töö selge loogika asendamine teadlikult nauditud müstikaga. Kino, ekspressionism, teosoofia, poksivõistlused, neegritantsud, pokker ja lotomängud – seda kõike esineb ka Roomas, ning mõni asjatundja peaks ükskord laiendama uurimust India, Hiina ja araabia maailmalinnadele. Et nimetada ainult üht asja: “Kamasuutrat” lugedes võib aru saada, millistele inimestele budism samuti meeldis; ja nüüd hakatakse hoopis teisel pilgul vaatama ka härjavõitluse stseene Kreeta paleedes. Kahtlemata on siin aluseks kultus, kuid üle selle lehvib seesama lõhn, mida võis aimata Rooma moeka Isise-kultuse kohal Circus Maximus’e naabruses.
Ning tõsiasjast, et olelus ikka juurtetumaks, virgeolek ikka pingutatumaks muutub, tärkab lõpuks see nähtus, mida oli vaikimisi ammugi ette valmistatud ja mis nüüd järsku ajaloo heledasse valgusse astub, et kogu näitemängule lõpp teha: tsiviliseeritud inimese viljatus. Siin pole tegemist sellega, mida võiks käsitada igapäevase põhjuslikkuse abil, näiteks füsioloogiliselt, nagu endastki mõista on üritanud tänapäeva teadus. Siin võib näha läbinisti metafüüsilist pööret surma poole. Maailmalinnade viimne inimene ei taha enam elada – üksikisikuna ehk küll, aga tüübina, hulgana mitte; selles massiolendis kustub surmahirm. See, mille juures tüüpilist talupoega haarab sügav ja seletamatu hirm, mõte suguvõsa ja nime väljasuremisele, on kaotanud tähenduse. Hõimuvere edasikestmist nähtavas maailmas ei tajuta enam selle vere kohusena, viimaseks jäämise saatust ei peeta enam hukatuseks. Lapsed jäävad sündimata mitte lihtsalt sellepärast, et nad on võimatuks muutunud, vaid kuna äärmuseni teritunud intelligents ei leia nende olemasoluks enam põhjusi. Süüvitagu selle talupoja hinge, kes istub iidsetest aegadest alates oma maatükil, või on selle oma valdusse võtnud, et seal oma verega käendajaks olla. Ta juurdub selles esivanemate lapselapsena ja tulevaste lastelaste esivanemana. Tema maja, tema vara: see ei tähenda siin keha ja omandi põgusat kokkukuulumist lühikeseks aastate reaks, vaid igavese maa kestvat ja sügavaimat seotust igavese verega: alles see, alles paikseks jäämine müstilises mõttes annab igavese ringkäigu suurtele etappidele – sigitamisele, sünnile ja surmale – tolle metafüüsilise võlu, mille sümboolne alatoon peitub kõigi paikselt maal elavate inimeste kommetes ja religioonis. Seda kõike pole enam olemas “viimase inimese” jaoks. Intelligents ja viljatus pole vanades suguvõsades, vanadel rahvastel, vanades kultuurides mitte ainult sellepärast teineteisega seotud, et igas üksikus mikrokosmoses neelab üle igasuguse määra pinguldatud animaalne elukülg vegetatiivse alla, vaid kuna virgeolek omandab harjumuse olelust põhjuslikult korrastada. Seda, mida aruinimene äärmiselt iseloomuliku sõnaga loomusunniks (Naturtrieb) nimetab, ta mitte üksnes ei tunneta “põhjuslikult”, vaid ka hindab, ja see leiab väärilise koha tema ülejäänud vajaduste ringis. Suur pööre saabub siis, kui kõrgesti kultiveeritud rahva igapäevases mõtlemises hakatakse leidma või mitte leidma “põhjusi” laste olemasolule. Loomus ei tunne põhjusi. Kõikjal, kus on tõelist elu, valitseb seesmine orgaaniline loogika, “miski”, tung, mis on igati sõltumatu virgest teadvusest ja selle põhjuslikest seostest, ning mida viimane üldse ei märkagi. Algrahvaste sündimus on loodusnähtus, mille olemasolu üle – rääkimata siis selle kasust või kahjust – keegi pead ei murra. Seal, kus eluliste küsimuste põhjused üldse teadvusse jõuavad, on elu juba küsitavaks muutunud. Seal algab sündide arvu tark piiramine – mille kui Kreekamaa õnnetuse üle kaebab Polybios, aga mis juba ammu enne teda oli suurtes linnades kombeks, ning mis Rooma ajal omandas hirmuäratava ulatuse –, mida esmalt põhjendatakse materiaalse puudusega ja väga varsti ei põhjendata üldse. Seal – ja samuti niihästi budistlikus Indias kui ka Babülonis, Roomas ja tänapäeva linnades – hakkab siis ka “elukaaslase” valik (talupoeg ja iga ürgalgne inimene valib ema oma lastele) vaimseks probleemiks muutuma. Ilmub “Ibseni-abielu”, “kõrgem vaimne kooselu”, kus mõlemad pooled on “vabad”, nimelt vabad intelligentsete olenditena ja vabad vere taimelisest tungist, mis tahab elu edasi anda; ning Shaw tohib sõnastada lause, “et naine ei saa emantsipeeruda, kui ta ei heida endast oma naiselikkust, oma kohust mehe ees, laste ees, ühiskonna ees, seaduse ees ja igaühe ees peale iseenda”.107 Ürgnaine, talunaine on ema. Selles sõnas kätkeb kogu tema lapsepõlvest peale igatsetud elueesmärk. Nüüd aga ilmub kogu maailmalinlikus kirjanduses Põhjamaade draamast kuni Pariisi-romaanini “Ibseni-naine”, naisseltsimees, kangelanna. Laste asemel on tal hingelised konfliktid, abielu on kunstkäsitöönduslik ülesanne, ja tähtis on “teineteist vastastikku mõista”. On täiesti ükskõik, kas mõni ameerika daam ei leia laste saamiseks piisavat põhjust põhjusel, et ta ei taha ühtegi season’it vahele jätta, või kas pariislanna kardab, et armuke ta maha jätab, või kas Ibseni kangelanna otsustab, et “ta kuulub iseendale”. Nad kõik kuuluvad iseendale ja nad kõik on viljatud. Seesama tõsiasi koos samade “põhjustega” esineb aleksandrinistlikus ja Rooma ning loomulikult igas teiseski tsiviliseeritud ühiskonnas, ennekõike ka selles, kus kasvas üles Buddha. Ning igal pool, hellenismis ja 19. sajandil, nagu ka Laozi ja tšaarvaka-õpetuse ajal on eetika mõeldud laste poolest ahtrale intelligentsile, kirjandus aga käsitleb Nora ja Nana sisekonflikte. Lasteküllus, millest veel Goethe sai “Wertheris” joonistada auväärse pildi, muutub millekski provintslikuks. Lasterikas isa on suurlinnades karikatuurne kuju – Ibsengi ei unustanud seda; see seisab tema “Armastuse komöödias”.
