muudetud nende tähendust. Vaadakem ometi kord täpselt järele, mismoodi on Õhtumaal Platonit ülistatud! See on toimunud Bernard de Chartres’ist ja Marsilius Ficinusest kuni Goethe ja Schellingini! Mida alandlikumalt võõras religioon vastu võetakse, seda täiuslikumalt on ta juba omandanud uue hingelise vormi. Ükskord tuleks tõesti kirjutada “kolme Aristotelese” lugu, nimelt kreeka, araabia ja gooti Aristotelese, kellel pole ühtki ühist mõistet ega mõtet. Või siis maagilise kristluse faustiliseks muutumise lugu! Me kuuleme ja õpime, et Läänes levis see religioon vanast kirikust lähtudes muutumatult üle Õhtumaa. Tegelikult tuletas maagiline inimene kogu oma dualistliku maailmateadvuse sügavusest omaenese religioosse virgeoleku keele, mida meie nimetame kristluseks. Selle, mis edasiantavaks osutus – sõnad, vormelid, tavad –, võttis hilisantiikse tsivilisatsiooni esindaja vastu oma religioosse teadvuse keskpunktina; ühelt inimeselt teisele kandudes jõudis see vormikeel kuni õhtumaise eelkultuuri germaanlasteni, sõnades ikka üks ja sama, tähenduselt alati midagi muud. Pühasõna algupärast tähendust poleks ilmaski juletud parandada, aga seda ei tuntudki üldse. Kui see tundub kahtlane, siis vaadelgem ideed Jumala armust, mis Augustinusel on dualistlikult suunatud inimeses olevale substantsile, ja Calvinil dünaamiliselt inimese tahtele. Või meile vaevalt mõistetav maagiline kujutlus consensus’est,28 mis eeldab igas inimeses pneuma’t, milline on jumaliku pneuma emanatsioon, ning järelikult asjassepühendatute kokkulangevas arvamuses vahetu jumaliku tõe leiab. Sellisel tõsikindlusel rajaneb varakristlike kontsiilide otsuste väärikus, nagu ka teaduslik meetod, mis veel praegugi islami maailmas valitseb. Kuna õhtumaine inimene sellest aru ei saanud, kujunesid hilisgooti kontsiilid talle omamoodi parlamendiks, mis pidi kitsendama paavstluse vaimset liikumisvabadust. Nii mõisteti kontsiilide tähendust ka veel 15. sajandil – mõelgem Konstanzile, Baselile, Savonarolale ja Lutherile –, kuni lõpuks pidi see frivoolse ja mõttetuna kaduma paavstliku ilmeksimatuse mõtte ees. Või võtkem araabia koiduaegne idee liha ülestõusmisest, mis samuti eeldab jumaliku ja inimliku pneuma kujutlust. Antiikaegne inimene oletas, et hing kui keha vorm ja mõte sünnib kuidagi koos kehaga. Kreeka filosoofiline mõte seda ei käsitle. Sellisel vaikimisel võib olla kaks põhjust: vastavat ideed kas ei tunta, või on see nii loomulik, et ei jõua probleemina üldse teadvusse. Antud juhul on tegemist selle teise põhjusega. Araablase meelest on niisama loomulik, et tema pneuma kui jumaliku sfääri emanatsioon on asunud elama tema kehasse. Sellest järeldub, et siis, kui inimvaimul viimselpäeval üles tõusta tuleb, peab midagi alles olema: seepärast ülestõusmine ek nekrōn, laipadest. See mõte oma sügavuses on õhtumaisele maailmatundele täiesti arusaamatu. Püha õpetuse sõnades ei kaheldud, kuid ebateadlikult seostasid vaimselt kõrgelseisvad katoliiklased ja väga selgesti ka Luther neid teise tähendusega. See, mida me praegu tähistame sõnaga ‘surematus’, tähendab hinge kui puhta jõukeskme edasikestmist igavesest ajast igavesti. Kui Paulus ja Augustinus saaksid õppida tundma meie arusaamu kristlusest, siis lükkaksid nad kõik meie raamatud, dogmad ja mõisted läbinisti arusaamatute ning ketserlikena tagasi.
Tugevaima näitena süsteemist, mis näiliselt on oma põhijoontes rännanud muutumatuna läbi kahe aastatuhande, samal ajal kui see tegelikult tegi kolmes kultuuris läbi kolm täielikku arengut, iga kord täiesti erineva tähendusega, esitan ma järgnevalt Rooma õiguse ajaloo.
Antiikaegse õiguse lõid kodanikud kodanike jaoks. See eeldab loomuliku riigivormina polist. Alles sellest avaliku oleluse põhivormist tuleneb, taas loomulikult, arusaam isikust – kui inimesest, kes on tervenisti identne riigi kehaga (sōma).29 Siit, antiikse maailmatunde formaalsest tõsiasjast, kasvas välja kogu toonane õigussüsteem.
Nii et isik, persona on spetsiifiliselt antiikaegne mõiste, millel on tähendus ja kehtivus ainult selles ühes kultuuris.
