saatusele) või – tänapäeval – poliitikaks. On ehk liiga kaugeleminev, kui tajume midagi poliitilisele vaistule sarnanevat selles, kuidas ronitaim pidepunkte otsib, kuidas ta puu ümber klammerdub, selle vastuseisust võitu saab ja selle lõpuks ära kägistab, et puuladva kohal kõrgele õhku sirutuda, ning sedasama võiks öelda, kui leiaksime taevassetõusva lõokese laulus märke religioossest maailmatundest – kummatigi on kindel, et nendesamade nähtuste juurest viivad oleluse ja virgeoleku, takti ja pinge väljendused katkematus reas igas tänapäeva tsivilisatsioonis väljakujunenud religioossete ja poliitiliste vormideni.
Ning siin leidub lõpuks võti nende kahe kummalise mõiste, tootemi ja tabu jaoks, mis etnoloogia on avastanud maailma kahes täiesti erinevas paigas ja üsna piiratud rakenduses, kuid mis seejärel on uurimustes märkamatult üha rohkem esiplaanile kerkinud. Mida salapärasemaks ja mitmetähenduslikumaks nad muutuvad, seda enam tuntakse neid puutuvat elu sügavaimate aluste külge – ja mitte ainult primitiivse inimese puhul. Käesoleva uurimuse põhjal selgub nüüd nende kahe mõiste tõeline sisu: tootem ja tabu kirjeldavad oleluse ja virgeoleku, saatuse ja põhjuslikkuse, tõu ja keele, aja ja ruumi, igatsuse ja hirmu, takti ja pinge, poliitika ja religiooni ülimat tähendust. Elu tootemikülg on taimeline ja kuulub kõigile olenditele, tabukülg on loomne ja eeldab olendi vaba liikumist maailmas. Meil on vereringe ja soojätkamise tootemlikud elundid ning meelte ja närvide tabu-elundid. Kõigel tootemlikul on füsiognoomia; kõigel, mis on tabu, on süsteem. Ühte ja sama olelusehoovust esindavate olendite ühistunne kuulub totemismi toimevalda. See pole ülekantav ega kõrvaldatav, see on tõsiasi, ja nimelt väga eriline tõsiasi. Kõik selline, mis on tabu, on seotud virgeoleku-sidemetega; see on õpitav ja ülekantav, ning just seepärast tsunftide ja gildide, koguduste ja koolkondade hästihoitud saladus – igaühel neist on iseäralik salakeel.115
Kuid olelus on mõeldav virgeolekuta, virgeolek oleluseta mitte. Siit järeldub, et on tõulisi olendeid ilma keeleta, kuid pole keelt ilma tõuta. Seetõttu on kõigel tõulisel, nii taimel kui loomal, omaenda väljendus (ilme), mis ei sõltu võimalikust virgeolekust – see on tema füsiognoomia, mida tuleb muidugi eristada väljendus keelest (viimane seisneb väljenduse aktiivses muutmises), ja mis pole määratud tunnistajate jaoks, vaid on lihtsalt olemas. Kuid igas niinimetatud elavas keeles (just epiteedil ‘elav’ on siinkohal sügav tähendus) võib lisaks tema tabuküljele (mis on õpitav) täheldada üht täiesti õppimatut tõuomast tunnusjoont, mis sureb koos selle keele kandjatega: see kätkeb tema meloodias, rütmis ja rõhus, häälduse värvingus, kõlas ja tempos, keelekasutuses, seda saatvates žestides. Seepärast tuleks eristada keelt ja selle kõnelemist. Keel iseendast on surnud märkide kogum, kõnelemine on tegevus, mis neid märke kasutab.116 Kui pole võimalik vahetult kuulda ja näha, kuidas mõnda keelt räägitakse, siis tuntakse ainult selle keele luustikku ja mitte keha. Nii on see läinud sumeri, gooti, sanskriti ja kõigi teiste keeltega, mida oleme dešifreerinud ainult tekstide ja raidkirjade järgi, ning mida me täie õigusega surnuks nimetame, sest kadunud on inimeste kogukond, mille see keel