saada, käskida, valitseda, võidelda, riskida –, organiseerijat ja ettevõtjat, seiklejat, vehklejat ja mängurit lahutab terve maailm “vaimuinimesest” – pühakust, preestrist, õpetlasest, idealistist ja ideoloogist, olgu too määratud selleks isikliku mõttejõu või tõulise vajakajäämise pärast. Olelus ja virgeolek, takt ja pinge, tungid ja mõisted, vereringe- ja kompamiselundid – harva esineb kõrgeväärtuslikku inimest, kelle puhul nende vastandpaaride esimene liige märgatavalt ülekaalus ei oleks. Vaatlejatüüp on jäetud ilma kõigest vaistlikust ja kannustavast; inimeste ja olukordade tundmise võimest; usust oma õnnetähesse, mis on igaühel, kes loodud tegutsema, ja mis täielikult erineb veendumusest mingi seisukoha õigsuses; verehäälest, mis otsuseid langetab, ja vankumatult heast südametunnistusest, milline õigustab igat eesmärki ja vahendit. Juba fakti-inimese samm kõlab teistmoodi – kaalukamalt – kui mõtlejal ja unistajal, kelles puht-mikrokosmiline element ei suuda leida kindlat vahekorda maaga.
Saatus on teinud indiviidi nii- või teistsuguseks: kas juurdlevaks ja tegutsemise suhtes pelglikuks või aktiivseks ja mõtlemist põlgavaks. Kuid tegev inimene on terviklik; vaatlejas võiks mõni organ toimida ülejäänud keha vastaselt – seda ignoreerides. Halvemal juhul tahab see organ ka tegelikkust valitseda. Siis tehakse meile eetilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid maailmaparandamise ettepanekuid, mis kõik tõestavad täiesti ümberlükkamatult, kuidas asjalood peaksid olema ja millest tuleks alustada; pakutakse õpetusi, mis eranditult rajanevad eeldusel, et kõik inimesed on loodud samasugustena nagu vastava õpetuse autor, nimelt ideede poolest rikkad ja tungide osas kasinad (kui uskuda, et autor ennast ise tunneb). Kuid mitte ainuski neist teooriatest – olgugi nad esile astunud religiooni või mõne kuulsa autoriteedi egiidi all – pole seni vähimalgi määral muutnud elu ennast. Nad panid meid ainult elust teisiti mõtlema. Just see on hiliste, paljukirjutavate ja paljulugevate kultuuride hukatus, et elu ja mõtlemise vastandlikkus aetakse ikka segi emmast-kummast mõtisklemise vastandlikkusega. Kõik maailmaparandajad, preestrid ja filosoofid on ühel meelel selles, et elu väärib kõige tõsisemat järelemõtlemist, kuid ilmaelu käib oma teed ega tee väljagi sellest, mida temast mõeldakse. Ja isegi kui mõnel kogukonnal õnnestub “järgida õpetust”, siis saavutavad nad sellega parimal juhul, et mõnes tulevases maailma-ajaloos on neist juttu joonealuses – pärast seda kui tõeliselt tähtis on käsitletud.
Sest lõppeks elab üksnes tegutseja, saatuseinimene, tegelikus, poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas, kus ei räägi kaasa mõisted ja süsteemid. Siin on rohkem väärt tubli hoop kui hea järeldus. Põlgusel, millega sõdur ja riigimees on igal ajal alla vaadanud tindinäppude ja raamatukoide peale (kes arvasid, et maailma-ajalugu on olemas vaimu, teaduse või koguni kunsti pärast), ei puudu teatav mõte. Ütleme selle ühemõtteliselt välja: tajumisest vabaks saanud taipamine on vaid üks elu külgedest – ja mitte see otsustav. Õhtumaise mõtlemise ajalugu tohib mitte mainida Napoleoni nime, tegelikes ajaloosündmustes aga võis Archimedes koos kõigi oma teaduslike avastustega avaldada väiksemat mõju kui too sõdur, kes ta Sürakuusat rünnates maha lõi.
Teooria-inimesed eksivad väga, kui nad arvavad, et nende koht on suurte sündmuste eesotsas ja mitte tagatipus. See tähendab täiesti valesti hinnata rolli, mida etendasid politiseerivad sofistid Ateenas või Voltaire ja Rousseau Prantsusmaal. Riigimees “ei tea” alati, mida ta teeb, kuid see ei takista teda tegemast seda, millega kaasneb edu; poliitiline doktrinäär teab alati, mida tuleb teha, ometi on tema tegevus, kui see ei piirdu paberimäärimisega, ajaloos kõige edutum ja seega väärtusetum. Ebakindlatel ajajärkudel, nagu näiteks atika valgustusajal või Prantsuse ja Saksa revolutsiooni päevil, tuleb liigagi sageli ette ülbust, et kirjutav ja kõnelev ideoloogia, oma kohta tunnetamata, tahab süsteemidega tegelemise asemel mõjutada rahvaste tegelikku käekäiku. Kõigi oma põhimõtete ja programmidega kuulub ta kirjanduslukku, mitte mujale. Päris ajalugu ei tarvitse otsuse langetamiseks teooriat ümber lükata, vaid lihtsalt jätab teoreetiku koos kõigi tema mõtetega sinnapaika. Platon ja Rousseau, vähematest vaimudest rääkimata, võisid ju oma abstraktseid riiklikke moodustisi konstrueerida, kuid sellel ei olnud mingit tähtsust Aleksandri, Scipio, Caesari ega Napoleoni jaoks (nagu ka nende kavatsuste, lahingute ega reaalsete lahenduste suhtes). Targutagu need esimesed pealegi saatusest – teisi rahuldab see, et ise saatus olla.
