vormikeele elementidena kasutada. Ammustel aegadel on piisanud tõsiasjast, et üks rahvas on tugevamaks osutunud, või tundest, et tema keel on mingitpidi tõhusam, et – tihti tõelise religioosse hirmu ajel – loobuda oma keelest selle kasuks. Mõelgem normannide keelevahetusele, kes ilmusid Normandiasse, Inglismaale, Sitsiiliasse, Bütsantsi alla ikka mõne uue keelega, ja olid iga kord valmis seda jälle mõne teise vastu vahetama. Aukartus emakeele ees koos kõlbelise kaalukusega, mis seda mõistet saadab ning ikka ja jälle ägedate keelelahinguteni viib, on hilise õhtumaise hinge tunnusjoon. See on peaaegu tundmatu teistes kultuurides ja täiesti võõras alginimesele. Kuid meie ajaloolased eeldavad seda vaikimisi kõikjal, mis viib neid arvutute valejäreldusteni selle kohta, mida mõne keele puhul avastatu võiks tähendada “rahvaste” saatusele. Mõeldagu “dooria rännaku” rekonstruktsioonile hilisemate kreeka murrete jagunemise põhjal. Seetõttu on võimatu ainuüksi koha- ja isikunimede, pealiskirjade, murrete, üldse keelelise külje alusel järeldada midagi rahvaste tõulise külje kohta. Me ei tea kunagi, kas mõne rahva nimetus tähistab tema keelelist keha või tõulist osa, neid mõlemaid või mitte kumbagi, ning pealegi on rahvaste ja isegi maade nimetustel omaenese saatus.
Maja on tõu puhtaim võimalik väljendus. Sellest hetkest peale, kui paikseks muutuv inimene ei lepi enam ulualusega, vaid ehitab endale kindla elamu, on see sõna olemas, ja eristab liigis nimega ‘inimene’ (mis kuulub bioloogilisse maailmapilti) tõelise maailma-ajaloo inimtõugusid kui senisest palju suurema hingelise tähendusega oleluse-hoovusi. Maja algvorm on täiesti tundepärane ja loomuliku kasvamise saadus. Temast pole midagi teada. Ta on sisimas endastmõistetav nagu nautiluse119 koda, nagu mesipuu, nagu lindude pesad. Igal algupäraste tavade ning olelusvormide (abielu, perekond, hõim) tunnusjoonel on olemas vaste maja põhiplaani ning pearuumide (näiteks eeskoda, megaron,120 aatrium, õu, günaikeion,121 köetav eluruum) näol. Tuleb vaid võrrelda vanasaksi ja rooma maja plaani, et tunda, kuidas elanike ja nende maja hing on üks ja seesama.
Kunstiajaloolased eksivad, pidades elumaja ehitamist ehituskunsti osaks. See vorm tekkis oleluse pimedast harjumusest, mitte aga silma jaoks, mis otsib vorme valguses, ning ükski arhitekt pole kunagi mõelnud käsitleda taluhoone ruumijaotust nagu mõne toomi oma. Seda olulist kunstilist piiri pole uurijad tähele pannud, kuigi Dehio122 puhuti märgib, et vanagermaani puumajal pole midagi tegemist hilisema suure arhitektuuriga, mis olevat tekkinud sellest täiesti sõltumatult. Siit algab igikestev metoodiline kimbatus, mida kunstiteadus küll tajus, kuid millest ta aru ei saanud. Vahet tegemata võtab ta vaatluse alla kõigi eelja koiduaegade majariistu, relvi, keraamikat, kangaid, hauapaiku ja hooneid, tehes seda nii vormi kui kaunistuste alusel, ning jõuab kindlale pinnale alles koos maalikunsti, plastika ja arhitektuuri (niisiis iseseisvate kunstiliikide) orgaanilise ajalooga. Kuid siin on ühtlasi kaht maailma – hinge väljendust ja visuaalset väljendus keelt – selgesti lahutav piir. Maja, nagu ka anumate, relvade, riietuse ja tööriistade täiesti vaistlikult kujunenud põhivormid (s.t. need, mida tavapäraselt kasutatakse) kuuluvad elu tootemikülje juurde. Nad ei iseloomusta maitset, vaid elu-, töö- ja võitlusviisi. Iga algupärane iste on tõulise kehahoiaku jäljend; iga anuma sang pikendab liikuvat käsivart. Seevastu maalitud pildid ja nikerdustöö, rõivad, mis ehivad kandjat, relvade ja riistade kaunistused kuuluvad tabukülje juurde. Neis mustrites ja motiivides kätkeb varase inimese jaoks ka võlujõud. Meile on tuttavad germaanlaste orientaalse ornamendiga mõõgaterad rahvasterändamise ajast ja Mükeene linnused, kus esineb Minose kunsti. Selles kajastub verehääle ja meelte, tõulisuse ja keele, poliitika ja religiooni erinevus.
