poolest kas mõnda kõrgkultuuri või ainult inimtüüpi üldse. Kolmandat suurt eluühtsust ei ole. Sel juhul on tema saatus kas zooloogilise ajaloo või “maailma-ajaloo” osaks. “Ajalooline inimene,” nagu mina seda käsitan, ja nagu on alati arvanud kõik suured ajaloolased, on täiusele jõudnud kultuuri inimene. Enne, pärast ja väljaspool seda on ta ajalootu. Siis on tema rahva käekäigul niisama vähe tähendust kui maakera saatusel, kui vaadelda seda mitte geoloogia, vaid astronoomia tasandil.
Ja sellest järeldub üks päris otsustav ning siinkohal esmakordselt kindlaks tehtud tõsiasi: et inimene on ilma ajaloota mitte ainult enne mõne kultuuri sündi, vaid muutub taas ajalootuks, niipea kui tsivilisatsioon on omandanud lõpliku kuju, kui kultuuri elav areng on lõppenud ja mõtteka oleluse viimased võimalused ammendatud. See, mida me näeme egiptuse tsivilisatsioonis alates Seti Esimesest (1300 e.Kr.) ning hiina, india ja araabia tsivilisatsioonis veel tänapäevalgi, on taas primitiivse ajastu zooloogiline siia-sinna liikumine, olenemata sellest, kui vaimsetes usulistes, filosoofilistes ja ennekõike poliitilistes vormides ta esineb. Asjaolu, kas Babülonis troonib kassiitide metsik sõduritehord või pärslased kui peened pärijad, ning millal, kui kaua ja millise eduga keegi neist seal valitseb, pole Babülonist vaadates oluline. Rahva heaolu seisukohalt polnud see muidugi ükskõik, ent samaks jäi tõsiasi, et selle maailma hing oli kustunud, ja seepärast polnud ühelgi sündmusel sügavamat tähendust. Mingi järjekordne – võõras või omamaine – dünastia Egiptuses, revolutsioon või vallutus Hiinas, uus germaani hõim Rooma riigis – kõik see kuulub maastiku ajalukku nagu metsloomade arvukuse muutumine või linnuparve kohavahetus. See, millele kõrgemat liiki inimesed tegelikus ajaloos alati panustasid, ning millel rajanesid kõik animaalsed võimuküsimused, ka siis, kui jälitaja või tagaaetu polnud vähimalgi määral teadlik oma tegude, kavatsuste ja saatuse sümboolsusest, oli millegi olemuslikult hingelise teostamine, ideele elava ajaloolise kuju andmine. Ideede nimel on toimunud ka võitlused, mida pidasid omavahel suured stiilisuunad (gootika ja renessanss), filosoofid (stoikud ja epikuurlased), erinevad riigimõtted (oligarhia ja türannia) või majandusvormid (kapitalism ja sotsialism).
Millestki niisugusest pole tsivilisatsioonis enam juttugi. Võideldakse veel ainult palja võimu pärast, animaalse paremuse kui sellise eest. Ja kui enne ka näiliselt kõige ideelagedam võim veel mingil määral ideed teenis, siis hilistes tsivilisatsioonides on isegi veenvaim ideeline näivus vaid maskiks puht-zooloogiliste võimuküsimuste ees.
Kui võrdleme india filosoofiat enne ja pärast Buddhat, siis varasem kujutas endast suurejoonelist liikumist india hinges ja hingega postuleeritud mõttesihi poole, ja hilisem olemasoleva mõttevaramu ikka uut läbisorimist, ilma et see uueneks. Lahendused on alatiseks antud, kuigi muutub viis, kuidas neid väljendatakse. Seesama kehtib hiina maalikunsti kohta enne ja pärast Hani dünastia algust – olenemata sellest, kas me seda tunneme või mitte – ning egiptuse arhitektuuri kohta enne ja pärast Uue riigi algust. Tehnikas pole asjad teistmoodi. Aurumasina ja elektri, need õhtumaised leiutised, on tänapäeva hiinlane võtnud tarvitusele täiesti samal viisil – ja sama religioosse aukartusega – nagu nelja tuhande aasta eest pronksi ja adra ning hulk aega varem tule. Aurumasin ja elekter erinevad hingeliselt täiesti neist leiutistest, mida tegid Zhou ajastu hiinlased ise, ning millel nende sisima ajaloo jaoks oli iga kord epohhiloov tähendus.25 Enne ja pärast kultuuri ei mängi sajandid kaugeltki enam seda rolli, mida aastakümned ja tihti aastadki kultuuri sees, sest aegamisi pääsevad taas kehtivusele bioloogilised perioodid. See annab väga hilistele seisunditele, milles nende kandjate jaoks on midagi endastmõistetavat, tolle pidulikult kestva iseloomu, mida omaenese arengutempoga võrreldes imestusega märkasid tõelised kultuurinimesed nagu Herodotos Egiptuses ja alates Marco Polost lääneeurooplased Hiinas. See on ajalootuse kestvus.
