ministrid või kindralid ja sõdurid pealinnas omal valikul valitsejaid pukki panid ja maha võtsid. Mõnel kummalisel hetkel, keisrite Wudi (140–87 e.Kr.) ja Mingdi (58–76) päevil olid hiina konfutsianistlik, india budistlik ja antiigi stoitsistlik maailmariik jõudnud Kaspia merele nii lähedale, et oleksid kergesti võinud ka kokku puutuda.19
Juhus tahtis, et hunnide rängad kallaletungid murdusid Hiina limes’e vastu, mida iga kord kaitses tugev keiser. Aastail 124–119 e.Kr. said hunnid otsustavalt lüüa Hiina “Traianuse” Wudi käest, kes vallutas lõplikult ka LõunaHiina, omamaks pääsu Indiasse, ja ehitas hiiglasliku ning kindlustega kaitstud Tarimi sõjatee. Hunnid pöörasid lõpuks läände ja ilmusid hiljem, germaani hõimusid jälitades, Rooma piirivalli ette. Siin oli neil edu. Rooma impeerium leidis lõpu, ja seetõttu on siiani alles veel ainult Hiina ja India impeerium, need alaliselt vahelduvate võimude himustatud objektid. (Tänapäeval on himustajateks lääne “punapäised barbarid”, kes kõrgesti tsiviliseeritud braahmanite ja mandariinide silmis ei mängi teistsugust ega paremat rolli kui mogulid ja mandžud, ning kes ei tarvitse jääda viimasteks.) Hävitatud Rooma impeeriumi koloniseeritava ala loodenurgas seevastu valmistus tärkama Õhtumaa eelkultuur, sellal kui idas oli juba arenemas araabia koiduaeg.
Araabia kultuuri võib pidada avastuseks.20 Hilisemad araablased küll aimasid selle ühtsust, õhtumaistel ajalookirjutajatel aga jäi see nii täielikult kahe silma vahele, et seda ei osata isegi rahuldavalt nimestada. Valitseva keele järgi võiks vastavat eelkultuuri ja koiduaega nimetada aramealikuks, hilisaega araabialikuks. Õiget nime polegi. Kultuurid paiknesid siin tihedalt kõrvuti, ja seepärast tuli korduvalt ette neist arenenud suurte tsivilisatsioonide üksteise peale ladestumist. Araabia eelaeg ise, mida võib jälgida pärslaste ja juutide juures, oli täielikult vana Babüloonia maailma mõjusfääris, koiduaeg aga mattus lääne poolt hoovava võimsa lumma alla, mida avaldas äsja täisküpsusele jõudnud antiiktsivilisatsioon. Tunda võis ka egiptuse ja india tsivilisatsiooni mõjutusi. Seejärel võlus araabia vaim omakorda algavat Õhtumaa kultuuri (enamasti hilisantiikset maskeeringut kandes), ning araabia tsivilisatsioon, mis LõunaHispaania, Provence’i ja Sitsiilia rahva hinges oli settinud sellal veel mitte päris surnud antiikkultuurile, muutus eeskujuks, mille varal kasvas gooti vaim.
