valetab, reedab end žestidega, mida ta tähele ei pane. Kes teeskleb žestides, annab end välja hääletooniga. Just seepärast, et kindlakskujunenud keel lahutab vahendi kavatsusest, ei vea ta terase vaatleja jaoks kunagi täielikult välja. Viimane loeb ridade vahelt ja näeb inimest läbi, niipea kui silmab tema kõnnakut või käekirja. Mida sügavam ja ehtsam hingeline kokkukuuluvus, seda varem loobutakse märkidest, sidepidamisest virgeoleku kaudu. Ehtne sõprus taipab ka ilma rohkete sõnadeta, ehtne usk vaikib. Puhtaim sümbol keelest ülema üksmeele kohta on vana külainimestest abielupaar, kes istub õhtul maja ees ja ajab vaikides juttu. Kumbki teab, mida teine mõtleb ja tunneb. Sõnad ainult eksitaksid kooskõla. Miski sellest vastastikusest arusaamisest ulatub sügavale vabalt liikuva elu ürgsesse ajalukku, kaugele tagasi kõrgema loomariigi kollektiivsesse ellu. Mõnel hetkel on siin peaaegu jõutud vabanemiseni virgeolekust.
Kõigi kindlakskujunenud märkide hulgas on kõige produktiivsem see, mida me tema praeguses seisundis nimetame sõnaks. Kahtlemata kuulub see puhtalt inimese keeleajalukku, kuid kujutlus “sõnakeele algupärast” koos kõigi sellest tulenevate järeldustega – nii nagu seda üldjuhul käsitletakse – on niisama mõttetu kui kujutlus keele alguspunktist üldse. Keele täpne alguspunkt on mõeldamatu, kuna keel on antud koos mikrokosmose olemusega ja sisaldub selles; sõnakeel omalt poolt eeldab väga täiuslikke teadaandmise keeli, mille rahulikult arenevasse hoovusesse ta ühe üksiku tunnusjoonena kuulub ja seal tasapisi ülekaalu saavutab. Hoolimata Wundti ja Jesperseni133 teooriate vastandlikkusest teevad nad ühe ja sellesama vea: uurivad sõnalist kõnet nagu midagi päris uut ja omaette olevat, jõudes nii paratamatult läbinisti vale tõlgenduseni. Kuid nende objekt on midagi väga hilist ja hargnenut, mitte noor võrse, vaid kõigi häälega kõneldavate keelte tüve viimane õis.
Puhast sõnakeelt pole tegelikkuses üldse olemas. Keegi ei räägi, kasutamata lisaks kindlakskujunenud sõnavarale mitmesuguseid täiendavaid kõneviise (näiteks tunderõhkude, kõnerütmi ja näoilmete kujul), mis on palju algsemad ja käibeloleva sõnakeele kasutusega täiesti kokku kasvanud. Tuleks hoiduda pidamast praeguste sõnakeelte äärmiselt keeruka ehitusega kogumit ühetaolise ajalooga ja sisimas ühtseks tervikuks. Igal meile teadaoleval sõnakeelel on väga erinevaid külgi, ja igal sellisel küljel on üldises ajaloos omaenese saatus. Pole ühtki meeltetaju, mis olnuks sõnakasutuse ajaloole täiesti tähtsusetu. Tuleb muidugi rangelt eristada hääle- ja sõnakeelt: esimest valdavad juba väga lihtsad loomaliigid, teine on küll üksikute, kuid seda tähtsamate tunnusjoonte poolest midagi põhimõtteliselt muud. Igas loomade häälekeeles võib selgesti eristada väljendusmotiive (pettunud mörin) ja teadaandmise märke (hoiatav urin), ning kindlasti kehtib see ka kõige varasemate sõnade kohta, aga kas sõnakeel sündis väljendus- või teadaandmise keelena? Kas see võis oma väga varastes staadiumides olla mingitest silma jaoks (vaatepilt, žest) mõeldud keeltest suhteliselt sõltumatu? Sellistele küsimustele ei leidu vastust, sest meil pole aimugi, millised võisid olla praeguse “sõna” eelvormid. Uurijad on õige naiivsed, kasutades sõnade algupära kohta järelduste tegemiseks seda, mida me tänapäeval nimetame primitiivseteks keelteks, ja mis on ainult väga hiliste keeleseisundite puudulik moodustis. Sõna on neis ammugi kindlaks kujunenud, kõrgelt arenenud ja loomulik vahend, kuid just see ei kehti “algupära” kohta.