Kas ei tundu, et Aktioni lahingu ja pax Romana’ga on antiikajalugu lõppenud? Enam ei tehta suuri otsustusi, mis koondaksid endasse kogu kultuuri sisemise mõtte. Valitsema hakkab mõttetus, zooloogia. Maailma, kuigi mitte tegutsevate eraisikute jaoks pole enam tähtis, kas mõni sündmus lõpeb nii või teisiti. Kõik suured poliitilised küsimused on lahendatud nii, nagu nad igas tsivilisatsioonis lõpuks lahendatakse: enam ei tajuta küsimusi kui selliseid, enam ei küsitagi. Veel veidi, ja enam ei taibatagi, mis probleemid varasemaid katastroofe tegelikult põhjustasid. Mida enda puhul ei kogeta ning läbi ei elata, see jääb arusaamatuks teistegi juures. Kui hilisemad egiptlased räägivad hüksoslaste või hilisemad hiinlased “võitlevate riikide” ajast, siis annavad nad asja välisele küljele hinnangu oma elulaadi järgi, mis ei tunne enam mõistatusi. Nad näevad seal üksnes võimuvõitlusi; nad ei näe, et neid meeleheitlikke väliseid ja kodusõdu, kus kutsuti võõraid appi omaenese kaaskodanike vastu, peetakse idee pärast. Praegu me saame aru, millised kohutavad pinged ja pingelangused võisid olla mängus seoses Tiberius Gracchuse või Clodiuse tapmisega. 1700. aastal ei suutnud me seda veel taibata ja 2200. aastal ei taipa enam. Täpselt samad lood on Khyani (Chiani), tolle napoleonliku nähtusega, kelle jaoks egiptuse ajaloolased leidsid hiljem vaid nime “hüksoslaste kuningas”. Kui poleks tulnud germaanlasi, oleks Rooma ajalookirjutus tuhat aastat hiljem teinud Gracchusest, Mariusest, Sullast ja Cicerost dünastia, keda oleks toetanud Caesar.
Võrreldagu Tiberius Gracchuse surma Nero omaga, pärast seda kui Roomasse jõudis teade Galba ülestõusust,26 või Sulla võitu mariaanide (Mariuse pooldajate) üle Septimius Severuse võiduga Pescennius Nigeri üle. Kas sündmuste vastupidine areng teisena nimetatud juhtumitel oleks keisririigi käekäigus midagi muutnud? Mommseni ja Eduard Meyeri27 hoolikas vahetegemine Caesari “monarhia” ja Pompeiuse või Augustuse “printsipaadi” vahel läheb juba liiga kaugele. Nüüd on need veel ainult tühjad riigiõiguslikud fraasid, kuid viiskümmend aastat varem olnuks see kahe idee vastandamine. Kui Vindex ja Galba 68. aastal “vabariiki” taastada tahtsid, siis oli see mängimine endise mõistega uuel ajal, mil tõeliselt sümboolseid mõisteid enam polnud. Küsimus oli veel vaid selles, kelle kätte langeks puht-materiaalne võim. Üha neegrikuningalikum võitlus tseesaritiitli pärast võinuks ikka primitiivsemal ja seepärast “igavesemal” kujul veel aastasadu edasi kesta.
Neil rahvastel pole enam hinge. Seepärast ei saa neil enam olla omaenese ajalugu. Kõige rohkem võivad nad omandada objekti tähenduse mõne võõra kultuuri ajaloos, ja kujuneva vahekorra sügavama mõtte määrab eranditult too võõras elu. Niisiis ei mõju vanade tsivilisatsioonide pinnal millegi ajaloo-taolisena kunagi see, kuidas antud paikkonna inimene ise sündmuste näitemängus kaasa mängib, vaid kuidas seda etendavad teised. Ja nõnda tulevad taas nähtavale “maailma-ajaloo” kui terviknähtuse kaks aspekti: suurte kultuuride elukäigud ja nendevahelised suhted.
III. Suhted kultuuride vahel
Kuigi kõigepealt tuleks vaadelda kultuure ja alles seejärel nende suhteid, toimib tänapäeva ajaloomõte vastupidises järjekorras. Mida vähem ta oskab tunnetada tõelisi elukäike – neid, millest koosneb maailma-ajaloo näiline ühtsus –, seda agaramalt otsib ta elu nendevaheliste suhete koetisest, ja seda vähem saab ta aru suhetest enestestki. Kui rikkalik on selle järeleproovimise, kõrvalejätmise, väljavalimise, ümbertõlgendamise, ahvatlemise, pealetükkimise, oma teenete pakkumise psühholoogia – ja seda niihästi nende kultuuride puhul, mis vahetult kokku puutuvad, üksteist imetlevad ja omavahel võitlevad, kui ka elava kultuuri ja surnud vormimaailma vahel, mille nähtavaid tunnistähti maastik veel pakub! Ning kui ahtad ja vaesed on siiski kujutlused, mida ajaloolane ajutise või pideva mõjuavalduse või mõjutuste vastuvõtmise mõistetega seostab!
See on nii iseloomulik 19. sajandile. Kõikjal nähakse veel üksnes põhjuste ja tagajärgede ahelat. Kõik “tuleneb” millestki, miski pole algupärane. Kuna nooremate kultuuride juures leidub alati vormielemente, mis pärinevad vanemate kultuuride pealispinnalt, siis tuuakse esile nende “ülevõtmist” või “edasikandumist”, ja selliste mõjutuste nimestikku koostades arvatakse, et on tehtud midagi õiget.
Selline
Jaapanlane kuulus varem hiina ja praegu kuulub ta ka veel õhtumaisesse tsivilisatsiooni; jaapani kultuuri sõna otseses mõttes ei ole olemas. Nii et jaapani amerikanismi tuleb teisiti hinnata.
Nero-vastane ülestõus aastal 68, mille lõppedes tunnistati keisriks
Cäsars Monarchie und das Principat des Pompejus (1918), lk. 501 jj.
