uurija kohe: milline rahvas selle nähtuse tekitas? Selline küsimuseasetus on iseloomulik lääneeuroopa vaimule tema praeguses seisundis, kuid see on igas punktis nii vale, et ettekujutus, mille see sündmuste käigust loob, peab paratamatult olema ekslik. “Rahvas” kui lihtsalt ürgalgne vorm, milles inimesed ajalooliselt toimivad, algkodu, esimene asuala, rahvaste rändamised – nendes peegeldub lennukas hoog, mis on 1789. aastast käibele läinud mõistel ‘rahvus’ (Nation) ja sellele 1813. aastal järgnenud mõistel ‘rahvas’ (Volk), mis on lõppeks mõlemad taandatavad inglise laadis puritaanlikule iseteadlikkusele. Aga just taolisele käsitusele omase kõrge paatose tõttu hoidub see parema meelega kriitika eest kõrvale. Isegi teravmeelsed uurijad tähistavad rahva mõistega, seda ise märkamatagi, sadat erinevat asja, ja nii areneb “rahvas” näiliselt ühetähenduslikuks suuruseks, kes on teinud kogu ajaloo. Maailma-ajalugu tähendab meie jaoks tänapäeval just rahvaste ajalugu, mis pole sugugi endastmõistetav, ning jäi kreeklaste ja hiinlaste mõttemaailmast päris kaugele. Kõik ülejäänu – kultuuri, keele, kunsti, religiooni – loovadki rahvad. Riik on rahva vorm.
Siinkohal tuleb meil see romantiline mõiste hävitada. Jääajast peale elavad maa peal inimesed, mitte “rahvad”. Nende saatuse määrab esialgu see, et vanemate ja laste vereside moodustab loomulikke rühmi, kes ilmutavad selgesti kalduvust mõnel maastikul juuri ajada. Ka nomaadihõimude rändlemine toimub teatavates piirides. Seeläbi antakse kosmilis-taimelisele eluküljele, olelusele mingi pidevus. Seda nimetan ma rassiks, inimtõuks. Hõim, suguvõsa, põlvkond, perekond – kõik need üksused tähistavad sigitamise läbi ahtamal või avaramal maastikul jätkuvalt ringleva vere tõsiasja.
Kuid kõigil neil inimestel on ka teine – virgeoleku, tajumise ja taipamise mikrokosmilis-loomne elukülg. Vormi, milles indiviidi virge teadvus astub suhtesse ülejäänute omaga, nimetan ma keeleks, mis esialgu pole muud kui elav teadvustamata väljendus, mida tajutakse meelte kaudu, kuid mis aegamööda areneb teadaandmise teadlikuks tehnikaks, mis tugineb ühisele tähendustundele märkide suhtes.
Lõppeks on iga tõug üksainus suur keha ja iga keel ühe suure, paljusid olendeid ühendava virgeoleku tegutsemisvorm. Ning kummagi suhtes neist pole võimalik kunagi lõplike tõdemusteni jõuda, kui me ei käsitle neid üheskoos ja pidevas vastastikuses kõrvutamises.
Ent kõrgema inimsuse ajaloost pole võimalik aru saada, kui ei märgata, et inimesel, kes on osake tõust ja keele valdaja, kes pärineb tõulisest ühtsusest ja kuulub suhtleva ühtsuse hulka, on kahesugune saatus – oleluse ja virgeoleku oma. Nimelt on ühe ja sama rahva tõulise ja keelelise aspekti päritolu, areng ja kestus teineteisest täiesti sõltumatud. Tõug on kosmiline ja psüühiline. Ta on mingitpidi perioodiline ja tema sisimat loomust tingivad osalt suured astronoomilised suhted. Keel on põhjuslik moodustis; see toimib oma vahendite polaarsuse kaudu. Me räägime tõulistest vaistudest ja mõne keele vaimust. Kuid need on kaks erinevat maailma. Tõug kuulub kokku sõnade ‘aeg’ ja ‘igatsus’ sügavaima tähendusega, keele juurde kuuluvad sõnad ‘ruum’ ja ‘hirm’. Seni on seda kõike varjutanud mõiste ‘rahvas’.
Seega ühendavad inimesi nii oleluse-hoovused kui ka virgeoleku-sidemed. Esimesed on füsiognoomilised, teised süsteemsed. Ümbritseva maailma kogupildis vaadelduna on tõug kõigi kehaliste tunnusjoonte kogum, niivõrd kui virged olendid neid meeltega tajuvad. Siinkohal peame meeles pidama, et keha ise talle seesmiselt omast, sigituses paika pandud vormi lapsepõlvest kuni raugaeani arendab ja täiustab, ning samal ajal uueneb lakkamatult seegi, mis keha veel on – lisaks oma vormile. Niisiis pole mehesse tegelikult jäänud poisist midagi muud kui tema oleluse elav tähendus, ja me näeme sellest üksnes seda, mis avaneb virgeoleku toimevallas. Kuigi kõrgema inimese jaoks piirdub tõuline mulje peaaegu ainult sellega, mida võib näha tema silmade valguse-ilmas, nii et tõug on olulisel määral nähtavate tunnusjoonte kogum, on siiski ka tema jaoks jäänud olulisi mitte-nähtavaid tunnusjooni: lõhnad, loomade hääled,114 ennekõike aga inimese kõneviis. Seevastu teistel kõrgematel loomadel ei domineeri vastastikuse tõulise mulje puhul sugugi nägemismeel. Sellest tähtsam on haistmine, ning lisandub tajumusi, mis pole inimmeeltele ega teadmusele üldse kättesaadavad. Siit võib järeldada, et kuna taimel on olelus, siis on tal ka tõug – puuvilja- ja lillesortide aretajad teavad seda väga hästi –, kuid et ainult loomad võtavad vastu tõulisi muljeid. Minu jaoks on alati olnud midagi vapustavat selles, kui ma kevadel näen, kuidas kõik need õitsevad taimed, mis igatsevad viljastamise järele, ei suuda kogu oma õitekirkusega üksteist ligi tõmmata ja isegi mitte märgata, vaid sõltuvad loomadest, kelle jaoks ainuüksi on olemas need värvid ja lõhnad.
