pikkust stiiliajalugu on gooti ehitiste hingestatud kivist lõpuks saanud deemonliku kivikõrbe hingetu materjal.
Need viimased linnad on üleni vaim. Nende majad pole enam vana taluhoone järeltulijad, nagu veel joonia ja barokiajastu linnades, millest kultuur kunagi alguse sai. Nad pole üldse enam majad, kodud, kus oleks kohta Vestal ja Janusel, laaridel ja penaatidel, vaid lihtsalt ulualused, mida pole loonud verehääl, vaid eesmärk, mitte tunne, vaid majanduslikus mõttes ettevõtlik vaim. Niikaua kui kolle vagas tähenduses on perekonna tõeline ja tähtis keskpunkt, pole viimane suhe maaga veel katkenud. Alles siis, kui seegi kaob, ning majade meres ekslev üürnike ja öömajaliste mass nagu eelaja kütid ja karjased ühe katuse alt teise alla rändab, on intellektuaalne nomaad täielikult välja kujunenud. Niisugune linn on maailm, on see maailm. Tal on inimese eluaseme tähendus ainult kogusummas. Majad on vaid algosakesed, millest ta koosneb.
Nüüd hakkavad vanad ja küpsekssaanud linnad, mille gootilik südamik koosnes toomist, raekojast ja viilkatuseliste majadega tänavatest, ning mille tornide ja väravate ümber barokiajastu ehitas vaimsemate, valgemate patriitsimajade, paleede ja kodakirikute ringi, igas suunas vormitu massina paisuma. Üürikasarmute ja tarbeehitistena valguvad nad tühjenevale maale, hävitades ümberehituste ja läbimurretega vana aja auväärse palge. Kõrgest tornist all laiuvat majademerd vaadates võib selles kiviks saanud ajaloos täpselt ära tunda ajastute piiri, millel lõpeb orgaaniline kasv ning algab anorgaaniline ja seepärast piiramatu, kõiki silmapiire ületav kuhjamine. Nüüd tekivad ka kunstlikud, matemaatilist laadi, maale täiesti võõrad moodustised, mille on ajendanud puht-vaimne rahulolu, mida pakub otstarbekus – arhitektide, ehitusmeistrite kavandatud linnad. Kõigis tsivilisatsioonides ühtemoodi püüdlevad need meistrid malelauda meenutava vormi, hingetuse sümboli poole. Linnaplaani korrapärane ristkülikulisus hämmeldas Herodotost Paabelis ja hispaanlasi Tenochtitlánis. Antiikmaailmas algab “abstraktsete” linnade rida Thurioiga, mille “kavandas” Mileetose Hippodamos 441. aastal e.Kr. Keisririigi-aegsete arvutute provintsilinnade eeskujudena järgnevad Priene, kus malelauamuster aluspõhja maastikulist liigendust täielikult ignoreerib, Rhodos ja Aleksandria. Islami ehitusmeistrid rajasid 762. aastast alates plaanipäraselt Bagdadi ja sajand hiljem Samarra hiigellinna102 Tigrise ääres. LääneEuroopa–Ameerika maailmas on esimeseks suureks näiteks Washingtoni põhiplaan (1791). Kahtlemata olid samasugused geomeetrilised vormid ka Hiina Hani ja India Maurja dünastia maailmalinnadel. Lääne-Euroopa–Ameerika tsivilisatsiooni maailmalinnad pole veel kaugeltki oma arengu tippu jõudnud. Ma näen – kaua pärast aastat 2000 – linnasid kümne kuni kahekümne miljoni inimese jaoks, mis laotuvad avarale maastikule, ehitistega, millega võrreldes praegusaja suurimadki mõjuvad kääbuslikena, ja liiklusealaste leiutistega, mis praegu paistaksid meile hullumeelsusena.
