sõnad Justinianuse Digesta’s. Antiigi õigusnormide usaldusväärsus tugineb nende edukusele, araabia oma selle nime autoriteedile, mida nad kannavad.69 Kuid inimesel on üsna erinev tunne sõltuvalt sellest, kas ta võtab seadust mõne kaasinimese tahteavaldusena või jumaliku maailmakorra koostisosana. Ühel juhul saab ta aru, mis on õige (või taganeb vägivalla ees), teisel juhul tõestab oma pühendumust (sõna ‘islam’ lähtub mõistest ‘end allutama’). Idamaalane ei taotle arusaamist tema suhtes rakendatava seaduse praktilisest otstarbest ega otsuse loogilistest põhjendustest. Seetõttu ei saa kaadi vahekorda rahvaga üldse võrrelda preetori omaga. Preetori otsused tuginevad kõrgetes ametites järele proovitud tarkusele, kaadi omad mingile vaimule, mis temas kuidagi toimib ja tema seest kõneleb. Kuid sellest tuleneb kohtuniku täiesti erinev vahekord kirjutatud seadusega – preetoril oma ediktiga, kaadil juristide tekstidega. Preetori puhul on tegemist omandatud kogemuste kvintessentsiga, kaadil täidab selle aset iselaadi oraakel, mida salapäraselt küsitletakse. Teksti praktiline sihiseade, selle algne ajend ei tule kaadi jaoks üldse arvesse. Tema küsitleb sõnu ja koguni kirjatähti, ning mitte nende tähenduse kohaselt igapäevases elus, vaid selle maagilise suhte kohaselt, milles nad peavad olema käesoleva juhtumiga. Meile on see vaimu ja raamatu vaheline suhe tuttav gnoosise, varakristliku, juudi ja pärsia apokalüptika ning müstika, uuspütagoorliku filosoofia ja kabala põhjal, ja pole mingit kahtlust, et madalamas aramea õiguspraktikas kasutati ladina koodekseid just niisamuti. Veendumus, et Jumala vaim on sisenenud kirjatähtede salamõttesse, leiab sümboolse väljenduse juba mainitud tõsiasjas, et kõik araabia maailma religioonid loovad omaenese kirjaviisi, milles pühad raamatud peavad kirjutatud olema, ja mis visalt püsivad “natsioonide” tundemärkidena ka siis, kui nood keelt vahetavad.
Aga ka õiguses on tõe allikaks mitmete tekstide puhul vaimselt valitute consensus, idžmā‘.70 Selle teooria on islami teadus järjekindlalt välja töötanud. Me kõik püüame leida tõde omaenda mõtlemise kaudu. Kuid araabia õpetlane uurib iga kord kogukonna üldist veendumust, mis ei saa eksida, sest Jumala vaim ja koguduse vaim on üks ja sama. Kui on jõutud consensus’eni, siis on tõde kindlaks tehtud. Idžmā‘ on kõigi varakristlike, juudi ja pärsia kontsiilide mõte. Kuid seesama mõte on ka Valentinianus III kuulsal tsiteerimisseadusel aastast 426, mis on saanud õiguseuurijate üldise põlguse osaliseks, kuna nad pole osanud hinnata selle vaimseid aluseid. See seadus piirab viiega suurte juristide arvu, keda tsiteerida tohib. Sellega on loodud kaanon Uue ja Vana Testamendi mõttes, mis on niisuguste tekstide kogumikud, mida võib kanooniliselt tsiteerida. Erinevate arvamuste korral saab otsustavaks häälteenamus, häälte võrdsuse korral toetutakse Papinianuse autoriteedile.71 Samasugusest arusaamast on võrsunud interpolatsioonide meetod, mida Tribonianus Justinianuse Digesta puhul suurejooneliselt rakendas. Kanooniline tekst on idee poolest ajatult tõene ja seega pole teda võimalik paremaks teha. Kuid vaimu tegelikud vajadused muutuvad. Seepärast kujuneb välja salajaste muudatuste tehnika, mis hoiab väljapoole alal muutmatuse fiktsiooni, ja mida on rikkalikult praktiseeritud kõigi araabia maailma religioossete kirjatööde, sealhulgas Piibli puhul.
Marcus Antoniuse järel on Justinianus araabia ajaloo õnnetusttoovaim isik. Nagu tema “kaasaeglane” Karl V, rikkus temagi kõik, milleks oli kutsutud. Nii nagu Õhtumaal kestis faustiline unistus Püha Rooma Riigi taastamisest läbi kogu poliitilise romantismi, eksitades faktimeelt kauemgi kui Napoleoni ja 1848. aasta vürstlike narrideni, nii oli Justinianus haaratud kogu impeeriumi taasvallutamise donkihhotlusest. Selle asemel, et suunata pilk omaenese idapoolsele maailmale, vaatas ta alati kauge Rooma suunas. Juba enne troonile astumist pidas ta läbirääkimisi Rooma paavstiga, keda tookord kristluse suurte patriarhide hulgas veel üldiselt primus inter pares’ina ei tunnustatud. Kalchedoni kontsiili duofüsiitlik sümbol viidi sisse tema nõudmisel – ja seeläbi läksid alatiseks kaotsi monofüsiitlikud maad. Aktioni lahingu tagajärjeks oli, et kristluse kujunemine kandus kaheks esimeseks otsustavaks aastasajaks Läände, antiikmaailma piiresse, kus vaimne ülemkiht end temast distantseeris. Seejärel ajas algkristlik vaim end taas sirgu monofüsiitides ja nestoriaanides. Justinianus lükkas selle vaimu tagasi, manades niiviisi esile islami kui uue religiooni, mitte kui idamaise kristluse puritaanliku voolu. Ja niisamuti koostas ta sel hetkel, mil Ida tavaõigused olid kodifitseerimiseks küpseks saanud, ladina koodeksi, mis Idas keelelistel ja Läänes poliitilistel põhjustel oli määratud kirjanduseks jäämagi.
