target="_blank" rel="nofollow" href="#n130" type="note">130 Enda arusaadavaks tegemine, kahekõne pidamine tähendab, et eeldatakse kelleski teises samasugust tähendustunnet. Tunnistajate ees kõneldava väljenduskeele osist nimetame motiiviks. Motiivide valdamine on iga väljendustehnika aluseks. Teiselt poolt tähendab informeerimise eesmärgil tekitatud mulje märki, ja see on iga teadaandmise tehnika (kõrgeimal juhul niisiis inimese sõnakeele) koostisosaks.
Kummagi keelemaailma ulatust inimese virgeolekus on tänapäeval raske ettegi kujutada. Väljenduskeele juurde, mis varaseimal ajal esineb kõikjal täieliku religioosse tabutõsidusega, ei kuulu mitte ainult raske ja range ornamentika, mis algupäraselt langeb kokku kunsti kui sellise mõistega, tehes kõik jäigad ja liikumatud asjad väljenduse kandjaks, vaid ka pidulik tseremoniaal, mille vormelite võrk hõlmab kogu avalikku elu ja isegi perekonnaelu,131 ning “kostüümi”, nimelt riietuse, tätoveeringute ja ehete keel, millel on ühtne tähendus. 19. sajandi uurijad tegid asjatuid pingutusi, et põhjendada riietust häbitunde või otstarbekusega. See muutub arusaadavaks üksnes väljenduskeele vahendina ja on seda kõige suurepärasemal viisil olnud kõigis kõrgetes tsivilisatsioonides, ning on praegugi veel. Tarvitseb vaid meenutada kogu avalikku elu ja tegevust valitsevat moodi, eeskirjadekohast riietumist kõigi tähtsate sündmuste puhul ja pidustustel, piduülikonna, pruutkleidi, leinariietuse, sõjaväemundri, preestriornaadi nüansse. Mõelgem ordenitele ja aumärkidele, mitrale ja tonsuurile, allonžparukale, jalutuskepile, puudrile, sõrmustele, soengutele, kõigele tähendusrikkalt varjatule ja paljastatule, mandariinide ja senaatorite, odaliskide ja nunnade rüüle, Nero, Saladini ja Montezuma õukonnale, rääkimata rahvariiete ning lillede, värvide ja kalliskivide keele üksikasjadest. Religiooni keelt pole vaja eraldi nimetada, sest kõik see ongi religioon.
Teadaandmise keeled, milles osalevad kõik üldse võimalikud meeltetajud, arendasid kõrgkultuuride inimese jaoks aegamööda välja kolm domineerivat märki: pildi, häälitsuse ja žesti, mis õhtumaise tsivilisatsiooni kirjakeeles liituvad tähe, sõna ja kirjavahemärkide ühtsuseks.
Selle pika arengu käigus jõuab kätte keele eraldumine kõnest. Keeleajaloos pole ühtki sellest kaugeleulatuvama tähendusega sündmust. Esialgu on kõik märgid ja motiivid kahtlemata hetke saadus ning mõeldud ainult virge tegevuse üksiku akti tarbeks. Nende tegelik, tundepärane ja seega soovitud tähendus langevad kokku. Märk on liigutus ja mitte liigutatu. Aga niipea kui elavale märguandmisele hakkab kättesaadav olema kindlakskujunenud märkide kogum, muutub olukord teiseks. Seeläbi eristub niihästi tegevus oma vahenditest kui ka vahend oma tähendusest. Nende ühtsus mitte lihtsalt ei lakka olemast loomulik, vaid muutub võimatuks. Tähendustunne on elav, ning nagu kõik aja ja saatusega seonduv, ainukordne ja mitte kunagi tagasipöörduv. Ühtki märki, olgu see nii tuttav ja harjumuspärane kui tahes, ei korrata kunagi samas tähenduses. Seepärast ei pöördunud varem ükski märk kunagi täpselt samasugusel kujul tagasi. Tardunud märkide toimevald on midagi täiesti tekkinut ja puht ulatuvat, see pole organism, vaid süsteem, millel on omaenese põhjuslik loogika, ning mis kannab ruumi ja aja, vaimu ja vere lepitamatu vastuolu ka kahe olendi virgetesse suhetesse.
Kui tahetakse olla mingi virgeoleku-kogukonna liige, tuleb sellega seotud märkide ja motiivide kindlakskujunenud kogum koos oma näiliselt kindlate tähendustega endale selgeks teha. Kõnest eraldunud keele juurde kuulub vältimatult kooli mõiste. Kõrgemate loomade hulgas on see täiesti välja kujunenud; ning iga iseseisev religioon, iga kunst, iga ühiskond eeldab koolitust, tõestamaks, et ollakse tõesti usklik, kunstnik või hea kasvatusega inimene. Siitpeale on kõik kogukonnad teravalt piiritletud. Et olla kogukonna liige, tuleb tunda selle keelt, s.t. usutõdesid, kombestikku, kirjutamata seadusi. Tunne ja hea tahe teevad kontrapunkti juures niisama vähe õndsaks kui katoliikluses. Kultuur tähendab iga valdkonna vormikeele sügavuse ja ranguse ennekuulmatut intensiivistamist; niisiis seisneb ta iga temasse kuuluja isikliku (religioosse, kombelise, ühiskondliku, kunstilise) kultuuri mõttes kogu elu täitvas kasvatuses ja koolituses just selle elu jaoks. Seepärast jõutakse kõigis suurtes kunstides, suurtes kirikutes, müsteeriumides ja ordudes, suursuguste seisuste kõrges seltskonnas vormi valitsemises niisuguse meisterlikkuseni, mis kuulub inimsuse imede hulka, ja oma nõudmiste tipule jõudnuna viimaks murdub. Selle kohta on kõigis kultuurides, kas väljaöeldult või mitte, olemas väljend “tagasipöördumine looduse juurde”. Nimetatud meisterlikkus ulatub ka sõnakeelde. Kõrvuti Kreeka türannide või prantsuse trubaduuride aegse suursuguse seltskonnaga, Bachi fuugade ja Exekiase vaasimaalide kõrval seisab atika kõne- ja prantsuse vestluskunst, millest kumbki, nagu igasugune kunst, eeldab ranget ja aegamööda välja töötatud konventsiooni ning seda, et inimene neid pikka aega ja nõudlikult harjutaks.