Isegi veel oma eksistentsi viimase esinemiskuju aegu on antiikmaailma esindaja vormiideaaliks kehaline punkt. Kui nüüdisaegsed hiigellinnad toovad nähtavale kogu meie tungi lõpmatuse poole – pikkides avara maastiku täis eeslinnu ja villade kolooniaid, luues kõikmõeldavate, igasse suunda viivate liiklusvahendite vägeva võrgu ning korrapärase kiirliikluse tihedalt täisehitatud territooriumi laiadel tänavatel, nende all ja kohal –, siis antiikaegne suurlinn ei taha laiusesse levida, vaid ainult tihedamaks minna: selle kitsad tänavad välistavad igasuguse kiirliikluse, mis Rooma sõjateedel oli ju täiesti välja kujunenud; ei ilmne mingit tahtmist elada linnast väljas või selleks kas või ainult eeldusigi luua. Linn peab veel nüüdki olema keha, tihe ja ümar, sōma kõige rangemas mõttes. Sünoikism, mis varasel antiikajal kõikjal maaelanikke linna meelitas, luues sellega polise tüübi, kordus hilisajal uuesti absurdsel kujul: igaüks tahab elada kesklinnas, linna tihedaimas südames, muidu ei tunne ta end linnainimesena. Kõik need linnad on vaid city, ainult siselinn. Uus sünoikism loob eeslinnade asemel ülemiste korruste maailma. Aastal 74 oli Roomal tohututest keiserlikest ehitistest hoolimata lausa naeruväärne ümbermõõt: 19,5 km.103 Selle tagajärjel ei kasvanud need kehad üldse laiusse, vaid lakkamatult kõrgusse. Kolmekuni viiemeetrise104 tänavalaiuse juures saavutasid Rooma üürikasarmud nagu kurikuulus Insula Feliculae kõrgusi, mida Õhtumaal veel kusagil ei esine, ja mida võib Ameerikaski kohata vaid vähestes linnades. Vespasianuse ajal olid katused Kapitooliumi juures jõudnud juba mäeselja kõrguseni.105 Kõigis neis uhketes massilinnades on ruumi hirmsale viletsusele, kõigi elukommete metsistumisele, mis juba nüüd katuseharjade ja mansardide vahel, keldrites ja tagahoovides uut alginimest aretab. Bagdadis ja Paabelis polnud see teisiti kui Tenochtitlánis ning praegu Londonis ja Berliinis. Diodoros jutustab kellestki kukutatud Egiptuse kuningast, kes oli Roomas sunnitud elama kõrgele korrusele jäävas haletsusväärses üürikorteris.
Kuid ükski häda ja viletsus, ükski surve, isegi mitte selge arusaamine niisuguse arengu hullumeelsusest ei kahanda nende deemonlike moodustiste külgetõmbejõudu. Saatuse ratas veereb lõpu poole; linna sünd toob enda järel kaasa linna surma. Algus ja lõpp, talutare ja üürikasarm suhtuvad teineteisesse nagu hing ja arukus, veri ja kivi. Kuid ‘aeg’ pole ilmaasjata sõna, mis tähistab ümberpöördumatuse tõsiasja. Ta saab minna ainult edasi, mitte tagasi. Kunagi sündisid tänu talupoegadele turuplatsid ja maa-asulad, mida nad oma parima järelkasvuga mehitasid. Nüüd imeb hiigellinn maa tühjaks, küllastumatult, aina uusi inimvoogusid nõudes ning alla kugistades, kuni ta keset peaaegu tühja kõrbe väsib ja sureb. Kui kedagi on haaranud selle, kogu ajaloo viimase ime patuse ilu lumm, ei vabane ta sellest enam. Algupärased rahvad võivad end maast lahti rebida ja kaugusse rännata. Vaimne nomaad seda enam teha ei saa. Võib-olla on koduigatsus suure linna järele suurem igast teisest. Iga selline linn on talle kodumaaks, juba lähim küla aga on võõras. Ennemini sureb ta tänavasillutisel, kui et maale tagasi pöördub. Ja isegi vastumeelsus selle toreduse suhtes, väsimus sellest värviküllusest, taedium vitae, mis mõnesid lõpuks haarab, ei vabasta neid. Nad kannavad linna koos endaga oma mägedesse ja mere äärde. Nad on kaotanud maa, mis oli neis endis, ega leia seda enam väljaspoolt.
