ja loomade, maakoore ja tähtede ajalugu on fable convenue,11 mille välises tegelikkuses peegeldub “mina” sisemus, tema oleluse suundumus. Loomariigi või kivimite ladestuse uurimist on uuriva inimese, tema ajajärgu, rahvuse ja sotsiaalse seisundi subjektiivsest seisukohast niisama võimatu vabastada kui revolutsiooni või Maailmasõja vaatlusi. Kanti ja Laplace’i, Cuvier’, Lyelli, Lamarcki, Darwini kuulsatel teooriatel on ikkagi ka poliitilis-majanduslik värving, ning just see jõuline mulje, mille nad võhikute ringkondadele on jätnud, tõestab, et kõigi nende ajalookihtide käsitus pärineb ühisest allikast. Praegu aga on lõpule jõudmas viimane faustilisele ajaloomõttele veel reserveeritud saavutus: nende üksikute kihtide orgaaniline ühendamine ja ühteainsasse tohutu suurde, ühtse füsiognoomikaga maailma-ajalukku lülitamine, kus nüüd vaatleja pilk üksikinimeste elust katkematult universumi esimeste ja viimaste juhtumusteni ulatub. Niisuguse ülesande on mehhanistlikul, seega mitte-ajaloolisel kujul püstitanud 19. sajand. 20. sajandi eesmärkide hulka kuulub selle lahendamine.
Ettekujutust, mis meil on maakoore ja elusolendite ajaloost, valitsevad hetkel ikka veel vaated, mis tsiviliseeritud inglise mõtlemine arendas valgustusajast alates välja inglise elutavadest. Lyelli “flegmaatiline” geoloogiline teooria maakihtide moodustumisest ja Darwini bioloogiline teooria liikide kujunemisest on tõepoolest üksnes Inglismaa enda arengu peegeldus. Ettearvamatute katastroofide ja metamorfooside asemele, mida pidasid õigeks suur Leopold von Buch ja Cuvier, seavad nad pikkade perioodide vältel toimunud metoodilise arengu ja tunnustavad üksnes teaduslikult arvessetulevaid, täpsemalt öeldes mehaanilisi, kasulikkusel rajanevaid põhjusi.
See “inglispärane” põhjuste liik pole mitte ainult pealiskaudne, vaid ka liiga kitsas. Esiteks piirab ta võimalikud seosed protsessidega, mis toimuvad algusest lõpuni maakera pealispinnal. Sellega jäetakse arvestamata kõik suured kosmilised suhted Maa elunähtuste ja päikesesüsteemi või üldse tähemaailma sündmuste vahel, ning eeldatakse midagi täiesti võimatut: nagu võiks maakera pealispind olla igakülgselt isoleeritud looduslike protsesside toimumispaik. Peale selle eeldatakse, et seoseid, mida ei saa kindlaks teha virge teadvuse tänaste meetodite – tajumise ja mõtlemise – ning nende rafineeritud abivahendite, instrumentide ja teooriate abil, polegi olemas.
20. sajandi loodusajalooline mõtteviis saab 19. sajandi omast erinema selle poolest, et pealiskaudse põhjuslikkuse süsteem, mille juured ulatuvad tagasi barokiajastu ratsionalismini, asendatakse puhta füsiognoomikaga. Me oleme skeptilised kõigi põhjuslikult seletavate mõtteviiside suhtes. Me laseme asjadel rääkida ja piirdume neis valitseva saatuse äratundmise ning tema esinemiskujude vaatlemisega, milliste põhjendamine ei kuulu inimliku arukuse toimevalda. Ülim, mida suudame saavutada, on leida need põhjuseta, otstarbeta, lihtsalt eksisteerivad vormid, millel muutlik loodusepilt rajaneb. 19. sajandi jaoks tähendas mõiste ‘areng’ elu edenemist üha suurema otstarbekuse suunas. Leibniz oma väga olulises “Protogaias” (1691), mis tema uurimuste alusel Harzi hõbedakaevanduste kohta visandab Maa ürgajaloo läbinisti Goethe vaimus, ja Goethe ise pidasid selle all silmas vormilist täiustumist. Goethe mõiste ‘vormitäius’ ja Darwini mõiste ‘evolutsioon’ on sama vastandlikud nagu saatus ja põhjuslikkus, kuid ka saksa ja inglise mõtlemine ning viimaks Saksa ja Inglise ajalugu.
Kõige veenvamalt räägivad Darwini teooriale vastu paleontoloogia uurimistulemused. Leitud kivistised saavad lihtsa tõenäosuse kohaselt moodustada vaid väljavõtukogumi – olla üksnes pistelised proovid. Niisiis peaks iga näidis kujutama endast erinevat arenguastet. Oleksid vaid “üleminekud”, piire ja seega liike ei oleks. Selle asemel aga leiame läbi pikkade ajavahemike ulatuvaid täiesti kindlaid ja muutumatuid vorme, mis pole hoopiski arenenud otstarbekalt, vaid ilmuvad järsku ja otsekohe lõplikul kujul, ning ei teisene veelgi otstarbekamaks, vaid muutuvad harvemaks ning kaovad, samal ajal kui esile tulevad juba hoopis teised vormid. Selleks, mis ikka suuremas vormirikkuses välja kujuneb, on elusolendite suured klassid ja liigid, mis praeguses rühmitamises on olemas algusest peale ja ilma mingi üleminekuta. Näeme, kuidas kalade hulgas astuvad ajaloo esiplaanile kõigepealt kõhrkalad oma lihtsate vormide ja arvukate liikidega, ning kuidas nad seejärel pikkamisi taanduvad, sellal kui kalatüübi täiuslikuma vormi panevad aegamisi valitsema luukalad. Sama kehtib sõnajalgade ja osjade algelise vormi kohta, mille viimased liigid on tänapäeval õistaimeliste täisarenguni jõudnud taimeriigis peaaegu kadunud. Kuid puudub igasugune tegelik alus, et oletada siinkohal otstarbekaid ja üldse nähtavaid põhjusi.12 Saatus on see, mis kutsus esile elu kui sellise, üha kasvava vastandlikkuse taime- ja loomariigi vahel, iga üksiku tüübi, liigi ja laadi. Ja koos nende olelusega on ühtlasi antud teatav vormienergia, mille varal vorm kas jääb täiustumise jätkudes puhtalt püsima või muutub nõrgaks ja selgusetuks ning laguneb paljudeks alaliikideks, ja ühteaegu on antud selle vormi eluiga, mida juhus võib küll lühendada, aga mis muidu viib liigi loomuliku vanaduse ja kustumiseni.
