leiame terve rea hiilgavaid suurlinnu nagu Labna, Mayapán, Chacmultun ning jällegi Chichén-Itzá. Need märgivad suurepärase arhitektuuri kõrgpunkti, mis ei loo enam uut stiili, vaid kasutab vanu motiive – maitsekalt ja tohutus mõõtkavas. Poliitikas on esiplaanil kuulus Mayapáni Liiga (960–1195), kolme juhtiva riigi liit, mis suurtest sõdadest ja korduvatest revolutsioonidest hoolimata valitseb olukorda – paistab, et siiski veidi kunstlikult ja vägivaldselt (sama antiigis 350–150 e.Kr., Õhtumaadel 1800–2000).
Selle perioodi lõppu tähistab suur revolutsioon, millega seoses “rooma” nahuad sekkuvad lõplikult maajade asjadesse. Nende abil kutsus Hunac Ceel esile üldise ülestõusu ja hävitas Mayapáni (1190. aasta paiku, sama antiigis umbes aastal 150 e.Kr.). Mis nüüd järgneb, on ühe küpseks saanud tsivilisatsiooni tüüpiline lugu, kus üksikud rahvad sõjalise üleoleku pärast võitlevad. Maajade suured linnad tukuvad idüllilises rahus, mis meenutab Roomale kuuluva Ateena ja Aleksandria oleskelu. Vahepeal aga kujuneb nahuate ala kaugeimal äärel välja neist rahvastest noorim, asteegid – ürgjõulised, barbaarsed ja täitmatu võimutahtega. 1325. aastal (mis vastab Augustuse ajale) rajavad nad Tenochtitláni, mis peagi tõuseb kogu mehhiko maailma pealinnaks. 1400. aasta paiku algab suurejooneline sõjaline ekspansioon; vallutatud piirkonnad kindlustatakse sõjaväeliste kolooniate ja sõjateede võrguga, sõltuvaid riike hoitakse tugeva diplomaatia abil lõa otsas ja üksteisest lahus. Keiserlik Tenochtitlán kasvas hiiglasuureks rahvusvahelise elanikkonnaga linnaks, kus ei puudunud ükski maailmariigi keel. Kuivõrd nahua provintsid olid poliitiliselt ja sõjaliselt kontrolli all, tungiti kähku lõuna poole ning asutati end vallutama maajade riike. Pole teada, millise käigu asjad järgmise saja aasta sees oleksid võtnud. Enne tuli lõpp.
Õhtumaa asus tookord umbes sel astmel, mille maajad olid 700. aasta paiku juba ületanud. Alles Friedrich Suure aeg olnuks küps Mayapáni Liiga poliitikat mõistma. See, mille asteegid 1500. aasta paiku organiseerisid, jääb meie jaoks veel kaugesse tulevikku. Mis aga juba tookord faustilist inimest iga teise kultuuri omast eristas, oli tema rahuldamatu tung kaugusse, mis lõppkokkuvõttes põhjustas ka mehhiko ja peruu kultuuri hävitamise. See tung on pretsedenditu ja ilmneb igal alal. Kindel on see, et Kartaagos ja Persepolises aimati järele joonia stiili; hellenistlik maitse leidis imetlejaid india gandara-kunstis; selle aga, kui palju hiinalikku tungis põhjapoolsete maade germaani puitehitiste kunsti, avab ehk tulevane uurimistöö. Mošeestiil valitses Taga-Indiast kuni Põhja-Venemaani ning läänepoolse Aafrika ja Hispaaniani. Kuid kõik see kaob õhtumaiste stiilide ekspansioonijõu ees. On endastmõistetav, et stiiliajalugu ise jõuab täiusele ainult kodupinnal, kuid tema mõjutused ei tunne mingeid piire. Paika, kus oli seisnud Tenochtitlán, püstitasid hispaanlased barokkstiilis katedraali hispaania maalikunsti ja plastika meistriteostega; portugallased tegutsesid Ees-Indias (Hindustan), hilisbaroki itaalia ja prantsuse ehitusmeistrid kaugel Poolas ja Venemaal. Inglise rokokoole ja ennekõike ampiirile kuulub avar provints PõhjaAmeerika plantaatorite riikides, mille imelisi ruume ja mööblit Saksamaal liiga vähe tuntakse. Klassitsism avaldas mõju juba Kanadas ja Aafrika lõunatipus, ning sestpeale ei leidu enam mingeid barjääre. Igas teiseski vormivaldkonnas avaldus Õhtumaa noore tsivilisatsiooni suhe vanade ja veel olemasolevatega selles, et ta neid kõiki lääneeuroopa– ameerika eluvormide ikka tihedama kihiga kattis, mille all vana, omaenese vorm pikkamisi kaob.
Uus ettekujutus inimeste maailmast, mis on määratud välja vahetama praegu veel kõige targemateski peades kinnistunud skeemi “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”, teeb võimalikuks ka uue ja minu meelest meie tsivilisatsiooni jaoks lõpliku vastuse küsimusele, mis on ajalugu.
Eessõnas oma “Maailma ajaloole” ütleb Leopold Ranke: “Ajalugu algab alles seal, kus monumendid arusaadavaks muutuvad, ja kus on olemas usutavaid kirjalikke ülestähendusi.” Nii vastab andmete koguja ja korrastaja. Kahtlemata on siin see, mis toimus, ära vahetatud tollega, mis juhtus toimuma mõne ajaloo-uurija vaateväljal. Kas tõsiasi, et Mardonios Plataia all lüüa sai ja langes, lakkab ajalugu olemast, kui mõni õpetlane seda 2000 aastat hiljem enam ei tea? Kas elu on ainult siis tõene, kui sellest räägitakse raamatutes?
