niisama võimatuks nagu kultuuride eneste siseelu psühholoogia. Pigemini eeldab see teine ülesanne, et esimene oleks lahendatud. Kultuuride suhted on väga erinevad, alates juba nende ruumilise ja ajalise vahemaa erinevusest. Ristisõdades seisis koiduaeg vastamisi vana ja küpse tsivilisatsiooniga, Egeuse mere Kreeta-Mükeene maailmas eelkultuur vastamisi õitsva hilisajaga. Tsivilisatsioon võib saata oma kiiri väga kaugelt (nagu saatis araabia maailmale india tsivilisatsioon ida poolt), või laotuda lämmatav-raugalikult nooruse kohal (nagu tegi seda tema suhtes antiikmaailm lääne poolt). Kuid erinev on ka kultuuride suhete laad ja tugevus: õhtumaine kultuur otsib suhteid, egiptuse oma väldib; õhtumaine kultuur jääb traagilistes vapustustes vastasmängijale alati alla, antiik kasutab nad ära ega kannata seeläbi. Kuid selle kõige eeltingimused kätkevad kultuuri enda hingelises sfääris ja õpetavad seda hinge vahel paremini tundma kui ta enese keel, mis sageli rohkem varjab kui edasi annab.
Põgus vaade kultuuride rühmale toob nähtavale terve rea ülesandeid. 19. sajand, mil ajaloo uurimist mõjutasid loodusteadused ja ajaloomõtet suunasid barokiajastu ideed, viis meid ainult tipule, millel seistes me näeme oma jalge ees uusi teid. Kas me neile ka suundume?
Tohutu raskus, millele nende suurte elukäikude ühismõõduline käsitlemine senini on põrganud, seisneb kaugete alade tõsise läbiuurimise puudulikkuses. Taas kord puutume kokku lääneeurooplase isandliku vaateviisiga, milline märkab ainult seda, mis talle keskaja kaudu antiigi poolt läheneb, ega suhtu piisava tõsidusega ülejäänusse. Hiljuti on hakatud uurima mõnda üksikut hiina ja india maailma valdkonda: nende kunsti, religiooni ja filosoofiat. Poliitilist ajalugu käsitletakse lobisevas stiilis või mitte üldse. Keegi pole mõelnud, et Hiina ajaloo suuri riigiõiguslikke küsimusi – Li-wangi “Hohenstaufeni”-saatust (842 e.Kr.), esimest vürstikongressi (659 e.Kr.), võitlust “roomaliku” Qini riigi imperialismi (lianheng) printsiipide ja rahvasteliidu idee (hezong) vahel aastail 500–300 e.Kr., või Hiina “Augustuse” Shi Huangdi tõusu (221 e.Kr.) – tuleks käsitleda sama põhjalikult, nagu tegi Mommsen Augustuse printsipaadiga. Kui täielikult indialased India riikide ajalugu ka unustanud poleks, kuid Buddha päevilt on siiski olemas rohkem materjali kui antiikmaailma ajaloost 9. ja 8. sajandil e.Kr. Sellegipoolest teeme veel praegugi näo, nagu elanuks indialane täiesti oma filosoofias, nii nagu ateenlasedki, kes meie klassitsistide arvates saatsid oma elu mööda kaunishingedena Ilissose kaldal filosofeerides. Ent ka Egiptuse poliitika üle pole eriti mõtteid mõlgutatud. Hüksoslaste ajajärgu (mida pole veel keegi uurinud) nime taha peitsid hilisemad egiptuse ajaloolased samasuguse kriisi nagu see, mida hiinlased käsitlevad “võitlevate riikide perioodina”. Ning araabia maailmas ulatub huvi täpselt sinnamaani, kus lõpeb antiikkeelte levikuala. Mida kõike pole kirjutatud Diocletianuse riigireformide teemal! Ja milline materjal on kokku kantud näiteks Väike-Aasia provintside üksluise halduse ajaloo kohta – kuna see oli kirjutatud kreeka keeles! Kuid Diocletianuse igakülgne eeskuju, Sassaniidide riik, pälvib tähelepanu vaid sel ajal, mil ta pidas sõda Roomaga. Kuidas aga on lood tolle riigi enda halduse ja õiguse ajalooga? Või mida on kogutud Egiptuse, India ja Hiina õigusloo ja majanduse kohta, nii et see võiks kannatada võrdlust töödega antiikaja õigusest?15