Kõigi mikrokosmiliste olendite mitmekesisusele vaatamata moodustuvad ikka ja jälle hingestatud massiüksused, kõrgema korrastusastmega olendid (kes võivad kujuneda pikkamisi või äkitselt olemas olla), kellele on omased kõik üksikisiku tunded ja kired, olles sisimas mõistatuslikud ja arule ligipääsmatud – kuigi asjatundja näeb nende hingeliigutused läbi ja võib nendega arvestada. Siingi eristame üld-loomseid, tundepäraseid üksusi – neid, mis on tärganud oleluse sügavaimast seotusest saatusega nagu too linnuparv taevas või pealetungiv sõjavägi – ning puhtalt arupäraseid, ühesuguste arvamuste, eesmärkide ja teadmiste põhjal kujunenud inimkooslusi. Kosmilise takti ühtsus toimib meie tahtest küsimata; ilmavaateliste aluste ühtsus omandatakse soovi korral. Vaimse kogukonna võib leida või maha jätta; sellest võtab osa üksnes virgeolek. Kosmilise ühtsuse puhul langetakse kogu oma olemisega selle osaks või saagiks. Vaimustustorm haarab inimhulki niisama kiiresti kui paanika. Nad on pöörased või ekstaasis, nagu oldi Eleusises või Lourdes’is, või haaratud mehelikust vaimust, nagu olid spartalased Termopüülide all ja viimased goodid Vesuuvil. Nad moodustuvad koraali-, marsi- ja tantsumuusika saatel ning on vastuvõtlikud värvisära, ehete, riietuse ja mundri mõjule, nagu kõik rassilised inimesed ja tõuloomad.
Need inspireeritud hulgad sünnivad ja surevad. Vaimsed kooslused, esialgu vaid oma liikmete kogusumma, suurenevad ja vähenevad, kuni ükskord tungib nende kõikide verre ühise muljena mingi koosmeelepuhang, mille mõjul moodustub üksikliikmete kogumist äkitselt uus olend. Igal poliitilisel pöördehetkel võivad sõnadest saada kired, avalik arvamus, saatus. Tänaval koguneb karjana juhuslik rahvahulk, kellel on üks ja seesama teadvus, ükssama tunne, ükssama keel, kuni see lühiealine hing kustub ja igaüks läheb oma teed. 1789. aasta Pariisis sündis see iga päev, kohe kui kõlas üleskutse kellegi võllatõmbamiseks.
Neil hingedel on oma eriline psühholoogia, mida peab mõistma, et avaliku eluga toime tulla. Hing on igal tõelisel seisusel ja klassil, rüütelkonnal ja ristisõdade-aegsel vaimulikul ordul, Rooma senatil ja jakobiinide klubil, Louis XIV aegsel suursugusel seltskonnal ja Preisi aadlil, kõigil talupoegadel ja töölistel, suurlinnapööblil, kõrvalise oru elanikel, rahvasterändamise-aegsetel hõimudel, Muhamedi kummardajatel ning üldse igal vastsel religioonil või sektil, prantslastel revolutsiooni ja sakslastel vabastussõdade aegu. Kõige vägevamad sedalaadi entiteedid, mida me teame, on kõrgkultuurid, sündinud mingist suurest hingelisest vapustusest, mis tuhandeaastases oleluses seovad ühtsuseks kokku kõik vähemat liiki hulgad – rahvad, seisused, linnad, põlvkonnad.
Kõiki suuri ajaloosündmusi kannavad sellised kosmilist laadi olendid – rahvad, parteid, armeed, klassid –, sellal kui vaimu ajalugu kulgeb avatud kooslustes ja ringides, koolkondades, haritlaskihtides, – ismides. Ja siin on taas saatuseküsimuseks, kas niisugused inimhulgad leiavad otsustaval hetkel endale mõjuka juhi või aetakse neid pimedalt edasi, kas juhuse jõul juhtima saanud on kõrgeimat liiki inimesed või täiesti tähtsusetud isikud, kelle tõstab tippu sündmuste voog, nagu ta tõstis Pompeiuse ja Robespierre’i. Riigimeest iseloomustab see, et ta kõigi nende ajahoovuses tekkivate ja lagunevate massihingede tugevuse ja püsi, suundumuse ja kavatsuse selgesti läbi näeb, kuid ometi on siingi juhuse määrata, kas ta suudab neid valitseda või nad kisuvad ta kaasa.
II. Kõrgkultuuride rühm
Kuid ükspuha, kas inimene on sündinud elu või mõtlemise jaoks – niikaua kui ta vaatleb või tegutseb, on ta virge, ja virgena on ta pidevalt “toimuvaga kursis”, s.o. keskendunud tähendusele, mis on hetkel tema jaoks teda ümbritseval valguse-ilmal. Vist igaühele on tuttav see peaaegu valus ümberlülitumine, kui ta näiteks jälgis füüsikalist katset ja oli järsku sunnitud mõtlema mõnele päevasündmusele. Olen varem osutanud, et meie virgeoleku