Kindlakskujunenud keele iseseisvumise tähtsust on metafüüsilises mõttes võimatu ülehinnata. Igapäevane harjumus kindlates vormides suhelda, kogu virgeoleku valitsemine vormide abil, mida enam ei tajuta, vaid mis, olles omandatud koolituse kaudu, on lihtsalt “ette antud” – ja millest nüüd aru saada tuleb – viib selleni, et virgeolekus aset leidev taipamine tajumisest ikka teravamalt eraldub. Algastmel kõne on taiplikult tajutav; keele kasutamine nõuab niihästi tuttavlike keeleliste vahendite tajumist kui ka arusaamist, millist kavatsust nendega seekord vahendatakse. Niisiis on igasuguse koolihariduse tuumaks teadmiste omandamine. Iga kirik ütleb selgesti välja, et mitte tunne, vaid teadmus juhib tema lunastusvahendite juurde; iga ehtne kunstilisus tugineb kindlale teadmisele vormidest, mida üksikisik ei pea välja mõtlema, vaid õppima. Aru, intellekt on olevusena mõeldud teadmine. Ta on see, mis on täielikult võõrandunud verehäälest, tõust ja ajast. Tardunud keele vastuseisust ringlevale verele ja kujunevale ajaloole sünnivad absoluudi, igavese, üldkehtiva eituslikud ideaalid – mis on ideaaliks koolide ja kirikute jaoks.
Lõpuks aga tuleneb sellest kõigi keelte ebatäiuslikkus ja nende kasutamise pidev vastuolu sellega, mida kõneledes mõeldi või taotleti. Võiks öelda, et vale tuli maailma siis, kui keel lahutati kõnest. Märgid on kindlad, aga nende tähendus mitte. Kõigepealt seda tuntakse, siis teatakse, lõpuks kasutatakse ära. Juba väga ammu kogeti, et kuigi inimene tahab midagi öelda, võivad sõnad osutada vastupanu; et on võimalik end valesti väljendada ja öelda tegelikult midagi muud kui taheti; või et väljendutakse õigesti ja saadakse valesti mõistetud. Lõpuks tekib kunst “kasutada sõnu mõtete varjamiseks”, milletaoline on levinud juba loomariigis, näiteks kasside juures. On võimalik mitte öelda kõike; öelda midagi hoopis teisiti; rääkida vormi pärast, et öelda vähe; rääkida vaimustunult, et üldse mitte midagi öelda. On võimalik matkida kellegi teise keelt. Punaselgõgija (Lanius collurio) imiteerib väikeste laululindude laulu, et neid ligi meelitada. See on üldlevinud kütikavalus, kuid siingi läheb tarvis kindlaid motiive ja märke, nagu vanade kunstistiilide jäljendamisel või allkirjavõltsimisel. Ja kõik need tunnusjooned, mida võib kohata nii hoiaku ja näoilmete kui ka käekirja ja mõttevahetuse puhul, korduvad iga religiooni, iga kunsti, iga ühiskonna keeles. Olgu meenutatud mõisteid nagu ‘teeskleja’, ‘vagatseja’, ‘ketser’, inglise cant; sõnade ‘diplomaat’, ‘jesuiit’, ‘näitleja’ sekundaarset tähendust; haritud suhtlemise kombeid ja kavalusi ning tänapäeva maalikunsti, kus miski pole enam ehtne, ja mis igal näitusel toob väljenduse kujul silme ette kõik mõeldavad ebatõe vormid.
Keeles, mida kogeldakse, ei saa diplomaat olla. Kuid keele valdamise korral on olemas oht teha vahendi ja tähenduse suhtest uus vahend. Tekib vaimne kunst, oskus väljendusega mängida. Selle alla kuuluvad aleksandrinistid ja romantikud, lüürikas Theokritos ja Brentano, muusikas Reger, religioonis Kierkegaard.
Keel ja tõde välistavad lõpuks teineteise.132 Kuid just seeläbi pääseb kindlakskujunenud keelte ajastul kehtivusele inimesetundja tüüp, kes on läbinisti tõuline ja teab, mida mõnest rääkivast olendist arvata. Oskus kellelegi teraselt silma vaadata, tunda rahvaliku kõnepruugi või filosoofilise traktaadi keele tagant ära kõneleja, näha palve taga südant, tavapärase hea tooni taga sisimat seltskondlikkuse astet,
Jeesus (Luuka 10.4) ütleb neile seitsmekümnele, keda ta teele saadab: “Ja ärge teretage kedagi teel.” Vabas õhus teretamise tseremoniaal on nii mahukas, et kiirustajad peavad sellest loobuma. (A. Bertholet. Kulturgeschichte Israels, 1919, lk. 162)