Märke, mis kahtlemata andsid võimaluse tulevaste sõnakeelte lahutamiseks loomade häälekeeltest, kutsun ma nimetusteks – mõeldes nende all häälikulisi võrdpilte, mis annavad märku ümbritsevas maailmas olemuslikuna tajutud “millestki”, mis on nimetamise varal nuumeniks saanud. Pole mõtet juurelda, mil moel need esimesed nimetused moodustati. Ükski meile praegu veel kättesaadav inimkeel ei anna selleks vähimatki pidepunkti. Kuid erinevalt tänapäevastest uurimustest loen ma seda otsustavaks asjaoluks: siin pole tegemist kõrisõlme muutumise või erilist laadi häälitsemise või muu füsioloogilisega (kui midagi sellist on üldse toimunud), mis on tegelikult tõulised tunnusjooned, ning samuti mitte olemasolevate vahendite väljendusvõime kasvuga (näiteks sõnalt lausele üleminekuga – Hermann Paul),134 vaid sügava muutusega hinges. Koos nimetustega kujunes välja uus maailmanägemise viis. Kui rääkimine on üldiselt sündinud hirmust, seletamatust pelgusest virgeoleku tõsiasjade ees, mis kõiki olendeid üksteise poole lükkab, vajades muljeid, mis teise lähedalolekust tunnistust annaksid, siis nüüd on jõutud uuele tasemele. Tundub, nagu puudutaksid nimetused virgeoleku mõtet ja hirmu allikat. Maailm pole mitte ainult olemas, vaid temas tajutakse saladust. Kõiki väljendus- ja teadaandmise keele sihiseadeid ületades nimetatakse seda, mis on mõistatuslik. Loom ei tunne mõistatusi. Ürgalgse nimestamise pidulikku aukartust on raske ülehinnata. Nimetust ei tule alati välja öelda, seda tuleb salajas hoida, selles on ohtlik vägi. Koos nimetusega on tehtud samm looma igapäevasest füüsikast inimese metafüüsikasse. See oli suurim pööre inimhinge ajaloos. Tunnetusteooria tavatseb keele ja mõtlemise kõrvuti panna, ja kui vaadelda ainult praegu veel kättesaadavaid keeli, siis peab see paika. Aga ma usun, et on võimalik minna palju sügavamale: koos nimetusega on sündinud tõeline, kindel religioon kesk vormitut üldreligioosset pelgu. Sel juhul tähendab religioon religioosset mõtlemist. See on tajumisest eraldunud loova taiplikkuse uus variant. Me räägime “millegi üle järele mõtlemisest”, mis on üsna tabav väljend. Koos nimestatud asjade käsitamisega on igasuguse tajutud olu kohale tekkimas kõrgem maailm – kõrgem oma selge sümboolika poolest ja seoses peaga, mida inimene sageli valusa selgusega tajub oma mõtete kodumaana. See annab hirmu ürgtundele sihi ja pakub väljavaadet vabanemisele. Kogu hilisemate aegade filosoofiline, õpetatud, teaduslik mõtlemine on kuni oma sügavaima põhjani jäänud sõltuvaks sellest esmasest religioossest mõtteviisist.