Teos ise, nagu ka talle vastavad Drakoni ja Soloni teosed, sündis hilisaja piiril ja poliitilise sihiseadega. Läänes, kus Imperium Romanum’i edasikestmise fiktsioon oli põhjustanud Belisariose ja Narsese täiesti mõttetud sõjakäigud, olid läänegoodid, burgundid ja idagoodid 500. aasta paiku pannud kokku ladina seaduseraamatud alistatud “roomlaste” jaoks. Sellele tuli Bütsantsist vastata tõelise roomaliku seaduseraamatuga. Samal ajal kui juudi natsioonil Idas oli oma koodeks, Talmud, just valmis saanud, muutus hädavajalikuks keisri enda kristliku natsiooni jaoks mõeldud seaduseraamat – kui vaadata nende tohutut arvu, kes Bütsantsi riigis keisri õiguse all seisid.
Sest kiirustades koostatud ja tehniliselt puudulik “Corpus juris” on kõigest hoolimata araabia ja seega religioosne teos; seda tõestavad niihästi paljude interpolatsioonide kristlik suundumus72 ja kirikuõiguse kohta käivad constitutiones, mis Theodosiuse koodeksis seisavad veel lõpus, siin aga alguses, kui ka (väga rõhutatult) paljude “novellide” eessõnad. Ometi pole see raamat mitte algus, vaid lõpp. Ammugi väärtusetuks muutunud ladina keel kaob nüüd õiguselust täiesti – juba “novellid” on enamasti kirjutatud kreeka keeles – ja koos sellega kaob sõgedal kombel selles keeles kirjutatud teos. Kuid õigusajalugu jätkab teed, mille oli kätte näidanud süüria-rooma seaduseraamat, ja viib 8. sajandil teosteni meie 18. sajandi maaõiguste laadis. Sellised on keiser Leon III ekloogid73 ja Pärsia peapiiskopi Jesubochti, suure juristi corpus.74 Tollal elas juba islami suurim jurist Abū Hanīfa.
Õhtumaa õiguse ajalugu algab täiesti sõltumatult Justinianuse tookord kaotsis olnud teosest. Selle unustussejäämisest annab tunnistust tõsiasi, et põhiosa, pandektid, on säilinud ühesainsas käsikirjas, mis kahjuks juhuslikult 1050. aasta paiku üles leiti.
500. aastast alates lõi germaani eelkultuur terve rea hõimuõigusi – lääne- ja idagooti, burgundi, franki, langobardi. Need vastavad araabia eelkultuuri õigustele, millest meile on säilinud ainult juudi omad:75 Deuteronomion (u. 621 e.Kr., nüüd u. 5Moos 12–26) ja preestrikoodeks (u. 450 e.Kr., nüüd u. 2–4Moos). Need tegelevad primitiivse oleluse põhiväärtustega: perekonna ja omandiga, ning kasutavad ürgsel ja ometi targal viisil vana tsiviliseeritud õigust – juutidel ja küllap ka pärslastel ning teistelgi on selleks hilisbabüloonia õigus,76 germaanlastel see, mis on säilinud Rooma linna kirjandusest.
Gooti koiduaja poliitiline elu oma talupoeglike, feodaalsete ja lihtsate linnaõigustega viib peagi selleni, et kolm suurt õigussüsteemi hakkavad arenema igaüks omaette – ja teevad seda tänini. Praegu puudub Õhtumaa ühtne võrdlev õigusajalugu, mis selle arengu tähendust põhjalikult uuriks.
Poliitilise saatuse tõttu sai kaugelt tähtsaimaks frankide õigusest laenatud normanni õigus. Pärast Inglismaa vallutamist 1066. aastal surus see kohaliku saksi õiguse alla, ja sestsaati on Inglismaal “suurte meeste õigus kogu rahva õiguseks”. Vapustusteta edasi arenedes on see puhtakujulise germaani vaimuga õigus oma esialgsest kuulmatult rangest feodaalsest versioonist jõudnud välja selleni, mis kehtib ka tänapäeval, ning saanud valitsevaks Kanadas, Indias, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ja Ühendriikides. Toimevalla geograafilist avarust kõrvale jättes on ta õpetlikem ka LääneEuroopa piires. Erinevalt muudest pole tema areng olnud teoreetikutest õigusõpetajate kätes. Rooma õiguse õpetamist Oxfordis hoitakse praktikast
Siit siis kõigi araabia kirjanduste arvutute raamatute väljamõeldud autorinimed: Dionysius Areopagita, Pythagoras, Hermes, Hippokrates, Eenok, Baaruk, Taaniel, Saalomon, ning apostlite nimed, kelle autorlust evangeeliumidele ja ilmutustele omistatakse.
M. Horten. Die religiöse Gedankenwelt des Volkes im heutigen Islam, lk. XVI. Vrd. II kd., III ptk., 1.
R. von Mayr IV, 45 j.
Wenger, lk. 180.
Krumbacher. Byzantinische Literatur-Geschichte, lk. 606.
Sachau. Syrische Rechtsbücher, III.
Bertholet. Kulturgeschichte Israels, lk. 200 jj.
Sellest saame aimu kuulsa Hammurapi seaduse abil, ilma et me võiksime teada, milline suhe on selle üksikteose sisulisel väärtusel Babüloonia maailmas üldiselt kehtinud õigusega.