kujundas. Me tunneme egiptuse keelt, kuid mitte egiptuse kõnet. Me tunneme ligikaudu Augustuse-aegse ladina keele tähtede häälikulist väärtust ja sõnade mõtet, aga me ei tea, kuidas kõlas rostra’l117 Cicero kõne, ja veelgi vähem teame, kuidas lugesid oma värsse Hesiodos ja Sappho ning kuidas kõlas vestlus Ateena turul. Kui gootika päevil tõesti taas ladina keelt räägiti, siis oli see juba midagi uut; kõnelemise kõla ja rütmi variatsioonidelt, mida me praegu samuti ei suuda enam ette kujutada, kandus gooti ladina keele areng peagi üle sõnavarale ja sõnade omavahelistele seostele. Kuid ka humanistide gooti keelepruuki vastustav ladina keel, mis pidi olema cicerolik, polnud mingi vana keele elluäratamine. Kõnelemise tõulise külje tähendust on võimalik mõõta, kui kõrvutada Nietzsche ja Mommseni saksa keelt Diderot’ ja Napoleoni prantsuse keelega, ning märgata, et keelekasutuses seisavad Lessing ja Voltaire teineteisele lähemal kui Lessing ja Hölderlin.
Nii on see ka kõige tähelepanuväärsemaga olemasolevaist väljenduskeeltest: kunstiga. Selle tabukülg, nimelt vormivaramu, konventsionaalsed reeglid, stiil, niivõrd kui see tähendab kindlate kunstiliste võtete kogumit, mida võiks võrrelda mingi sõnakeele sõnatagavara ja lausemoodustusega, kujutab endast keelt ennast, mille võib ära õppida. See õpitakse ära, võetakse tarvitusele ja antakse edasi suurte maalikoolkondade, kirikuehitusliku traditsiooni, üldse range käsitööalase distsipliini kaudu, mis on iga ehtsa kunsti jaoks endastmõistetav, ja mille eesmärgiks on kõigil aegadel olnud mingi konkreetse, tookordse elava väljendusviisi kindel valdamine. Sest siingi on elavaid ja surnud keeli. Kunsti vormikeelt saab ainult siis elavaks nimetada, kui kõik kunstnikud kasutavad seda nagu ühist emakeelt, mida tarvitatakse ilma selle omadustele mõtlematagi. Selles mõttes oli gooti stiil 16. ja rokokoo 19. sajandiks surnud keel. Võrrelgem täielikku kindlust, millega 17. ja 18. sajandi ehitusmeistrid ja muusikud end väljendavad, Beethoveni kõhklustega, Schinkeli ja Schadow’ vaevanägemisega,118 teatavas mõttes iseõppijalikult omandatud oskustega, prerafaeliitide ja uusgootikute keelemurdmisega ning lõpuks tänapäeva kunstnike abitute katsetega.
Kunstilise vormikeele kaudu, nagu teosed seda meile esitavad, teeb ennast märgatavaks kunsti tootemikülg, tõulisus, ja seda nii üksikute kunstnike kui tervete kunstnikupõlvkondade puhul. Dooria templite loojad Alam-Itaalias ja Sitsiilias ning põhjasaksa tellisgootika autorid olid tugevat tõugu, ja niisamuti saksa muusikud Heinrich Schützist kuni Johann Sebastian Bachini. Tootemikülje juurde kuulub kosmiliste ringluste mõju, mille tähendust kunstiajaloo ilmele vaevalt aimatakse ning üksikasjus kunagi kindlaks ei tehta, samuti kevade ja armujoovastuse loominguline aeg, mis (täiesti sõltumatult vormiloomise kindlusest) otsustab vormi jõulisuse ning üksikteoste ja tervete kunstide kontseptsiooni sügavuse. Formalismi on võimalik seletada maailmahirmu sügavuse või tõu vajakajäämisega, ning suuri vormiliselt nõrku kunstnikke vere ülemäära või distsipliini puudumisega. Me taipame, et kunstnike ajalugu erineb stiilide ajaloost, ning et mingi kunsti keelt võib kanda ühelt maalt teisele, kuid meisterlikkust selle keele tarvitamises mitte.