Esimesi nimetusi tuleks pidada kõrgesti arenenud hääleja žestikeelte märkidevaramu täiesti üksikuteks elementideks, mille rikkusest ja väljendusvõimest meil pole enam mingit ettekujutust, pärast seda kui sõnakeeled kõik muud vahendid endast sõltuvaks on teinud, ning nende edasist arengut üksnes veel seoses iseenda arenguga suunavad.135 Igatahes oli ajal, mil nimetused teadaandmise tehnika üldise teisenemise ja vaimsemaks muutumise sisse juhatasid, juba olemas nägemismeele domineerimine teiste meelte üle. Inimene oli virge valguse-ruumis, tema sügavuselamus võrdus nägemisulatuse kehtimisega kuni valgusallikate ja valguse vastuseisudeni, ta tajus oma “mina” kui valguses viibivat keskpunkti. Taipliku seisundi üle, milles sündisid esimesed nimed, valitseb alternatiiv “nähtav või nähtamatu”. Vahest võisid esimesed nuumenid olla valguse-ilma asjad, mida tajuti ja kuuldi, mille toimeid täheldati, kuid mida ei nähtud? Kahtlemata on nimetuste rühm, nagu kõik selline, mis maailma sündmuste seas epohhiloovaks osutub, teinud läbi kiire ja võimsa arengu. Kogu valguse-ilma, kus kõigil asjadel on sellised omadused nagu asukoht ja kestus ruumis – koos kõigi selles leiduvate pingetega põhjuse ja tagajärje, asja ja omaduse, asja ja “mina” vahel – märgistati väga ruttu arvutute nimetustega ja kinnitati sel viisil mällu. Sest see, mida me praegu mäluks nimetame, on meie võime nimestatut nimetuste abil arusaamise jaoks alal hoida. Nähtavate asjade valdkonna kohale, millest on aru saadud, sugeneb neist vaimsem nimetuste valdkond, millel on samad loogilised omadused: puht-ekstensiivne ja polaarne korrastatus ning allumine põhjuslikkuse printsiibile. Kõigil (palju hiljem kujunenud) sõnastruktuuridel (näiteks käänded, ase- ja eessõnad) on nimestatud ühikute suhtes põhjuslik või lokaalne tähendus. Omadus- ning ka tegusõnad tekkisid paljuski vastandpaaridena: nii nagu Westermanni uuritud Lääne-Aafrika evede keeltes, on algul sageli tegemist ühe ja sama sõnaga, mida hääldatakse kas madalalt või kõrgelt, et iseloomustada midagi suure ja väikesena, kauge ja lähedasena, passiivse ja aktiivsena. Hiljem lähevad need žestide keele jäänukid tervenisti sõnavormi üle, nagu veel selgesti näitavad kreeka sõnad makros ja mikros või u-häälikud egiptuse sõnades kannatamise kohta. See on mõtlemine vastandite vormis, mis vastandlikest sõnapaaridest lähtuvana on aluseks kogu anorgaanilisele loogikale, ning mis teeb igast teaduslikust tõeotsingust rännaku mõisteliste vastandite teel, mille hulgas domineerib ikka vana vaate kui eksituse ja uue vaate kui tõe vastandamine.
Teine
Viimane tuletab keele poeesiast, tantsust ja eriti lembemängudest. (Progress in language, 1894, lk. 357)
Lausetaolisi häälikuühendusi tunneb ka koer. Kui austraalia dingo läkski koduloomast röövloomaks tagasi arenedes haukumiselt üle hundiulule, siis peaks seda võima tõlgendada üleminekuna palju lihtsamate häälemärkide juurde, igatahes “sõnadega” pole sel midagi tegemist.
Kõik tänapäeva žestikeeled (Delbrück. Grundfragen der Sprachforschung, lk. 49 jj., koos viitega Jorio teosele Napoli elanike žestidest) eeldavad sõnakeelt ning on täielikus sõltuvuses nende mõttelisest süstemaatikast – nagu näiteks need, mille on välja kujundanud Põhja-Ameerika indiaanlased, et üksikute sõnakeelte suurest erinevusest ja muutlikkusest hoolimata hõimude vahel suhelda (Wundt. Völkerpsychologie I, lk. 212. Selles keeles võib väljendada järgmist keerulist lauset: “Kõrges auastmes, aga napi mõistusega ohvitseri juhtimisel võtsid valged sõdurid