3000. aasta16 paiku e.Kr. said pärast pikka “Merovingide aega”, mis on Egiptuses veel selgesti eristatav, äärmiselt väikestel aladel Niiluse ja Eufrati alamjooksul alguse kaks vanimat kultuuri. Siin on erinevust koidu- ja hilisaja vahel juba ammu tähistatud nimedega Vana riik ja Keskmine riik, Sumer ja Akad. Alates kuuendast dünastiast ilmutab Egiptuse feodaalaja lõpp, mil pärusaadli kujunemine tingis varase kuningavõimu langemise, nii imekspandavat sarnasust asjade käiguga Hiina (alates Yi-wangist 934–909 e.Kr.) ja õhtumaisel koiduajal (alates keiser Heinrich IV-st), et tuleks julgeda ette võtta nende võrdlev uurimine. Babüloonia “baroki” algul ilmub suur Sargon I (2300 e.Kr.), kes tungib kuni Vahemereni, vallutab Küprose, ning nimetab end (Justinianus I ja Karl V moodi) “nelja maailmajao isandaks”. Nüüd, Niiluse ääres u. 18. sajandil e.Kr., Akadis ja Sumeris veidi varem, kujunevad välja ka esimesed tsivilisatsioonid, millest Aasia oma ilmutab vägevat ekspansioonijõudu. Siitpeale kandusid “Babüloonia tsivilisatsiooni saavutused”, üht-teist mõõtmise, loendamise ja arvutamisega seonduvat, Põhjamere ja Kollase mereni. Mõnelgi tööriistal leiduvat babüloonia tootemärki võisid germaani metslased võlumärgiks pidades austada, ja sellest võis tärgata mõni “ürggermaani” ornament. Kuid babüloonia maailm ise läks ühest valdusest teise. Pealinnas vahetasid üksteist välja kassiidid,17 assüürlased, kaldealased, meedlased, pärslased, makedoonlased – puha väikesed18 sõjaväed tugeva juhiga eesotsas –, ilma et rahvas oleks neile tõsiselt vastu hakanud. See on esimene näide “Rooma keisririigi” stiililaadist. Egiptuses läheb samamoodi. Kassiitide võimu all panevad seal valitsejaid paika ja võtavad maha pretoriaanid; vanu riigiõiguslikke vorme hoiavad ülal assüürlased – samamoodi nagu Rooma sõdurkeisrid Commodusest alates; riigivalitsejatena käituvad nii pärslane Kyros kui idagoot Theoderich; ning isandrahvastena võõral maal tunnevad end ka meedlased ja langobardid. Kuid need on riigiõiguslikud, mitte tegelikud erinevused. Aafriklase Septimius Severuse leegionid tahtsid täpselt sedasama, mida Alarichi läänegoodid, ning Adrianoopoli lahingus võis “roomlasi” ja “barbareid” vaevalt enam eristada.
Alates 15. sajandist e.Kr. tekib kolm uut kultuuri: kõigepealt india kultuur Ülem-Pandžabis, seejärel hiina kultuur Huang He keskjooksul (14. saj. e.Kr.) ja antiikkultuur Egeuse mere ääres (11. saj. e.Kr.). Kui Hiina ajaloolased räägivad kolmest suurest dünastiast (Xia, Shang ja Zhou), siis vastab see umbes Napoleoni arvamusele, kes nimetas end neljanda dünastia rajajaks pärast Merovinge, Karolinge ja Kapetinge. Tegelikult koges kogu kultuuri arengukäiku kummalgi juhul ainult see kolmas. Hiinas läks kultuur tsivilisatsiooniks üle siis, kui Zhou dünastia titulaarkeisrist (441. a. e.Kr.) sai “idapoolse valitseja” riigipensionär; Õhtumaal toimus see siis, kui hukati “Louis Capet” ehk Louis XVI (1792). Shangi lõpuajast on säilinud mõned pronkskujud, mis on hilisema kunstiga samasuguses vahekorras nagu Mükeene keraamika varase antiigi omaga ja Karolingide kunst romaani kunstiga. Koiduajad – nii veedade, Homerose kui Hiina – oma linnuste ja losside, rüütelkonna ja feodaalkorraga esindavad kogu gootikat, Hiina “suurte kaitsjate aeg” (Mingzhu, 685–591) aga vastab igati Cromwelli, Wallensteini, Richelieu ning antiigi varasemate türannide ajajärgule.
