See oleks erinevus elava ja tardunud stiili vahel. Aga niisamuti nagu selle elava vormi vägi kandub üle preestritele, ning veedade nagu gootigi ajal kujundab välja rüütelliku preestritüübi, nii hõlmab romaani-gooti stiili toimevallas pühitsetud vormikeel kõike, mis on seotud ilmaliku eluga: riietust, relvi, ruume ja riistu, ning stiliseerib nende pealispinda. Kuid kunstiajalool ei tarvitseks end petta selle tema jaoks võõra maailma suhtes: see ongi ainult pealispind.
Varajastes linnades ei lisandu midagi uut. Tõulisust ilmutavate majade vahel, mis nüüd moodustavad tänavaid, säilitades seespool truult talumaja sisseseade ja kombed, asub käputäis kultusehitisi, millel on stiili. Nad on ka nüüd vaieldamatult kunstiajaloo asupaik, ning kiirgavad oma vormi väljakutele, fassaadidele ja siseruumidele. Olgugi linnustest saanud linnapaleed ja patriitsimajad ning mõne linnuse peahoonest (Palas), meestemajast (Männerhalle) gildi- või raekoda: neist ühelgi pole stiili, vaid nad saavad selle ja kannavad seda. Tõsi – tüüpilisel pürjelil pole enam varase religiooni metafüüsilist kujustamisjõudu. Ta arendab edasi ornamenti, aga mitte ehitist kui ornamenti. Siitpeale, väljakujunenud linnas, laguneb kunstiajalugu eraldi kunstide ajalooks. Pildist, raidkujust, majast saavad eraldi objektid, mille valmistamisel rakendatakse stiili. Ka kirik on nüüd selline maja. Gooti toom on ise ornament, barokne kodakirik on ornamentikaga kaetud ehituskehand. Selle, mida valmistasid ette joonia stiil ja 16. sajandi barokk, viivad lõpule korintose stiilijärk ja rokokoo. Siin on maja ja ornament lõplikult ja otsustavalt lahknenud, ning koguni 18. sajandi kirikute ja kloostrite meistriteosed ei suuda varjata tõsiasja, et kogu see kunst on muutunud ilmalikuks, sellest on saanud kaunistus. Ampiiriga läheb stiil üle maitseks ja maitse lõppedes saab ehituskunstist kunstkäsitöö. Sellega on ornamentaalne väljenduskeel ja niisiis ka kunstiajalugu lõppenud. Aga talumaja elab edasi oma muutumatus tõulises vormis.
Kui maja tõulisest ilmest mööda vaadata, siis märkame varsti, et mingi konkreetse tõu kindlaksmääramine pole sugugi lihtne. Tema sisimast olemusest, hingest räägib meie tunne piisava selgusega. Seda, et tegemist on “tõulise” inimesega, näeme esimesest pilgust. Kuid millised on need tunnusjooned, mille alusel meie tajuvõime, ennekõike silm, tõugusid ära tunneb ja eristab? Tõugude jaotus on kahtlemata füsiognoomika küsimus, nii nagu keelte jagunemine kuulub süstemaatika alla. Aga kui suur ja mitmekesine on materjal, mida siin uurida tuleks! Kui palju läheb lõplikult kaotsi surma ning kõdunemise läbi! Eelajaloolisest inimesest on meie käsutuses heal juhul skelett, ja pole just palju seda, mida ta meile võib öelda. Eelajaloo uurimine on naiivse õhinaga valmis lugema mõnelt lõua- või käsivarreluult välja uskumatuid asju – kuid mõelgem siinkohal massihauale Põhja-Prantsusmaal, millest me teame, et sinna on maetud kõigist tõugudest inimesi, valgeid ja värvilisi, talupoegi ja linlasi, noorukeid ja mehi. Kui tulevik pole selle asjaoluga tuttav mõne muu allika põhjal, siis antropoloogiline uurimine talle seda kindlasti ei näita. Nii võivad mõnele maale olla osaks saanud suured tõulised muutused, ilma et uurija sellest luustikujäänuste põhjal vähimatki märkaks. Nii et ülekaalukalt kätkeb väljendus elavas kehas: mitte kehaehituses, keha osade suhetes, vaid nende liikumises, mitte kolbas, vaid ilmes. Ent paljukest seda on, mida suudavad võimaliku tõulise ilme puhul tähele panna tänapäeva inimeste teraseimadki meeled? Kui palju on seda, mida me ei kuule ega näe? Või mille jaoks meil vastav meeleelund üldse puudub – kindlasti erinevalt paljudest loomaliikidest?
Darvinistlikul ajastul on teadus endale küsimuse kergeks teinud. Kui pealiskaudne, kui vaimuvaene, kui mehhanistlik on mõiste, mida ta rakendab! Esiteks hõlmab see jämedalt meeleliste tunnusjoonte kogusummat, niivõrd kui neid saab anatoomiliselt kindlaks teha, seega ka laipade juures. Elava keha vaatlemisest pole juttugi. Ja teiseks uuritakse ainult neid tunnusjooni, mida tahes-tahtmata sedastab ka väga kehva vaatlusvõimega isik, ning neidki ainult sedavõrd, kuivõrd nad on mõõdetavad ja loendatavad. Otsuse langetab mikroskoop, mitte kosmilise takti aimamine (Taktgefühl). Kui eristava tunnusjoonena lisatakse keel, siis ei mõelda sellele, et inimtõugusid eristab nende kõnelemise viis, mitte keele grammatiline ehitus, mis on just nagu teistliiki anatoomia ja süsteem. Pole veel üldse märgatud, et üheks tähtsamaks ülesandeks võiks olla just kõnes kajastuva tõu uurimine. Igapäevases elus teame meie kui inimesetundjad oma kogemusest kõik, et kõnelemise viis on üks tänapäeva inimeste iseloomulikumaid tõulisi jooni. Sellekohastest näidetest on võimatu mööda vaadata ja igaüks teab neid isegi suurel arvul. Aleksandrias hääldati ühte ja sama kreeka keelt väga erineval tõupärasel moel. Veel praegugi on seda näha toonaste tekstide kirjaviisist. Põhja-Ameerikas räägivad sellel maal sündinud inimesed kahtlemata täiesti ühtemoodi, olgu neil suus inglise, saksa või koguni indiaani keel. Mis võiks idaeuroopa juutide kõneviisis olla maastikulis-tõuline joon (Rassezug der Landschaft), olles niisiis olemas ka siis, kui venelased räägivad vene keelt, mis aga verehäälest, päritolust kõnelev tõuline joon (Rassezug des Blutes), seega ühine kõigile juutidele kõigi oma euroopa “emakeelte” rääkimisel, sõltumata nende maade põhirahvaste elualast? Kuidas on siin täpsemalt lood hääldusega, rõhkudega, sõnajärjekorraga?
