rel="nofollow" href="#n77" type="note">77 mida otsused jätkuvalt elus hoiavad, ja kohtupraktika põhjal igal ajal ära tuntav tavaõigus kõrvuti edasi, ilma et oleks tarvis rahvaesinduse ühekordseid seadusandlikke akte.
Lõuna pool valitsesid eelmainitud germaani-rooma koodeksid: Lõuna-Prantsusmaal läänegootide oma, mida on iseloomustatud kui droit écrit,78 eristamaks seda põhjapoolsest frankide tavaõigusest (droit coutumier), ning Itaalias (kuni sügava renessansiajani) neist kõige tähtsam, peaaegu puht-germaanilik langobardide koodeks. Pavias tekkis Saksa õiguse ülikool, kus 1070. aasta paiku sündis selle aja kõige olulisem õigusalane teos, “Expositio”, ja kohe seejärel seaduseraamat “Lombarda”.79 Kogu Lõuna õigusliku arengu katkestas ja asendas Napoleoni tsiviilkoodeks (“Code civil”). See raamat sai kõigis romaani maades ja palju kaugemalgi edasise arengu aluseks ning seega tähtsaimaks Inglise õiguse järel.
Saksamaal hääbus eimillessegi areng, mis oli jõuliselt alanud gooti hõimuõigustega (“Sachsenspiegel”, 1230, “Schwabenspiegel”, 1274). Väikeste linna- ja territoriaalõiguste segadikus puhkes õitsele elukauge, tõsiasjade viletsust ignoreeriv unistajate ja tuulepeade poliitiline romantism (mis iseloomustas ka keiser Maximiliani), ning see haaras õigusegi. Aastal 1495 lõi Wormsi riigipäev Itaalia eeskujul kammerkohtukorra. Nüüd ei toiminud Saksa pinnal mitte üksnes Püha Rooma Riik, vaid – tavalise saksa õiguskorra rollis – ka Rooma keiserlik õigus. Vanasaksa kohtukord vahetati välja itaalia oma vastu, kohtunikud pidid õppima sealpool Alpe, ja nende kogemused ei tulnud nüüd ümbritsevast elust, vaid pärinesid mõisteid lõhestava filoloogia vallast. Hiljem on vaid sellel maal tulnud ette Rooma õiguse ideolooge, kes “Corpus jurist” nagu mõnd pühadust tegelikkuse vastu kaitsevad.
Mis see siis oli, mis niisuguse nime all väikese hulga gooti ajastu inimeste vaimseks omanduseks muutus? 1100. aasta paiku tegi üks sakslane Irnerius Bologna ülikoolis tollest ainsast pandektide käsikirjast tüüpilise õigusskolastika objekti. Ta kandis uuele tekstile üle langobardi meetodi, “mille kui ratio scripta80 tõde usutakse nagu Piiblit ja Aristotelest”.81 Paraku oli gooti eluhoiakuga seotud gootilik arukus kaugel sellest, et ligilähedaseltki aimata nende lausete vaimu, milles kätkesid tsiviliseeritud maailmalinliku elu põhimõtted. Nagu skolastikud ikka, oli seegi glossaatorite koolkond mõistete realismi lummuses, uskudes, et tegelikkuseks, maailma substantsiks pole asjad, vaid üldmõisted. Nende meeste jaoks oli väljaspool kahtlust, et tõelist õigust ei leita harjumustest ja kommetest nagu “viletsas ja räpases” “Lombardas”, vaid abstraktsete mõistetega manipuleerides.82 Teos pakkus neile puht-dialektilist huvi83 ning nad ei mõelnudki omaenese õpetatud järeldusi ellu rakendada. Alles 14. sajandil pääsevad renessansilinnades kehtivate “Lombarda” seaduste vastu kirjutatud glossid ja kokkuvõtted aegamisi mõjule. Hilisgooti juristid, ennekõike Bartolus, sulatasid kanoonilise ja germaani õiguse tervikuks, mida oli võimalik praktiliselt kasutada, ning lisasid sellele algaval hilisajal aktuaalseid mõtteid. Sisuliselt vastab see ateenlase Drakoni seadusandlusele, nagu ka Rooma keisrite – Diocletianusest Theodosiuseni – korraldustele. Bartoluse loodu hakkas Hispaanias ja Saksamaal kehtima “Rooma õigusena”; Prantsusmaal aga taandus baroki jurisprudents pärast Cujaciust ja Donellust skolastilise teksti juurest tagasi bütsantsliku suunas.