Tõul on juured. Tõug ja maastik kuuluvad kokku. Kus taim juurdub, seal ta ka sureb. Küsides mingi tõu kodumaa järele, tuleks teada, et tõule olemuslikult omased hingelised ja kehalised tunnusjooned on sellega lahutamatult seotud. Kui tõugu tema kodumaal enam ei ole, siis pole teda kusagil. Tõug ei rända. Inimesed rändavad; nende põlvkonnad sünnivad üha uutel maastikel. Maastik omandab salajase võimu neis kätkeva taimelise alge üle, ja lõpuks on tõu ilme põhjalikult muutunud – vana on kustunud ja uus esile tõusnud. Mitte inglased ja sakslased ei rännanud Ameerikasse, vaid inimesed rändasid sinna kui inglased ja sakslased; nüüd on nende lapselapselapsed seal jänkidena, ja pole juba ammugi enam mingi saladus, et indiaani maapind on neile oma vägevust tõestanud: ühest põlvkonnast teise muutuvad nad aina sarnasemaks sealsete hävitatud rahvastega. Gould ja Baxter on näidanud, et kõik mitmest rahvusest valged, indiaanlased ja neegrid omandavad ühesuguse keskmise kehasuuruse ning kasvukiiruse, ja seda nii ruttu, et noorelt sisserännanud iirlased (keda iseloomustab aeglane küpsemine) kogevad maastiku väge veel enda varal. Boas näitas, et pikapealiste sitsiilia ja lühipealiste saksa juutide Ameerikas sündinud lastel on juba ühesugune peakuju. Aga see kehtib igal pool ning peaks manitsema suurimale ettevaatusele ajalooliste rännakute suhtes, millest me teame vaid mõne rändhõimu nime ja kasinaid keelelisi reministsentse, nagu on antiigi-eelses ajaloos käinud danaelaste, etruskide, pelasgide, ahhailaste ja doorlaste käsi. Nende “rahvaste” tõuliste omaduste kohta ei saa me selle põhjal midagi teada. Esialgu voolas gootide, langobardide, vandaalide nime all Lõuna-Euroopa maadesse sisse kahtlemata omaette tõug. Kuid juba renessansiajal olid nende järeltulijad täielikult omandanud provanssaali, kastiilia ja toskaana maapinnas juurduvad tõulised tunnused.
Keelega olid teised lood. Mõne keele kodumaa tähendab üksnes juhuslikku kohta, kus keel kujunes ja mis pole mingis suhtes tema sisevormiga. Keeled rändavad, levides ühelt hõimult teisele, ning ühtlasi kannavad hõimud neid ühest kohast teise. Ennekõike toimub keelevahetusi,
Kahtlemata omandavad totemistlikud tõsiasjad, niivõrd kui virgeolek neid märkab, ka tabu tähenduse, näiteks on mingi osa seksuaalelust täidetud sügava hirmuga, kuna see jääb inimesele arusaamatuks.
W. von Humboldt (Über die Verschiedenheit des menschlichen Sprachbaues) oli esimene, kes rõhutas, et keel pole asi, vaid tegevus. “Kui tahaksime olla täiesti täpsed, siis peaksime ütlema, et
Sõna
Inglise tõlkija arvab, et nimi Schadow tähistab skulptor Johann Gottfried Schadow’d (1764–1850), ja lisab hoiatuse, et oli veel kaks sellenimelist kunstnikku.
