ajalooteoses halastamatult põlastava pildi),97 tuues otsekui midagi kevadist selle tsivilisatsiooni viimastesse sügispäevadesse. Antiiktsivilisatsiooni idapoolseimana on see linn võlunud goote, ja tuhat aastat hiljem, araabia tsivilisatsiooni põhjapoolseimana, venelasi. Vene eelkultuuri juhatab sisse 1554. aastast pärinev vägev Vassili Blažennõi katedraal Moskvas, mille stiil on samamoodi “vahepealne” nagu kaks tuhat aastat varasemal Saalomoni templil Paabeli maailmalinna ja varase kristluse vahel.
Ürginimene on hulkuv loom, olend, kelle virge teadvus kobab ärevalt oma teed läbi elu, üleni mikrokosmos, paiksuse ja kodumaata, teravate ja hirmunud meeltega, ikka mõtlemas, kuidas vaenulikult looduselt midagi kätte saada. Sügav muutus algab alles koos põlluharimisega – sest see on midagi kunstlikku, mis jääb igati kaugele küttidest ja karjastest: see, kes kaevab ja künnab, ei taha loodust rüüstata, vaid muuta. Külvamine ja istutamine ei tähenda võtmist, vaid valmistamist. Kuid seeläbi muututakse ise taime sarnaseks, nimelt talupojaks. Inimene juurdub maapinnas, mida ta harib. Tema hing avastab maastiku hinge; ilmneb oleluse uutmoodi seotus maaga, uus tunne. Vaenulik loodus muutub sõbraks. Maast saab emake maa. Külvamise ja sigitamise, lõikuse ja surma, põllu- ja ihuvilja vahel tekib sügavatundeline seos. Uus vagadus on ktooniliste kultustena suunatud viljakandvale maale, millega inimene kokku on kasvanud. Ja selle elutunde täiusliku väljendusena kujuneb igal pool välja talumaja kui sümboolne vorm, mille ruumide paigutus ja välise vormi iga tunnusjoon kõneleb selle elanike päritolust. Talumaja on paikse elu suur sümbol. Ta on ise taim; ta sirutab juured sügavale “oma” pinda. Ta on omand kõige pühamas mõttes. Kolde ja ukse, kodupinna ja kambrite headel vaimudel: Vestal, Janusel, laaridel ja penaatidel on oma kindel koht nagu inimestel endilgi.
See on iga kultuuri eelduseks, mis ise oma emamaastikust taimena välja kasvab ning inimese hingelise seotuse maapinnaga sügavamaks muudab. Selleks, mis on talupojale tema maja, on kultuurinimesele linn. Mida üksikule majale head vaimud, seda on igale linnale tema kaitsejumal või pühak. Linngi on taimeline olend. Kõik nomaadlik, kõik puht-mikrokosmiline jääb temast niisama kaugele kui talupojast. Seepärast on igasugune kõrgema vormikeele areng seotud maastiku külge. Ükski kunst ega religioon ei saa oma kasvupaika muuta. Alles tsivilisatsiooni hiigellinnad vastustavad jälle hinge juurdumist ja ütlevad sellest lahti. Tsiviliseeritud inimene, intellektuaalne nomaad on taas üleni mikrokosmos, täiesti kodumaatu, vaimselt vaba, nii nagu kütid ja karjased olid seda meeleliselt. Ubi bene, ibi patria kehtib nii enne kui ka pärast kultuuri. Rahvasterändamise eelkevadel oli germaanlaste neitsilik ja ometi juba emalik igatsus see, mis otsis kodumaad lõunas, et oma tulevasele kultuurile pesa punuda. Praegu, selle kultuuri lõpul, rändab juurtetu vaim läbi kõigi maastikuliste ja mõtteliste võimaluste. Vahepeale jääb aeg, kus inimene sureb tüki maa eest.
On igati otsustav ja kogu oma tähenduses veel mitte kunagi hinnatud tõsiasi, et kõik suured kultuurid on linnakultuurid. Teise ajastu kõrgem inimene on linnu ehitav loom. See on “maailma-ajaloo” tegelik kriteerium, mis teda inimsoo üldisest ajaloost kõige teravamalt eristab – maailma-ajalugu on linnainimese ajalugu. Rahvaste ja riikide, poliitika ja religiooni, kõigi kunstide ja teaduste aluseks on linna kui inimeksistentsi algupärase nähtuse olemasolu. Kuna kõigi kultuuride kõik mõtlejad ise elavad linnas (ka juhul, kui nad kehaliselt asuvad maal), siis ei taipa nad üldse, kui veider nähtus see on. Me peaksime vaatama seda alginimese imestunud pilgul, kes esimest korda näeb maastiku keskel niisugust kivi- ja puidumassi, kividest ümbritsetud tänavaid ja kividega sillutatud väljakuid, iseäralikku ümbrust, mis kubiseb inimestest.
Kuid tõeline ime on ühe linna hinge sünd. Täiesti uut laadi koguhingena, mille ülimad põhjused jäävad meile igavesti saladuseks, eraldub see järsku oma kultuuri üldisest hingest. Ärganult moodustab ta nähtava keha. Küla-taolisest talude kogumist – millest igal üksikul on oma ajalugu – sugeneb tervik. Ning see tervik elab, hingab, kasvab, omandab näo, sisevormi ja ajaloo. Siitpeale on lisaks üksikule majale, templile, toomile, paleele ka linnapilt tervikuna vormikeele ja stiiliajaloo objekt, mis saadab kultuuri kogu elukäiku.