Araabia kultuuriga seonduv maastik on kummaliselt lai ja rebestatud. Mõelgem end Palmyrasse või Ktesiphoni ja sealt edasi. Põhja pool asus Osroëne,21 mille pealinnast Edessast sai araabia koiduaja Firenze. Lääne poole jäävad Süüria ja Palestiina, kus sündisid Uus Testament ja juudi Mišna, ning mille püsivaks eelpostiks on Aleksandria. Ida pool tegi mazdaism läbi jõulise uuenemise (mis vastab Messia sünnile juutluses), ning mille kohta me võime Avesta riismetest järeldada vaid seda, et see on aset leidnud. Siin sündisid ka Talmud ja Mani religioon. Sügaval lõunas, tulevasel islami kodumaal, arenes rüütliajastu, mis puhkes täiel määral õitsele Sassaniidide riigis. Veel tänapäevalgi leidub seal läbiuurimata linnuste ja losside varemeid, kust juhiti otsustavaid sõdu Aafrika rannikul paikneva kristliku Aksumi riigi ning Punase mere teisel kaldal, Araabia poolsaare rannikul asuva Lõuna-Araabia juudiriigi Himjari vahel – sõdu, mida diplomaatiliselt õhutati Roomast ja Pärsiast. Kõige kaugemal põhjas on Bütsants, kummaline segu närtsinud antiiktsivilisatsiooni ja varajase rüütliajastu vormidest, mis nii segadusttekitavalt väljendub ennekõike tema sõjavägede ajaloos. Lõpuks (ja liiga hilja) andis islam sellele maailmale ühtse teadvuse, millele tugineb too võidukas endastmõistetavus, mis peaaegu tahtetult tõi tema poole kristlasi, juute ja pärslasi. Seejärel tärkas islami pinnal araabia tsivilisatsioon, mis viibis tookord, kui teel Jeruusalemma murdsid ajutiselt sisse õhtumaised barbarid, oma kõrgeima vaimse täiuse astmel. Millisena võis see vaatemäng paista suursugustele araablastele? Vahest veidi bolševistlikuna? Araabia maailma poliitika jaoks olid olud “Frankistanis” midagi niisugust, mille peale vaadati ülalt alla. Kolmekümneaastase sõja päevil (mis araablaste silme jaoks toimus “kaugel läänes”), mil Inglise saadik Konstantinoopolis püüdis veenda Türgi sultanit astuma Habsburgide koja vastu, reageeriti sellele kindlas teadmises, et neil väikestel röövriikidel araabia maailma silmapiiri taga pole erilist tähendust Marokost Indiani ulatuva suure poliitika jaoks. Isegi siis, kui Napoleon maabus Egiptuses, ei olnud kohalikul rahval enamasti tulevikust veel aimugi.
Vahepeal oli sündinud uus kultuur Mehhikos. See jäi kõigist teistest nii kaugele, et ükski sõnum sellest ei jõudnud kunagi nende teisteni. Seda imekspandavam on tema arengu sarnasus antiikkultuuri omaga. Arheoloogid on sügavas hämmingus, mõeldes sealsete püramiidide (teocalli) ees oma dooria templitele, ja ometi on just mehhiko kultuuri antiigiga ühine joon, puudulik võimutahe tehnika alal see, mis määras relvastuse laadi ja tegi võimalikuks katastroofi.
See on ainuke näide kultuuri vägivaldsest surmast. Ta ei närbunud, teda ei surutud alla ega pidurdatud, vaid tapeti tema arengu täies toreduses, ta hävitati nagu päevalill, millel mõni mööduja pea otsast lööb. Kõik need riigid (nende hulgas üks maailmariik ja rohkem kui üks riikide liit, mille suurus ja vahendid kaugelt ületasid Kreeka-Rooma riikide omi Hannibali ajal) kogu oma kõrge poliitikaga, hoolikalt korraldatud rahandusega, kõrgeltarenenud seadusandlusega, administratiivse võimekuse ja majanduslike harjumustega, mis oleksid Karl V ministritele arusaamatuks jäänud, rikkaliku mitmekeelse kirjandusega, kõrgintellektuaalse suursuguse seltskonnaga – suurlinnades, milliseid Õhtumaal veel üldse ei olnud – kõike eelnimetatut ei murdnud meeleheitlik sõda, vaid hävitas mõne aastaga käputäis bandiite, ja nii täielikult, et ellujäänutel ei säilinud kõigest sellest enam mälestustki. Tenochtitláni hiigellinnast ei jäänud kivi kivi peale. Maajade suurlinnad Yukatáni ürgmetsades langevad kiiresti vegetatsiooni ohvriks. Me ei tea neist ühegi kohta, mis nime ta kandis. Toonasest kirjandusest on alles kolm raamatut, mida keegi lugeda ei oska.
