest pärineb see, mida