Sel astmel algab kõigis tsivilisatsioonides rahvaarvu kohutava kahanemise mitmesaja-aastane staadium. Kultuurivõimelise inimese kogu püramiid kaob. See lammub tipust alates, kõigepealt maailmalinnades, siis provintsilinnades, lõpuks maal, külas, mis oma parima rahva üle igasuguse mõeldava piiri suureneva lahkumise tõttu mõnda aega linnade tühjaksjäämist pikemale venitab. Lõpuks jääb alles ainult primitiivne tõug, mis on kaotanud oma tugevad ja tulevikuküllased elemendid. Tekib fellahi tüüp.
Kui üldse miski, siis just “antiikaja langus” (mis jõudis lõpule ammu enne germaani rändrahvaste sissetungi) tõestab, et ajalool pole midagi tegemist põhjuslikkusega.108 Impeerium naudib kõige täiuslikumat rahu, ta on rikas ja kõrgesti haritud ning hästi organiseeritud. Nervast Marcus Aureliuseni on tal olnud rida valitsejaid, milliseid ei suuda ette näidata ühegi teise tsivilisatsiooni tsesarism. Ja ometi kaob rahvas kiiresti ja hulgakaupa – hoolimata Augustuse meeleheitlikest abielu- ja lasteseadustest, kelle lex de maritandis ordinibus mõjus Rooma ühiskonnale jahmatavamalt kui Varuse lüüasaamine; hoolimata massilistest adopteerimistest või sellest, et tühjaksjäävale maale pidevalt barbarsõdureid asustatakse; hoolimata Nerva ja Traianuse tohututest toetusfondidest, et üles kasvatada varatute vanemate lapsi. Itaalia, seejärel Põhja-Aafrika ja Gallia, lõpuks Hispaania, mis esimeste keisrite ajal oli riigi kõige tihedamini rahvastatud osa, on inimtühjad ja maha jäetud. Pliniuse kuulsates ja tänapäeva majandusteaduses sageli korratud sõnades latifundia perdidere Italiam, jam vero et provincias109 on protsessi algus ja lõpp vahetusse läinud: suurmaavaldus poleks kunagi omandanud sellist ulatust, kui linnad poleks enne seda talupoegi endasse neelanud ja nood poleks juba vähemalt sisimas maast loobunud. Pertinaxi edikt 193. aastast paljastab lõpuks asjade hirmuäratava seisu: Itaalias ja provintsides lubatakse igaühel tühja maad enda valdusse võtta. Seda harides peab ta selle enda omandiks saama. Ajaloolastel tarvitseb vaid tõsiselt pöörduda ülejäänud tsivilisatsioonide poole, et teha kõikjal kindlaks samasuguse nähtuse olemasolu. Egiptuse Uue riigi sündmuste tagapõhjal, ennekõike 19. dünastiast alates, on selgesti märgatav rahvastiku tugev kahanemine. Varasema rahvastikutiheduse juures oleks olnud mõeldamatu Amenhotep IV kuni 45 m laiuste tänavatega linnaehitus Tell-el-Amarnas, nagu seegi, et ainult hädavaevu suudeti tagasi tõrjuda “mererahvaid” (kelle väljavaated riigi enda kätte saamiseks polnud tookord kindlasti halvemad kui germaanlastel 4. sajandist alates), ning lõpuks ka liibüalaste lakkamatu sisseränne Niiluse deltasse, kus 945. aasta e.Kr. paiku üks nende juhte – samamoodi nagu Odoaker 476. aastal Roomas – võttis riigi valitsemise enda kätte. Kuid sedasama on tunda poliitilise budismi ajaloos alates tseesar Ašokast.110 Kui maajade rahvastik pärast hispaanlaste vallutusretke üsna ruttu lihtsalt kadus, jättes suured inimtühjad linnad ürgmetsa päralt, siis ei näita see mitte ainult vallutajate
B. Shaw. Ibsenbrevier, lk. 57.
Järgneva kohta vrd. Ed. Meyei käsitlust: Kleine Schriften (1910), lk. 145 jj.
Latifundiumid hävitasid Itaalia ja hiljem kogu impeeriumi (
Kolmanda sajandi Hiinast e.Kr. (seega Hiina “Augustuse”-ajast!) teame abinõusid rahvaarvu tõstmiseks. A. von Rosthorn. Das soziale Leben der Chinesen (1919), lk. 6.