Mis puutub inimesse, siis näitavad diluviaalsed leiud üha selgemini, et kõik tookord esinenud vormid on praegustega vastavuses ega ilmuta vähimatki märki arengust otstarbekama ehitusega tõu poole, ning igasuguste tertsiaarsete leidude puudumine osutab ikka rohkem sellele, et inimese eluvorm nagu iga teinegi võlgneb oma päritolu ootamatule muutumisele, mille puhul küsimused “kust?”, “miks?” ja “kuidas?” jäävad läbitungimatuks saladuseks. Tõepoolest, kui oleks olemas evolutsioon inglise mõttes, siis ei saaks olla ei üksteisest eraldatud mullakihte ega eraldi loomade klasse, vaid üksainus geoloogiline mass ja elavate üksikvormide kaos, mis olelusvõitlusest üle on jäänud. Kuid kõik, mida me näeme, viib meid veendumusele, et ikka ja jälle toimuvad taime- ja loomaelu olemuses sügavad ja väga ootamatud muutused, mis, olles kosmilist laadi, ei piirdu kunagi maa pealispinnaga, ning mis inimese taju ja taipamise jaoks oma põhjuste poolest või üleüldse tundmatuks jäävad.13 Ja niisamuti näeme, kuidas need kiired ja sügavad muutused sekkuvad suurte kultuuride ajalukku, ilma et kuidagi saaks juttu olla nähtavatest põhjustest, mõjudest ja eesmärkidest. Gooti stiil ja püramiidide stiil tekkisid niisama äkki nagu Hiina imperialism Shi Huangdi valitsuse all ja Rooma oma Augustuse ajal, või nagu tekkisid hellenism, budism, islam, ja täpselt niisamuti on lood sündmustega, mida tuleb ette mistahes olulise üksikisiku elus. Kes seda ei tea, pole inimesetundja, ennekõike ei tunne ta lapsi. Iga tegus või vaatlev olelus areneb täiuse suunas epohhide kaupa, ning just selliseid epohhe tuleb oletada päikesesüsteemi ja kinnistähtede süsteemi ajaloos. Nii maakera kui eluslooduse kui ka vabalt liikuva looma saamislugu on sedalaadi epohh, ning just sellepärast saladus, millega meil sellisel kujul leppida tuleb.
See, mida me inimesest teame, jaotab tema oleluse selgesti kaheks suureks ajastuks. Esimest piiritlevad meie pilgu jaoks ühelt poolt too sügav katkestus planeedi saatuses, mida me praegu nimetame jääaja alguseks, ja mille puhul me suudame Maa ajaloos kindlaks teha ainult seda, et siin leidis aset mingi kosmilist laadi muutus; teiselt poolt Niiluse ja Eufrati äärsete kõrgkultuuride sünd, mis järsku muudab teiseks kogu inimelu mõtte. Me näeme kõikjal teravat piiri tertsiaari ja diluuviumi vahel, ning viimasest siinpool leiame inimese olevat väljakujunenud tüübi, kes tunneb kombeid, müüte, kunsti, ehteid, tehnikat, ja on niisuguse kehaehitusega, mis pole sellest ajast saadik märgatavalt muutunud.
Me seostame esimest inimajastut primitiivse kultuuriga. Ainuke piirkond, kus sedalaadi kultuur (küll väga hilises vormis) on kogu teise ajastu kestel ja veel praegugi elusa ja üsna puutumatuna säilinud, on Loode-Aafrika. Selle selge äratundmise eest võlgnetakse tänu Leo Frobeniusele, kes lähtus eeldusest, et siin jäi kõrgkultuuride mõjust vabaks kogu algelise elu maailm ja mitte ainult muist algelisi hõime. Seevastu rahvaste psühholoogia uurijad (Völkerpsychologen) otsivad innukalt kõigist viiest maailmajaost rahvakilde, mille ühisosa seisneb puht-negatiivses tõsiasjas, et nad elavad kõrgkultuuride keskel, ilma neist seesmiselt osa võtmata. Need on niisiis osalt mahajäänud, osalt alaväärtuslikud, osalt mandunud hõimud, kelle eluavaldusi pealegi vahet tegemata kokku segatakse.
Primitiivne
tõesena võetav väljamõeldis (
Seda, et taime- ja loomamaailma põhivormid ei arene, vaid on järsku olemas, tõestas esimesena H. de Vries oma mutatsioonide teoorias alates 1886. aastast. Goethe keeles: me näeme seda, kuidas kindel vorm
Seega pole tarvis oletada, nagu lahutaksid inimsoo ürgaegseid sündmusi tohutud ajavahemikud, ning on mõeldav, et vanimatest tänini teadaolevatest inimestest egiptuse kultuuri alguseni kulunud aeg ei ületagi mäekõrguselt viit tuhandet ajaloolise kultuuri aastat.