Keeleks nimetan ma virge mikrokosmose kogu vaba tegevust, niivõrd kui see väljendab midagi teiste jaoks. Taimedel pole virgeolekut ega liikuvust ja seega ka mitte keelt. Kuid loomade virgeolek on läbinisti kõnekas, olenemata sellest, kas üksikute aktide mõte seisneb “rääkimises” või mitte, ja isegi siis, kui tegevuse teadlik või ebateadlik eesmärk on midagi hoopis muud. Paabulind räägib kindlasti teadlikult, kui ta oma saba laiali laotab, kuid lõngakeraga mängiv kassipoeg räägib meiega vaistlikult oma liigutuste graatsia kaudu. Igaüks on tundnud, et tema liigutused erinevad sõltuvalt sellest, kas ta teab, et teda jälgitakse või mitte. Järsku hakatakse kõiges, mida tehakse, teadlikult “rääkima”.
Kuid sellest tuleneb väga tähtis erinevus kahesuguse keele vahel: esiteks keel, mis ongi ainult väljendus maailma jaoks ja mille sisim paratamatus seisneb igasuguse elu igatsuses teostada ennast tunnistajate ees, oma olelust iseendale tõendada, ja teiseks selline keel, mis tahab, et teatud kindlad olendid teda mõistaksid. Nii et on väljenduse, esinemise keeli ja teadaandmise, suhtlemise keeli. Esimesed eeldavad ainult virget teadvust, teised kahe või mitme virge teadvuse kontakti. Arusaamine tähendab reageerimist mõne märguande mõjule, lähtudes omaenese tundest selle tähenduse kohta. Enda arusaadavaks tegemine, “kahekõne pidamine”, “sinuga” rääkimine tähendab niisiis, et eeldatakse teises enda omale vastavat tähendustunnet. Väljenduskeel tunnistajate ees tõestab vaid “mina” olemasolu. Teadaandmise keel postuleerib “sinu”. “Mina” on rääkija. “Sina” on see, kes või mis tahab “mina” keelt mõista. Primitiivse inimese jaoks võib “sinuks” olla puu, kivi, pilv. Kõik jumalused on “sina”. Muinasjutus pole kedagi ega midagi, mis ei suudaks inimesega kahekõnet pidada. Ja meil tarvitseb ainult vaadata iseennast kõrvalt vihase ärrituse või luulelennu hetkel, teadmaks, et veel praegugi võib iga asi meile “sinuks” muutuda. Lõppeks räägibki iga mõtlev inimene iseenda nagu “sinuga”. Alles “sina” varal ärkab teadmine “minast”. Seega tähistab “mina” tõsiasja, et on olemas sild teise olendi juurde.
On võimatu tõmmata ranget piiri religioosse ja kunstilise väljenduskeele ning puhta teadaandmiskeele vahele. Eriti kehtib see kõrgkultuuride vormivaldkondade erilise arengu puhul. Sest ühelt poolt ei saa keegi rääkida, lisamata oma väljendusviisile veel ka tähendusrikast ilmekust, millest ta sageli ise teadlik ei ole, ja mis igatahes ei teeni teadaandmist. Ja teiselt poolt tunneme kõik draamasid, millega kirjanik on tahtnud midagi “öelda”, mida ta oleks võinud niisama hästi või pareminigi öelda üleskutse kaudu; tunneme maale, mille sisu peab õpetama, manitsema, paremaks tegema – pildiread igas kreeka-õigeusu kirikus moodustavad range kaanoni ja teenivad ilmset eesmärki, et vaatlejale, kellele raamat midagi ei ütle, religiooni tõed vägisi selgeks teha –; teame Hogarthi gravüüre, mis asendavad kantslijutlusi, ning lõpuks palvet, vahetut kõnelemist Jumalaga, mille võib asendada kultustalituse sooritamisega Jumala palge ees, mille keelt ta mõistab. Teoreetiline vaidlus kunsti eesmärgi üle rajaneb nõudmisel, et kunstiline väljenduskeel ei peagi olema teadaandmiskeel, ja preesterlus tugineb veendumusele, et ainult preester tunneb keelt, milles inimene võib Jumala poole pöörduda.
Kõik oleluse-hoovused kannavad ajaloolisuse, kõik virgeoleku-sidemed religioossuse pitserit. See, mis on kindel iga ehtsa religioosse või kunstilise vormikeele kohta ja mida meile kõikjal näitab iseäranis kirja ajalugu –
Seni võisime ehk oletada, et Spengleri