Kõige kohutavam on siinjuures asjaolu, et see ei kuulunud isegi õhtumaise kultuuri paratamatuste hulka. See oli seiklejate eraasi, ning mitte keegi Saksamaal, Inglismaal ja Prantsusmaal ei aimanud tookord, mis siin toimus. Rohkem kui kusagil mujal tuli just siin ilmsiks et inimajalool pole mingit üldisemat mõtet. Sügav tähendus on ainult üksikute kultuuride käekäigul. Nende omavahelised suhted on juhuslikud ja tähtsusetud. Seekordne juhus oli nii koletult banaalne, lausa naeruväärne, et seda ei tohiks kasutada isegi kõige viletsamas jandis. Tragöödia juhatasid sisse ja viisid lõpule paar kehva suurtükki ja mõnisada kivilukuga püssi.
Selle maailma kõige üldisemastki ajaloost pole enam kunagi võimalik mingit kindlamat ülevaadet saada. Sündmused, mis on sama olulised, nagu olid meie jaoks ristisõjad ja reformatsioon, on jäljetult unustusse langenud. Alles viimastel aastakümnetel on uurimine teinud kindlaks vähemalt hilisema arengu piirjooned, ning nende andmete abil suudab võrdlev morfoloogia, võttes appi teiste kultuuride kohta teadaoleva, avardada ja süvendada ettekujutust ka mehhiko kultuuri varasema arengu kohta.22 Selle põhjal arvatakse, et mehhiko kultuuri epohhid on araabia kultuuri omadest umbes 200 aastat hilisemad ning õhtumaistest 700 aastat varasemed. Oli olemas eelkultuur, mis arendas kirja ja kalendrit nagu Egiptus ja Hiina, kuid seda me enam ei tunne. Ajaarvestus algas aastast, mis oli ammu enne Kristuse sündi, kuid mille täpset kaugust viimase suhtes ei saa enam kindlaks teha. Igatahes tõestab see mehhiko inimese erakordselt arenenud ajaloomeelt.
“Helleeniliste” maaja-riikide koiduajast annavad tunnistust dateeritud reljeefpiilarid vanades linnades nagu Copán23 (lõunas), Tikal ja veidi hiljem Chichén-Itzá (põhja pool), Naranjo ja Seibal (umbes 160–450). Perioodi lõpul saab Chichén-Itzá oma ehitistega eeskujuks tervetele aastasadadele. Selle kõrval kogevad uhket õitsengut Palenque ja Piedras Negras (läänes), mis võiks vastata meie hilisgootikale ja renessansile (450–600, Õhtumaadel 1250–1400?). Hilisajal (vastab barokile) saab stiiliarengu keskpunktiks Champutun; ühtlasi jõuavad kultuurilised mõjutused Anahuaci kõrgplatool elavate “itaalikute” – nahua rahvasteni, kes kunstiliselt ja vaimselt võtavad üksnes vastu, kuid oma
Imperialistlikke suundumusi ilmutasid isegi India Maurja ning Sunga dünastia. Indialikku loomust arvestades võisid need olla ainult segased ja tagajärjetud.
Vrd. II kd., III ptk.
Iseseisev kuningriik Mesopotaamia loodeosas aastail 132 e.Kr. – 244 p.Kr.
Järgnev visand tugineb kahe ameerika teose andmetele: L. Spence. The civilization of ancient Mexico. Cambridge 1912 ja H. J. Spinden. A study of Maya art, its subject, matter and historical development. Cambridge 1913. Teineteisest sõltumatult püüavad need luua kronoloogiat ning on jõudnud mõningase üksmeeleni.
Need on praeguste külade nimed säilinud varemete lähedal. Tõelised nimed on kaotsi läinud.