Aastaid 480–230 e.Kr. nimetavad hiina ajaloolased “võitlevate riikide ajastuks”. See kulmineerus saja-aastase lakkamatu sõja, hiigelsõjavägede ja kohutavate sotsiaalsete vapustustega, ning sellest sai alguse Rooma riiki meenutav Qin kui Hiina imperialismi rajaja. Sedasama koges Egiptus aastail 1800–1550 e.Kr. (mida on alates 1675. aastast nimetatud hüksoslaste ajajärguks); antiik alates Chaironeia lahingust, ning kõige hirmsamal kujul Gracchuste tribunaadist kuni Aktioni lahinguni (133–31 e.Kr.). Samasugune on Lääne-Euroopa–Ameerika maailma saatus 19. ja 20. sajandil.
Samamoodi nagu antiikajal kandub raskuspunkt Atikast Latiumi, kandub see Hiinas Huang He jõelt (Henani juures) Jangtse äärde (tänapäeval Hubei provints). Xi Jiang, ‘läänejõgi’ oli hiina õpetlastele niisama ebamäärane kui Aleksandria õpetlastele Elbe, ja India olemasolust polnud neil veel aimugi.
Nii nagu Juliuste-Claudiuste koja keisrid maakera teisel poolel, ilmub siin vägev Ying Zheng, kes Qini riigi otsustavates lahingutes ainuvalitsusele viib. Aastal 221 e.Kr. võtab ta endale augustuse tiitli (seda tähendabki shi) koos tseesari-nimega Huangdi. Tema rajab “Hiina rahu”, viib väsinud impeeriumis läbi suure sotsiaalse reformi ning alustab juba päris Rooma kombel Hiina limes’e, kuulsa müüri ehitamist, milleks ta aastal 214 e.Kr. vallutab osa Mongooliast. (Roomlastel hakkas arusaam kindlast piirist barbarite vastu kujunema pärast Varuse lahingut; kindlustused rajati 1. sajandil.) Suurtes sõjakäikudes alistas Shi Huangdi kõigepealt barbarite hõimud lõuna pool Jangtsed ning kindlustas selle piirkonna sõjavägede jaoks kõlblike teedega, asunduste ja kastellidega. Niisama roomalik on aga ka tema koja perekonnalugu, mis leidis kiire lõpu
Niisamuti puudub selle
Võrdleva morfoloogia uus meetod lubab vanade kultuuride ajalist algust, mida seni prooviti määrata hoopis teiste vahenditega, kindlalt kontrollida. Samal põhjusel, miks ka kõigi teiste andmete kaotsi minnes ei oletataks Goethet sündinuks sada aastat enne “Alg-Fausti” ega peetaks Aleksander Suure karjääri mõne vanema mehe omaks, võib riigielu, kunsti, mõtlemise ja religiooni vaimu mõne üksiku joone alusel tõestada, et egiptuse kultuur sai alguse u. 3000 e.Kr. ja hiina oma u. 1400 e.Kr. Prantsuse uurijate ja viimasel ajal ka Borchardti arvutused (Die Annalen und die zeitliche Festlegung des Alten Reiches, 1917) on juba algusest peale olnud niisama ekslikud nagu hiina ajaloolaste omad müütiliste (Xia ja Shangi) dünastiate kestuse kohta. Samuti on täiesti võimatu, et egiptuse kalender viidi sisse aastal 4241 e.Kr. Nagu iga ajaarvestuse puhul, tuleb oletada arengut koos sügavaleulatuvate kalendrireformidega, mis võtab “algdaatumi” mõistelt üldse objekti.
Röövellik mägirahvas Paabelist põhja pool, kelle Aleksander Suur aastal 323 e.Kr. allutas.
Ed. Meyeri (Geschichte des Altertums, III, 97) vahest liigagi heldel hinnangul võis pärslasi olla umbes pool miljonit – ja babüloonlasi nende vastas 100 korda rohkem. Umbes samasugune suuruste suhe valitses 3. sajandil Rooma sõdurkeisrite leegionide (ja kogu Rooma rahvastiku) ning teiselt poolt germaani rahvaste vahel, ning oli valitsenud ka Ptolemaioste ja Rooma sõjavägede ning Egiptuse rahvastiku vahel.