On selge, et linna ja küla ei erista teineteisest suurus, vaid hinge olemasolu. Mitte ainult primitiivsetes oludes nagu tänapäeva Sise-Aafrikas, vaid ka hilises Hiinas ja Indias ning kõigis tänapäeva Euroopa ja Ameerika tööstuspiirkondades on väga suuri asumeid, mis ometi pole linnad. Nad on maapiirkondade keskpunktiks, kuid ei moodusta omaette maailma. Neil pole hinge. Iga primitiivne rahvas elab läbinisti talupoeglikult ja just nagu külas. Olendit “linn” pole tema jaoks olemas. See, mis külast vaid väliselt erineb, pole linn, vaid turg, maapaiklike eluhuvide kohtumispunkt, mille puhul ei saa olla juttugi erilisest elust. Turuelanikud, kuigi nad võivad olla käsitöölised või kaupmehed, elavad ja mõtlevad ometi nagu talupojad. Tuleb hästi järele mõelda, mida see tähendab, kui mõnest endisaegsest egiptuse, hiina või germaani külast, avara maastiku punktikesest kujuneb linn, mis ehk varasemast väliselt ei erine, kuid mis hingeliselt on koht, kus inimene kogeb maad ümbrusena, millegi teistsuguse ja sekundaarsena. Nüüdsest peale on elusid kaks, seesmine ja välimine, ning talupoeg tajub seda niisama selgesti kui linnakodanik. Küla- ja linnasepp, külavanem ja linnapea elavad kahes erinevas maailmas. Maa- ja linnainimene on kaks erinevat olendit. Esmalt nad tunnevad seda vahet, seejärel hakkab see neid valitsema; lõpuks ei mõista nad teineteist enam. Praegu on Brandenburgi ja Sitsiilia talupoeg teineteisele lähemal kui Brandenburgi talupoeg berliinlasele. Niisugusest häälestusest alates on olemas tõelised linnad, ja sellel rajaneb kõigi kultuuride kogu virgeolek.
Mistahes kultuuri koiduaeg on ühtlasi uue linluse koiduaeg. Eelkultuuri inimene tunneb sügavat pelgust nende moodustiste ees, millega ta sisimas kuidagi suhestuda ei oska. Reinil ja Doonau ääres – näiteks Strassburgis – asusid germaanlased korduvalt elama Rooma linnade väravate ette, nii et linnad jäid elanikest tühjaks.98 Kreetal rajasid vallutajad mahapõletatud linnade nagu Gurnia ja Knossos varemete kohale küla. Õhtumaise eelkultuuri mungaordud, näiteks benediktlased, ja ennekõike klunitsiaanid ja premonstraanid, elavad nagu rüütlid lagedal maal. Varajases gooti linnas – kus on just ärganud vastne linnahing – asuvad endale eluaset ehitama alles frantsisklased ja dominiiklased. Kuid sealgi tundub kõigis ehitistes, nagu kogu frantsisklaste kunstis, veel õrna melanhooliat, üksikisiku peaaegu müstilist hirmu uue, heleda ja teadliku ees, mille üldsus vähemasti tuimalt välja kannatab. Juletakse vaevu enam mitte talupoeg olla. Alles jesuiitidel kujuneb välja tüüpiliselt suurlinlike inimeste küps ja üleolev erksus. Maa (mis linna veel ei tunnista) tingimatu üleoleku sümbol on see, et koiduaegsed valitsejad tavatsevad lasta oma õukonnal lossist lossi rännata. Egiptuse Vanas Riigis paikneb rohkearvulise elanikkonnaga halduskeskus “valge müüri” ääres (hilisem Memphis), kus asub Ptah’i tempel, kuid vaaraode residentsid vahelduvad lakkamatult, nagu ka sumeri Babüloonias ja Karolingide riigis.99 Hiina Zhou dünastia valitsejad pidasid oma õukonda 1109. aastast e.Kr. alates tavaliselt Luoyangis (praegu Henanafu), kuid alles aastast 770 e.Kr. – mis vastab meie 16. sajandile – saab see alaliseks residents-linnaks.
Mitte kusagil mujal ei väljendanud maaga seotuse taimelis-kosmiline tunne end nii jõuliselt kui nende väikeste koiduaegsete linnade arhitektuuris – mis koosnesid vaevalt enamast kui paarist tänavast turu, lossi või pühamu ümber. Kui üldse kuskil, siis siin on ilmne, et iga suurejooneline stiil meenutab taime. Dooria sammas, egiptuse püramiid, gooti toom kasvavad rangelt, saatuslikult maapinnast välja – see on olelus ilma virgeolekuta; joonia sammas ja Keskmise riigi ning baroki ehitised seisavad täiesti virgelt, eneseteadlikult, vabalt ja kindlalt maa peal. Seal, lahus maa ja maastiku väest, jalgealuse sillutise kaudu sellest otsekui ära lõigatud olles, muutub olelus jõuetumaks, tajumine ja taipamine ikka tugevamaks. Inimene saab “vaimuks”, saab “vabaks” ja taas nomaadlikumaks, kuid jääb kitsamaks ja külmemaks. Vaim on taipliku virgeoleku eriomaselt linlik vorm. Kogu kunst, kogu religioon ja teadus muutuvad pikkamisi vaimseks, jäädes võõraks maale ja arusaamatuks maaga seotud talupojale.
Dieterich. Byzantinische Charakterköpfe, lk. 136 j.
Dehio. Geschichte der deutschen Kunst (1919), lk. 13 j.
Ed. Meyer. Geschichte des Altertums I, lk. 188.
