neile üldse teadvusse. Kuid selline tunne kujundab tõulise ilme. Kahtlemata vermis see rändhõimude sõjamehe- ja kangelastüüpi ikka puhtamalt kehalise ideaali vaimus, nii et oleks võinud rääkida normannide või idagootide tõulisest ilmest, ja nii on see ka igasuguse vana aristokraatia puhul, kellel on tugev sisima ühtsuse tunne, ning kes just seetõttu jõuab täiesti vaistlikult kehalise ideaali väljakujunemiseni. Tõugusid aretab kokkukuuluvus. Prantsuse noblesse ja Preisi Landadel on tüüpilised nimetused tõugude kohta. Just seesama asjaolu on tuhandeaastases getoelus välja aretanud euroopa juudi tüübi koos tema tohutu tõulise energiaga, ning just see sepistab ikka ja jälle ühtseks tõuks mõne rahva, niipea kui too mingi saatuse palge ees hingeliselt pikemaks ajaks tihedalt kokku liitub. Seal, kus on olemas tõuline ideaal, nagu see on ülimal määral peaaegu igas koiduaegses kultuuris – veedade omas, kreeka Homerose-aegses, Staufenite rüütliaegadel –, jõuab valitseva klassi igatsus selle ideaali järele, tahe olla selline ja mitte teistsugune, täiesti sõltumatult sellest, milliseid naisi endale valitakse, lõpuks niikaugele, et see ideaal teoks saab. Sellele lisandub arvuline kaalutlus, mida kaugeltki piisavalt tähele ei panda. Igal praegu elaval inimesel on tagasivaates 13. sajandi lõpul miljon, 10. sajandi lõpul juba miljard esivanemat. See tõsiasi ütleb, et iga praegu elav sakslane on eranditult iga ristisõdade-aegse eurooplasega veresugulane, ning et vaatlusala kitsendamise korral tiheneb see sugulus saja- ja tuhandekordseks, nii et vaevalt kahekümne põlvkonna jooksul on ühe maa elanikud üheksainsaks suguvõsaks kokku kasvanud. Niisamuti nagu sugupõlvedes ringleva vere hääl, mis ikka ja jälle tõulisi inimesi üksteise poole tõmbab, abielusid rikub ja lahutab, ning vägisi või kavalusega kõiki kombelisi takistusi ületab, viib tõuline ideaal arvutute sigitamisteni, mis täiesti vaistlikult järgivad tõulist tahet.
Siia kuuluvad esimeses järjekorras need tunnusjooned, mis ei sõltu liikuva olendi liikumisest, seega kõik niisugune, mis ei tee vahet elaval ja surnud olendi kehal, ning tavatseb väljenduda ka tardunud kehaosades – tõu taimelised jooned, “asukoha füsiognoomia”. Kahtlemata on kivitamme või itaalia papli ning teiselt poolt inimese kasvus midagi sarnast: nii puu kui ka inimene võib olla “jässakas” või “kiitsakas” või “sale”. Ka dromedari seljajoon ning tiigrivõi sebranaha triibud on taimeline tõutunnus. Siia kuuluvad ka liigutused, mida loodus ise mõne olendiga teeb. Tuules painduv kasetüvi (või ka õrn laps, kes on tuule meelevallas), murdunud krooniga tammepuu, lindude rahulik lauglemine või hirmunud pekslemine tormis esindavad tõu taimelist külge. Aga kuhu liigituvad tunnusjooned, mis on kujunenud vere ja mullapinna vahelises võitluses mõne “ümberistutatud” looma- või inimliigi sisevormi pärast? Ja mil määral kuulub siia hingele omane ilme, kommete laad, maja vorm?
Hoopis teine pilt avaneb juhul, kui võtame vaatluse alla mulje millestki puht-loomsest. Kui meenutada erinevust taimelise oleluse ja animaalse virgeoleku vahel, siis polnud sel puhul tegemist virgeoleku enda ega tema keelega, vaid sellega, et kosmiline ja mikrokosmiline alge moodustavad vabalt liikuva keha, makrokosmosega suhestuva mikrokosmose, mille iseseisval elutegevusel on täiesti omaette väljendus. Osalt kasutab viimane virgeoleku elundeid, ja läheb, nagu korall-loomade puhul, suurelt jaolt kaotsi, kui peremees-keha liikumine lõpeb.