Eduard Meyer,24 kes on kaalukaim ajaloolane pärast Ranket, ütleb: “Ajalooline on see, mis avaldab või avaldas mõju… Alles ajalooline käsitlusviis, mis üksiku juhtumi teiste samal ajal toimunud juhtumite otsatust massist välja tõstab, teeb sellest ajaloosündmuse.” See on öeldud täiesti Hegeli vaimus ja tema maitse kohaselt. Esiteks: tähtsad on tõsiasjad ja mitte meie juhuslik teadmine nendest. Just uus ajaloopilt sunnib meid oletama, et on olemas hulk esimese järgu tõsiasju, millest me õpetlaslikus mõttes kunagi midagi teada ei saa. Me peame õppima kõige laiemas mahus arvestama tundmatuga. Ja teiseks: tõed on olemas vaimu jaoks, tõsiasjad aga ainult seoses eluga. Ajalooline käsitlusviis, minu sõnastuses füsiognoomiline takt, on tõuline otsustus, minevikule ja tulevikule laiendatud inimesetundmine, kaasasündinud oskus vaadelda isikuid ja olukordi, näha seda, mis oli sündmus, mis oli paratamatu, mis pidi sündima, ning mitte ainult teaduslik kriitika ja andmete tundmine. Teaduslik kogemus tuleb igal tõelisel ajaloolasel kõige muu kõrval või järel. Arusaamise ja edasiandmise vahendeid kasutades tõestab see põhjalikult veel kord – ja nimelt virge teadvuse jaoks – seda, mis mingil valgustatuse silmapilgul oli oleluse jaoks juba selge.
Just põhjusel, et faustilise oleluse jõud on tänaseks loonud meile selliste sisimate kogemuste ringi, mille omandamiseks polnud võimalust ühelgi teisel inimesel või ajajärgul, ning et kõige kaugematel sündmustel hakkab meie silmis üha enam olema suhteid ja mõtet, mida neil kellegi teise ja ka lähimate kaasateinute jaoks veel ei võinud olla, on nii mõnigi asi meile tänapäeval ajalooks muutunud – teiste sõnadega, muutunud eluks, mis on kooskõlas meie eluga, mida see saja aasta eest veel ei olnud. Tacituse jaoks pole Tiberius Gracchuse revolutsioonil, mille toimumise aega ta võib-olla “teadis”, enam tõelist tähendust, küll aga meile. Islamiusulistele ei tähenda monofüsiitide ajalugu ja nende suhted Muhamedi lähikonnaga midagi, kuid meie õpime selle najal veel kord tundma inglise puritanismi arengulugu. Niisuguse tsivilisatsiooni seisukohast, mille vaatevälja mahub kogu meie maakera, polegi lõpuks olemas enam midagi täiesti mitte-ajaloolist. Skeem “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”, nagu 19. sajand sellest aru sai, sisaldas valikut ainult ilmselgetest suhetest. Kuid Hiina varajase ja Mehhiko ajaloo praegune mõju meile on peenemat ja vaimsemat laadi: me kogeme selle kaudu elu üldisi ja ülimaid paratamatusi. Me õpime teise elukäigu varal tundma iseennast, nii nagu me oleme, nii nagu me peame ja saame olema: see on suur õppetund tuleviku tarbeks. Meie, kellel praegu on veel ajalugu, ja kes me ajalugu teeme, saame siin, ajaloolise inimkonna kaugeimal piiril, teada, mis on ajalugu.
Kui Sudaani kahe neegrihõimu või Caesari ajal heruskide ja kattide vahel või – mis olemuselt on sama – kahe sipelgapesakonna vahel leiab aset lahing, siis on see üksnes elava looduse vaatemäng. Aga kui heruskid löövad Varuse lahingus roomlasi või asteegid tlaskalaane, siis see on ajalugu. Siin osutub tähtsaks küsimus “millal?”; siin on kaalu igal aastakümnel, koguni igal aastal. Siin on tegemist suure elukäiguga, mille puhul iga otsustus omandab epohhiloova tähenduse. Sel juhul on olemas sihtpunkt, mille poole liigub iga sündmus; on olelus, mis tahab kulgeda talle määratud suunas, tempo, orgaaniline kestus, ning mitte sküütide, gallialaste, kariibide korrapäratu siia-sinna liikumine, mille üksikasjad on niisama tähtsusetud nagu need, mis võivad juhtuda koprakoloonias või stepis täis gasellikarju. See on zooloogiline sündmustik, mille puhul pole tähtis üksikute rahvaste või karjade saatus, vaid inimeste või gasellide või sipelgate kui liigi saatus. Primitiivsel inimesel on ajalugu ainult bioloogilises mõttes. Selle väljaselgitamine on igasuguse eelajaloo-alase uurimistöö ülesandeks. Süvenev tutvumine tule, kivist tööriistade, metallide ja relvade toime mehaaniliste seadustega iseloomustab ainult liigi kui terviku ja temas kätkevate võimaluste arengut. See, mida nende relvadega kahe hõimu vahelises võitluses saavutatakse, on bioloogilise ajaloo raames täiesti ükstapuha. Kiviaeg ja barokk on vanuseastmed, esimene neist ühe liigi, teine ühe kultuuri eluloos, niisiis kahe täiesti erineva häälestusega organismi oleluses. Siinkohal
Zur Theorie und Methodik der Geschichte (Kleine Schriften, 1910) – parim ajaloofilosoofiline tekst, mille on kirjutanud igasuguse filosoofia vastane.