Niisiis pole esialgu olemas ka veel maja ja tema liikide maailma-ajalugu – mis oleks üks tulevase uurimistöö tungivamaid ülesandeid, kuid mida peaks käsitlema hoopis teistsuguste vahenditega, kui kunstiajalugu seda teeb. Kogu kunstiajaloo tempokuse kõrval on talumaja “igavene” nagu talupoeg ise. Ta seisab väljaspool kultuuri ja seega väljaspool kõrgemat inimajalugu; ta ei tunne koha- ja ajapiire ning püsib idee poolest muutumatuna läbi kõigi ehituskunstiliste teisenemiste, mis toimuvad küll tema kõrval, kuid mitte temaga. Vana-itali ümaronni võib kohata ka veel keisririigi päevil.123 Rooma maja täisnurkset vormi, ühe teise tõu eksistentsi tunnusmärki, esineb Pompeis ja koguni Palatinuse künka keisripaleedes. Kuigi Oriendist mitmesuguseid kaunistusi ja stiile üle võetakse, poleks ükski roomlane mõelnud aimata järele näiteks süüria elumaja. Niisamuti ei rakendanud hellenismiaegsed linnaehitusmeistrid oma töös Tirynsi ja Mükeene megaroni- ega Galenose kirjeldatud vanakreeka talumaja vormi. Külade taluhoonetest alguse saanud saksi ja frangi elamute põhiolemus jäi muutumatuks ka vanade vabade riigilinnade kodanikumajade ja sealt edasi 18. sajandi patriitsielamute puhul, samas kui gooti, renessanss-, barokk- ja ampiirstiil libisevad sellest üle, tembutavad fassaadil ja kõigis ruumides keldrist katuseni, kuid ei eksita maja hinge. Seesama kehtib mööbli-vormide kohta, mida psühholoogiliselt tuleks hoolikalt lahus hoida nende kunstilisest töötlusest. Eriti just põhjaeuroopa istemööbli areng kuni klubitugitoolini välja on raasuke tõulist (ja mitte näiteks stiili-) ajalugu. Iga teine tunnusmärk võib mõne inimtõu saatuse suhtes petlikuks osutuda – nii näiteks ei luba Ramses III alistatud mererahvaste seas ette tulnud etruski nimed, mõistatuslik raidkiri Lemnosel või Etruuria hauakambrite seinamaalid teha mingeid kindlaid järeldusi selle kohta, mislaadi inimesi nende nähtustega kehaliselt seostada tuleks. Kuigi laiadel aladel Karpaatidest ida pool kujuneb ja kestab kiviaja lõpu poole tähendusrikas ornamentika, võib siin ikkagi olla vaheldunud üks inimtõug teise järel. Kui Lääne-Euroopas Traianusest Chlodovechini ulatuvate sajandite kohta oleks meie käsutuses ainult keraamika, siis ei aimaks me vähimatki rahvasterändamise sündmusest. Kuid ovaalse maja esinemine Egeuse piirkonnas,124 üks teine väga kummaline ovaalmaja tüüp Rodeesias,125 saksi talumaja paljuräägitud sarnasus liibüa-berberi omaga reedavad üht-teist tõulise ajaloo kohta. Ornamendid levivad juhul, kui mõni rahvas võtab nad oma vormikeelde; maja vorm muudab asupaika ainult koos kindlat tõugu inimestega. Ornamendi kadudes on muutunud üksnes keel. Kui kaob majatüüp, on kadunud ka vastav inimtõug.