Üksikisik on keha (sōma), mis kuulub polise koosseisu. Polise õigus käibki ainult tema kohta. Allapoole minnes saab sellest asjaõigus – mille piirijuhtumiks on orja õiguslik seisund: ta on keha, aga pole isik –, ülalpool sakraalõigus – piirijuhtumiks on heerose seisund: ta on saanud isikust jumaluseks ja nüüd on tal õigus nõuda kultust, nagu Kreeka linnades Lysandrosel ja Aleksandril ning hiljem Roomas divus’teks ülendatud keisritel. Selles suunas üha selgemini välja arendatud antiikse õigusmõtte taustal on arusaadav ka niisugune mõiste nagu capitis deminutio media,30 mis õhtumaisele inimesele on väga võõras: me võime kujutleda, et isikult (meie mõistes) võetakse ära teatud (või ka kõik) õigused, kuid antiikaegne inimene lakkab selle karistuse läbi isik olemast, ehkki ta kehaliselt edasi elab. Alles sellise isikumõiste vastandina, isiku objektina, tuleb mõista spetsiifiliselt antiikset arusaama asjast (res).
Kuna antiikne religioon on läbinisti riigireligioon, siis on asjaõiguse ja jumaliku õiguse allikas üks ja seesama: need mõlemad on kodanike loodud. Nii asjad kui ka jumalad on isikutega täpselt reeglistatud õiguslikus vahekorras. Antiikse õiguse jaoks on otsustava tähendusega, et see luuakse vahetu avaliku kogemuse põhjal, ja mitte kohtunike professionaalse, vaid selliste isikute praktilise kogemuse alusel, kellel on üldse olnud majanduslikus ja poliitilises elus tähtis positsioon. Sellest, kes Roomas avalikku teenistusse astus, sai paratamatult jurist, väejuht, administraator ja finantsametnik. Ta mõistis preetorina õigust, olles omandanud suured kogemused hoopis teistes valdkondades. Kohtunik kui seisus, keda selleks tegevuseks erialaliselt ja koguni teoreetiliselt koolitatakse, on antiikajal tundmatu nähtus. See määras kogu hilisema õigusteaduse vaimu. Roomlased polnud siinkohal ei süstemaatikud, ajaloolased ega teoreetikud, vaid üksnes hiilgavad praktikud. Nende jurisprudents on konkreetsetele juhtumitele tuginev empiiriline teadus, rafineeritud tehnika, mitte abstraktsioonidest koosnev struktuur.31
Kreeka ja Rooma õiguse kõrvutamine kahe ühtviisi korrastatud suurusena loob neist väära ettekujutuse. Rooma õigus oli kogu oma arengukäigu jooksul üks linnaõigus sadade hulgas, ja ühtset Kreeka õigussüsteemi pole kunagi olnud. Kuigi kreeka keelt rääkivates linnades kujunesid välja mitmeti väga sarnased õigused, ei muuda see tõsiasja, et igal linnal oli oma õigus. Kunagi ei kerkinud üles mõtet üldisest dooria või koguni helleni seadusandlusest. Sellised kujutlused olid antiiksele mõtlemisele täiesti võõrad. Rooma jus civile (kodanike õigus) kehtis ainult kviriitidele;32 võõrad, orjad, kogu maailm väljaspool linna ei tulnud seaduse silmis arvesse, samal ajal kui juba “Sachsenspiegelis” (“Saksi peegel”), Saksa keskaja vanimas õigusraamatus on sees sügavatundeline mõte, et tegelikult võiks olla olemas ainult üks õigus. Kuni hilise keisririigi päevadeni tehti Roomas ranget vahet jus civile ja jus gentium’i (ülejäänute õigus) vahel – mis on midagi hoopis muud kui meie “rahvaste õigus”. Jus gentium oli mõeldud kõigi mittekodanike jaoks, kes viibisid Rooma võimupiirkonnas tema õigusemõistmise objektidena. Rooma õigus tõusis domineerima vaid seetõttu, et Rooma ainsa linnana antiikse impeeriumi valitsemiseni jõudis – mis asjade teistsuguse arengu korral olnuks võimalik ka Aleksandrial –, niisiis tõusis ta sinna mitte oma seesmise üleoleku, vaid ennekõike poliitilise edu tõttu, ja ka tänu sellele, et Rooma ainsana suurejoonelist praktilist kogemust valdas. Üldise antiikaegse, hellenistlikku laadi õiguse väljakujunemine – kui tohib niimoodi kirjeldada paljude üksikõiguste sugulaslikku vaimu – langeb aega, mil Rooma oli kolmandajärguline poliitiline suurus. Ja kui Rooma õigus hakkas omandama suuremaid vorme, siis oli see vaid üks selle tõsiasja aspekt, et rooma vaim oli hellenismi endale alla heitnud: antiigi hilise õiguse väljaarendamine kandub hellenismilt üle Roomale, minnes seega trobikonnalt linnriikidelt, keda mõjutas tõsiasi, et ühelgi neist polnud tegelikku võimu, üle sellele ainsale linnale, kelle kogu tegevus seisnes lõpuks oma juhtiva osa praktiseerimises. Seepärast kreekakeelse õigussüsteemi loomiseni ei jõutudki. Kui antiikmaailm jõudis oma arengus staadiumini, milles teda võis pidada piisavalt küpseks selle kõigist teadustest viimase jaoks, oli jäänud veel ainult üks seadusi andev linn, mis selles suhtes praktiliselt
R. Hirzel. Die Person (1914), lk. 17.
õigusvõime osaline kaotus (
L. Wenger. Recht der Griechen und Römer (1914), lk. 170. R. von Mayr. Römische Rechtsgeschichte II, I, lk. 87.
Rooma kodanike kohta kasutatud nimetus.