Kui taime tõuline ilme seisneb peamiselt tema asendi füsiognoomias, siis loomne väljendusrikkus on seotud liikumise füsiognoomiaga – nimelt liikuva kuju kui tervikuga, liigutuse endaga ja üksikute ihuliikmete vormiga, niivõrd kui nad annavad edasi liigutuse tähendust. Magava looma puhul on tõuline väljendus väiksem; surnud loomal, kelle kehaosi uurija teaduslikult uurib, tunduvalt väiksem; selgroogse looma luustikul pole seda enam peaaegu üldse. Seepärast on selgroogsete loomade liigesed luudest kõnekamad; seepärast kätkeb tõeline väljendus ihuliikmetes, mitte ribides ja pealuus – üksnes hambad on erandiks, kuna nende ehitus annab tunnistust loomadele omasest toitumisviisist, samal ajal kui taime toitumine on lihtsalt loodusprotsess –, seepärast on putuka keha ümbritsev skelett väljendusrikkam linnuluustikust, mis lindu ainult koos hoiab. Ennekõike on need välise idulehe elundid, mis üha jõulisemalt endasse tõutunnuseid koguvad: silmavaade (mitte silm ise oma kuju ja värviga); näoilme; suu, mis rääkimisharjumuse tõttu väljendab arusaamist; pea (ja mitte kolju) oma üksnes lihastest moodustuvate joontega, mis on kujunenud elu mitte-taimelise külje peamiseks asupaigaks. Mõeldagu, millises suunas aretatakse ühelt poolt roose ja orhideesid, ning teiselt poolt hobuseid või koeri, ja kuhupoole kõige meelsamini aretataks inimliiki. Kuid olgu veel kord öeldud, et see füsiognoomia ei ilmne nähtavate osade matemaatilises vormis, vaid ainult liigutuse väljendusrikkuses. Asjaolu, et me liikumatu inimese tõulist ilmet juba esimesest pilgust käsitame, tugineb silma kogemusele, mis aimab ihuliikmetes neile omaseid liigutusi. Piisoni, forelli, kuningkotka tegeliku tõulise välimuse tabamiseks ei piisa sellest, kui võetakse arvesse piirjooni ja mõõdusuhteid, ning kujutavatele kunstnikele polekski need olendid nii sügavat muljet avaldanud, kui tõu saladus ei ilmutaks end alles kunstiteose hinges – mitte juba millegi silmanähtava jäljendamises. Tuleb näha ja ühtlasi tunda, kuidas vaadeldava elu tohutu energia koondub pähe ja turja, kõneleb verd täisvalgunud silmades, lühikeses jässakas sarves, kotkanokas, röövlinnuprofiilis – seda ei saa sõnakeeles arusaadavalt edasi anda, vaid on võimalik väljendada üksnes mõne kunsti keeles.
Kuid nende õilsaimate loomaliikide tunnusjoontega oleme jõudnud juba päris lähedale sellele tõu mõistele, mis toob tüübis “inimene” kaasa uusi omadusi, mis ulatuvad kaugemale taimelisest ja loomsest, olles noist vaimsemad, ja just seepärast teaduse vahendeile veelgi vähem ligipääsetavad. Luustikule omastel rohmakatel tunnusjoontel pole enam üldse iseseisvat tähendust. Juba Retzius (surn. 1860) tegi lõpu Blumenbachi usule, et tõug on vastavuses pealuu ehitusega, ning J. Ranke võtab oma järeldused kokku nii: “Seda, mida erinevate kolbakujude poolest kujutab endast inimkond tervikuna, kordab väikestviisi iga rahvatõug, sageli juba iga suurem kogukond: igaüks neist on erinevate kolbakujude kooslus, mis seob äärmusi kõige peenemalt astmestatud vahevormide kaudu.”129 Kahtlemata on võimalik leida ideaalseid põhivorme, kuid tuleks endale tunnistada, et need on ideaalid, ja et kõigist objektiivsetest mõõtmismeetoditest hoolimata loob siin jaotusi ja tõmbab piire maitse. Korrastamise printsiibi leidmise katsetest tähtsam on tõsiasi, et ühtse inimliigi hulgas esineb kõiki neid tõugusid juba kõige varasemast jääajast alates, et nad pole märgatavalt muutunud ja tulevad esile koguni samades suguvõsades. Ainuke kindel teaduslik saavutus on Ranke tähelepanek, et kui reastada kolpade kujud välimuse teisenemise alusel, siis pole rea keskele jäävatel eksemplaridel mitte tõulised, vaid maastikule viitavad tunnused.
Tõepoolest sobib inimpea tõuline ilme kokku iga mõeldava kolbakujuga. Otsustav pole luuline osa, vaid lihased, silmavaade, näoilmed. Romantismist saadik räägitakse mingist indogermaani tõust. Kuid kas on olemas aarialaste ja semiitide kolpasid? Kas on võimalik eristada keltide ja frankide või ka ainult buuride ja kahvrite pealuid? Ja kui mitte, siis milline tõugude ajalugu võib üle maakera käinud olla, olemata säilitanud meile midagi peale kontide? Kui tähtsusetud on need selle suhtes, mida me kõrgema inimsoo hulgas tõuks nimetame, saaks näidata drastilise katsega: tuleks vaadelda mõeldavalt suurimate tõuliste erinevustega inimesi röntgeniaparaadi abil ja häälestada end seejuures vaimus tõugude suhtes. Sugeneb peaaegu naeruväärne mulje, kuidas läbivalgustamise käigus on tõug järsku kadunud. Ning see vähene, mis luustiku juures iseloomulikuks jääb, on maastiku saadus – nagu tuleb ikka ja jälle rõhutada –, mitte tõu funktsioon. Elliot Smith uuris Egiptuses ja von Luschan Kreetal läbi tohutul hulgal haudu kiviajast tänapäevani. Alates “mererahvastest” teise aastatuhande keskel e.Kr. kuni araablaste ja türklasteni käisid neist aladest üle ikka uued inimvood. Kuid keskmine luustik jäi muutumatuks. Mõnes mõttes rändas “tõug” ihuna üle maapinna kindla skeleti. Alpide piirkonnas asuvad praegu kõige erinevamat päritolu germaani, romaani ja slaavi “rahvad”, ning tarvitseb üksnes vaadata ajas tahapoole, et leida siit üha uusi hõime, nagu näiteks etruskid ja hunnid. Kuid inimluustik on kogu selles regioonis ikka ja jälle ühesugune, ning alles tasamaa pool läheb see aegamööda üle teisteks, niisama kindlateks vormideks. Seepärast ei tõesta kuulsad eelajalooliste
J. Ranke. Der Mensch (1912), II, lk. 205.