Irneriuse abstraktset laadi saavutuse kõrval sündis aga Bolognas ka midagi niisugust, millel oli päris otsustav tähtsus, nimelt kirjutas munk Gratianus siin 1140. aasta paiku oma kuulsa “Decretumi”. Seeläbi sündis vaimulikust õigusest õhtumaine teadus,84 kuna selles teoses on viidud süsteemi varasele araabia ristimissakramendile rajatud85 vana katoliku (maagiline) kirikuõigus. Nüüd oli uus katoliku (faustiline) kristlus leidnud vormi, milles oma eksistentsi õiguslikus mõttes väljendada. See kasvas välja algelisest gooti altarisakramendist ja preestrite pühitsemisest. 1234. aastal sai “Liber extra” kujul koondatuks kanoonilise õiguse, corpus juris canonici põhiosa. Paavstivõimul läks korda see, millega keisrivõim seni toime polnud tulnud: rohkete hõimuõiguste alusel üldise õhtumaise corpus juris germanici loomine. Vaimulik-ilmalikust gooti õigusainest loodi germaani meetodil täielik eraõigus koos karistusõiguse ja kohtukorraldusega. See on see “Rooma” õigus, mille vaimus uuriti Bartolusest alates ka Justinianuse teost. Ning sellega ilmub õigusegi toimevalda see suur faustiline vastuolu, mis kutsus esile tohutu võitluse keisrivõimu ja paavstluse vahel. Kui araabia maailmas pole vastuolu jus’i ja fas’i vahel võimalik, siis õhtumaises on see vältimatu. Kumbki neist väljendab võimutahet lõpmatuse üle: ilmalik õigustahe pärineb tavadest ja sirutub tuleviku poole, vaimulik müstilisest tõsikindlusest ning annab ajatult igavese seaduse.86 See võitlus võrdväärsete vastaste vahel pole kunagi lõppenud ja seisab meil praegugi silme ees abieluõiguse valdkonnas – vastuoluna kirikliku ja eraõigusliku laulatuse vahel.
Barokiajastu saabudes hakkab linlikud ja rahamajanduslikud vormid omandanud elu nõudma sedalaadi seadusandlust, mis oli antiiksetes linnriikides olemas Solonist saadik. Nüüd saadakse aru kehtiva õiguse eesmärgist, kuid keegi ei suuda midagi muuta gootika saatuslikus pärandis, kus üks liik õpetlasi peab oma privileegiks luua “õigust, mis on sündinud koos meiega”.
Nagu sofistlikus ja stoa filosoofias, pöördub linlik ratsionalism loodusõiguse poole – alates selle rajamisest Oldendorpi ja Bodinuse poolt kuni hävitamiseni, mille sooritas Hegel. Inglismaal kaitses riigi suurim jurist Coke arenevat germaani õigust tolle viimase katse vastu, mille Tudorid pandektide-õiguse sisseviimiseks tegid. Mandril aga arenesid õpetatud süsteemid roomalikes vormides kuni Saksa maaõigusteni ja ancien régime’i plaanideni, millele toetus Napoleoni “Code civil”. Ja nii on Blackstone’i kommentaar raamatu “Laws of England” (1765) juurde õhtumaise tsivilisatsiooni künnisel ainuke puht-germaanilik koodeks.
Sellega olen ma eesmärgile jõudnud ja vaatan enda ümber. Ma näen kolme õigusajalugu, mida seovad ainult keelelise ja süntaktilise vormi elemendid, mida üks võttis või pidi võtma teiselt, ilma et ta oleks neid kasutades märganud seda võõrast olelust, millel need rajanesid. Kaks neist on lõpule jõudnud. Kolmandas oleme meie ise, ja nimelt selles otsustavas punktis, kus alles algab suurejooneline ülesehitustöö, mis kahes eelmises jäi eranditult roomlaste ja islami teha.
Mis oli meile siiani Rooma õigus? Mille see ära rikkus? Mida võib see meile tulevikus tähendada?
Meie õigusajalugu läbistab põhimotiivina võitlus raamatu ja elu vahel. Õhtumaine raamat pole oraakel ja maagilise salamõttega võlutekst, vaid tükk talletatud ajalugu. See on kokkusurutud minevik, mis tahab tulevikuks saada, ja seda meie, lugejate kaudu, kelles tema sisu taas elule ärkab. Faustiline inimene ei taha antiikaegse kombel viia oma elu täiusele kui midagi eneses lõpetatut, vaid jätkata elu, mis algas ammu enne ja lõpeb kaua pärast teda. Niivõrd kui gooti inimene enda üle järele mõtles, polnud tema jaoks küsimus selles, kas ta peaks oma olelust kuidagi ajalooga siduma, vaid kuidas seda täpsemalt teha. Ta vajas minevikku olevikule mõtte ja sügavuse andmiseks. Nii nagu tema vaimusilmale heiastus vana Iisrael, nii võis ta ihusilmaga kõikjal näha vana Rooma varemeid. Viimast austati mitte sellepärast, et see oli suur, vaid kuna see oli vana ja kauge. Kui need inimesed oleksid tundnud Egiptust, poleks nad Roomast väljagi teinud. Meie kultuuri keel oleks kujunenud teistsuguseks.
Kuna tegemist oli raamatu- ja lugemiskultuuriga, siis tekkis kõikjal, kus veel leidus antiikaegseid kirjatöid, “retseptsioon”, ning areng omandas aeglase ja vastu tahtmist vabaneva vormi. Selles kultuuris (kuid mitte maagilises Idas) tähendab Aristotelese, Eukleidese, “Corpus jurise” retseptsioon, et anum omaenda mõtetele leiti valmina ja liiga vara eest. Kuid nii muutub ajaloolise
kirjutatud seadus (
Sohm, Inst., lk. 156.
kirjapandud arukus (
Lenel I, lk. 395.
Sõnamängu lombardia
W. Goetz. Archiv für Kulturgeschichte 10, 28 jj.
Vt. Sohmi viimast artiklit: Das altkatholische Kirchenrecht und das Dekret Gratians (1918).
Vrd. II kd., III ptk., 1.
Vrd. II kd., IV ptk., 1.