Kuid teadus pole märganud isegi seda, et juurduvate taimede tõug tähendab midagi muud kui liikuvate loomade oma, ning et koos elu mikrokosmilise küljega tekib uus tunnusjoonte rühm, mis loomade puhul on otsustav. Teadlased ei näe, et “inimtõud”, milleks ühtne tõug nimega ‘inimene’ jaguneb, on taas midagi hoopis muud. Nad räägivad pärilikkusest ja kohastumisest, varjutades pealispindsete tunnusjoonte hingetu põhjusliku ahelaga asjaolu, et ühel juhul on tegemist tõu väljendumisega ja teisel juhul mullapinna võimuga selle üle. Need on saladused, mida ei saa näha ega mõõta, vaid üksnes kogeda ja silmast silma vaadates tunda.
Neil pole üksmeelt isegi pealispindsete tunnuste tähtsusastme suhtes. Blumenbach võttis inimeste tõugudesse jaotamisel aluseks nende kolbakuju, Friedrich Müller (täiesti saksapäraselt) juuksed ja kõneldava keele struktuuri, Topinard (eht-prantslaslikult) nahavärvi ja ninakuju, Huxley127 (tõsi-inglaslikult) nii-öelda sportlikud omadused. See viimane oleks iseendast kahtlemata väga otstarbekas, kuid mõni hobustetundja ütleks talle, et õpetlasliku terminoloogia abil ei ole tõulisi omadusi võimalik iseloomustada. Kõik need kirjeldused on niisama väärtusetud nagu tagaotsimiskuulutused, mille varal politseinik oma teoreetilist inimesetundmist katsetab.
Inimkeha kogumuljes kätkevat kaootilisust ei kujutata ilmselt üldse ette. Jättes kõrvale lõhna, mis näiteks hiinlaste puhul on iseloomulik tõuline tunnusjoon, ja kuulmismuljed, mille varal on kõnes, laulmises ja ennekõike naerus võimalik vaistlikult leida tõsiseid erinevusi, mis pole kättesaadavad ühelegi teaduslikule meetodile, on vaatepilt nii eksitavalt rikkalik tõesti nähtavate ja sügavama pilgu jaoks nii-öelda tunda olevate üksikasjade poolest, et pole mõeldav neid mingite väheste punktide põhjal kokkuvõtlikult käsitleda. Ja kõik need vaatepildi küljed ja tunnusjooned on üksteisest sõltumatud ning neil on omaenese ajalugu. On juhtumeid, kus luustik ja ennekõike kolbakuju teise isiku puhul täielikult muutub, ilma et teiseneks lihaskond – niisiis ka näoilme, näo väljendus. Ühe ja sama perekonna lapsed võivad ilmutada peaaegu kõiki Blumenbachi, Mülleri ja Huxley meelest eristavaid jooni, kuid nende elav tõuline ilme on iga vaatleja silmis ometi täiesti ühesugune. Veel palju sagedamini esineb kehaehituse sarnasust elava väljenduse täieliku lahknevuse juures. Mul tarvitseb vaid meenutada tüüpiliselt talupoegliku tõu (nagu friisid ja bretoonid) ning tüüpiliste linlike tõugude mõõtmatut erinevust.128 Kuid vere, päritolu energiale, mis aastasadade vältel ikka neidsamu kehalisi tunnuseid – “suguvõsajooni” (Familienzüge) – esile toob, ja maapinna väele – “inimliigile” (Menschenschlag) – lisandub veel too mõistatuslik kosmiline jõud, mida evib tihedas omavahelises läbikäimises elava kogukonna ühesugune taktimõõt. See, mida on kirjeldatud kui lapseootel olija ehmatamist, on vaid mingile sügavale ja vägevale, kõike tõulist kujustavale printsiibile alluv vähetähtis üksikasi. Et vanad abieluinimesed pärast pikka ja lähedast kooselu teineteisele üllatavalt sarnaseks muutuvad, on juba igaüks näinud, ehkki mõõtev teadus “tõestaks”
Meie käsutuses oleva trüki nimeloendi koostaja arvates on siin tegemist inglise bioloogi Julian Sorell Huxley’ga (1887–1975). Inglise tõlke nimeloend eelistab tema vanaisa, loodusteadlast Thomas Henry Huxley’t (1825–1895), mis näib usutavam.
Selles suhtes peaks keegi kunagi füsiognoomiliselt uurima rohkeid täiesti talupoeglikke rooma rinnakujusid, gooti koiduaegseid ning juba selgesti linliku renessansi portreelisi kujutisi ning eriti inglise aadlike portreesid alates 18. sajandi lõpust. Suurtes esivanemate-galeriides on tohutult materjali.