Sellest järeldub nüüd, et ka kunstiajaloo valdkonnas tuleb tõuline külg tõelisest keelest hoolikalt lahus hoida. Kultuuri alguses kerkivad talupoegliku küla tõupäraste ehitiste kohale sellesama tõu oleluse väljenduse ja virgeoleku keelena kaks kõrgema korrastusastmega selgeilmelist vormi – need on linnused ja toomid.126 Neis küündib tootemi ja tabu, igatsuse ja hirmu, vere ja vaimu erinevus jõulise sümbolismini. Muistne egiptuse või hiina, antiikaegne, lõunaaraabia või õhtumaine linnus kui sugupõlvede jätkuvuse asupaik sarnaneb selles mõttes talumajale. Saksa linnuste ajalugu on kahtlemata osake tõulisest ajaloost. Tegeliku elu, sigitamise ja suremise esindajatena jäävad linnus ja talumaja igast kunstiajaloost välja. Kummalegi neist on küll tuttav varane ornamentika, mis kaunistab ühe seinapalke ja teise väravat või trepikoda, kuid see võib olla nii või teisiti millegi seast valitud või üldse puududa. Siin ei tule kunagi ette ehituskehandi ja ornamendi sisimas paratamatut suhet. Seevastu toomil pole ornamenti; ta on ise ornament. Tema ajalugu – ning samuti dooria templi ja kõigi teiste varasemate kultusehitiste ajalugu – langeb kokku gooti stiili ajalooga ja seda nii täielikult, et nagu kõigi varaste kultuuride puhul, mille kunstist me veel üldse midagi teame, pole siingi kellelegi silma hakanud, et range arhitektuur, mis pole muud kui kõrgeimat liiki puhas ornamentika, piirdub eranditult kultusehitistega. Kõik see, mida võib näha Gelnhauseni, Goslari ja Wartburgi ilusate ehitusvormide juures, on toomide kunstist üle võetud. Need on kaunistused, mis pole sisimas paratamatud. Mõni linnus, mõõk, savinõu võib oma tähendust või üksnes kujugi kaotamata olla täiesti kaunistusteta; kuid toomi või egiptuse püramiidtempli puhul pole see isegi kujuteldav.
Nii erineb ehitis, millel on stiili, sellest, milles asuvad need, kellel on stiili. Sest kloostris ja toomis kuulub
Spiraalse hulgakambrilise kojaga peajalgne Vaikses ja India ookeanis. On olemas ka liik renessansi- ja barokiajastu kuld- ja hõbepokaale, millel oli
Suur, enamasti nelinurkne siseruum vanimat tüüpi muinaskreeka majas ümmarguse koldega keskel.
naiste ruum
Geschichte der deutschen Kunst (1919), lk. 14 j.
W. Altmann. Die italischen Rundbauten (1906).
Bulle. Orchomenos, lk. 26 jj.; Noack. Ovalhaus und Palast in Kreta, lk. 53 jj. Hilisajal veel kindlakstehtavad majade põhiplaanid Egeuse–Väike-Aasia piirkonnas lubavad ehk saada mingit selgust antiigile eelneva inimasustuse osas. Keelelised reministsentsid seda ei suuda.
Mediaeval Rhodesia. London 1906.
Vrd. II kd., IV ptk., 1.