Asjaolu, mis teeb maailmalinlase võimetuks elama mujal kui sellel kunstlikul pinnal, on kosmilise takti taandumine tema oleluses, samal ajal kui virgeoleku pinged muutuvad üha ohtlikumaks. Meenutagem, et mikrokosmoses tuleb loomne külg, virgeolek, taimelisele olelusele lisaks, mitte vastupidi. Takti ja pinge, vere ja vaimu, saatuse ja põhjuslikkuse suhe on samasugune, nagu õitsva maa suhe kivise linnaga, nagu millegi iseenda jaoks olemasoleva suhe millegi teisega, mis temast sõltub. Pinge ilma teda hingestava kosmilise taktimõõduta on üleminek eimillessegi. Aga tsivilisatsioon polegi muud kui pinge. Kõrgemat järku tsiviliseeritud inimeste intelligentsust valitseb ainuüksi tugevaima pinge väljendamine – ja intelligentsus polegi muud kui võime kõige pingelisemalt taibata. Niisuguse omaduse kandjad on igas kultuuris tema “viimse inimese” tüübid. Võrreldagu sellega talupoegliku arukuse esindajaid, kui nad suurlinna inimtungluses nähtavale juhtuvad ilmuma. Arengut, mis viib talupojatarkuse – kavaluse, sünnipärase vaimukuse, vaistu (mis nagu kõigil tarkadel loomadel tugineb takti äratundmisele) – juurest linliku vaimu kaudu maailmalinliku intelligentsuse juurde,106 võib nimetada ka saatusetunde pidevaks vähenemiseks ja põhjuslikkuse-vajaduse pidurdamatuks kasvuks. Intelligentsus on ebateadliku elukogemuse asendamine meisterliku mõtlemisega – millegi lahja ja lihatuga. Kõikide inimtõugude intelligentsed näod on omavahel sarnased. Tõulisus ise tõmbub neis tagasi. Mida vähem tuntakse, et olelus on loomulik ja paratamatu, mida enam süveneb harjumus endale kõik “selgeks teha”, seda vähem saab põhjuslikult vaigistada virgeoleku-hirmu. Seepärast võrdsustatakse teadmus ja tõestatavus, ning asendatakse religioosne müüt põhjuslikuga (teadusliku teooriaga). Seepärast võetakse kasutusele abstraktne raha kui majanduselu puhas põhjuslikkus, vastandina külas toimuvale hüviste vahetusele, mis on takt ja mitte pingete süsteem.
Intellektuaalne pinge tunneb veel vaid ühte, eriomaselt maailmalinlikku puhkuse vormi: lõdvestust, “meelelahutust”. Tõeline mäng, elurõõm, lõbu, joovastus on sündinud kosmilisest taktist ja nende
Nagu keisrifoorumid Roomas ning Luksori ja Karnaki varemed, nii ilmutab Samarra Ameerika proportsioone. Linn ulatub 33 kilomeetrit piki jõge. Balkuvara palee, mille kaliif al-Mutawakkil laskis ehitada ühele oma pojale, moodustab 1250-meetrise küljepikkusega kvadraadi. Ühe hiigelmošee mõõdud on 260 x 180 m. Schwarz. Die Abbassidenresidenz Samarra (1910); Herzfeld. Ausgrabungen von Samarra (1912).
Friedländer. Sittengeschichte Roms I, lk. 5; võrreldagu seda kaugeltki mitte nii tihedalt asustatud Samarraga; “hilisantiiksed” araabia suurlinnad pole selleski suhtes antiiksed. Antiookia aed-eeslinn oli kuulus kogu Idas.
Linnas, mille Tell-el-Amarnasse ehitas endale Egiptuse “Julianus Apostata”, Amenhotep IV, olid kuni 45 m laiused tänavad. Borchardt. Zeitschrift für Bauwesen LXVI, 524.
Pöhlmann. Aus Altertum und Gegenwart (1910), lk. 211 jj.
Siinkohal peab Spengler tarvilikuks märkida sedagi, et juba oma terava kõlaga väljendab see sõna (
