sõltumatu kogu sellest kultuurist, mis linnades pesitseb. Ta on olemas enne seda, ta elab selle üle, vaistuliselt ja põlvkonnast teise edasi kandudes, jäädes maaga seotud ametite ja oskuste juurde – müstiline hing, kuiv ja praktiline arukus, oma tõu tulemus ja alaline allikas: selle tõu, mis teeb linnades maailma-ajalugu.
Mida kultuur seal, linnades, riigivormide ja majanduslike tavade, usutõdede, tööriistade, teadmiste ja kunsti alal välja mõtleb, sellega talupoeg lõpuks umbusklikult ja kõheldes lepib, ilma et ta seepärast iseennast muudaks. Nii võttis lääneeuroopa talupoeg väliselt vastu kõik suurte kontsiilide õpetused – Lateraanist Trentoni –, nagu ka masinatehnika võimalused ja Prantsuse revolutsiooni tagajärjed. Ta jäi ikkagi selleks, kes ta oli, ja kes ta oli olnud juba enne Karl Suurt. Tänapäeva talupoja vagadus on vanem kui kristlus. Tema jumalad on vanemad igast kõrgemast religioonist. Võtke temalt suurte linnade surve ja ta pöördub millestki puudust tundmata oma loomulikku algseisundisse tagasi. Tema tegelik eetika, tema tegelik metafüüsika, mida ükski linnaõpetlane pole seni avastamise vääriliseks pidanud, jäävad väljapoole igasugust religiooni- ja vaimuajalugu. Neil pole üldse ajalugu.
Linn on vaim. Suurlinn on “vaba vaim”. Kodanlus, vaimu seisus, hakkab tõu ja traditsiooni ehk “feodaalsete” jõudude vastu mässu tõstes oma erilist liiki olelusest teadlikuks saama. Ta kukutab troone ning piirab vanu õigusi mõistuse ja ennekõike “rahva” nimel, millega nüüdsest peale mõeldakse eranditult linnade rahvast. Demokraatia on see poliitiline vorm, mille korral talupojalt nõutakse linnainimese maailmavaadet. Linlik vaim reformeerib koiduaegse suure religiooni, ning paneb vana seisusliku religiooni kõrvale kodanliku usu, vaba teaduse. Linn võtab üle majandusliku ajaloo juhtimise, seades maa algupäraste väärtuste asemele, mida pole võimalik lahutada talupoeglikust elust ja mõttemaailmast, hüvistest lahutatud raha mõiste. Igivana talupoeglik sõna kauplemise kohta on ‘vahetus’. Isegi seal, kus on tegemist mõne eseme vahetamisega väärismetalli vastu, pole toimuv rajatud “rahas arveldamisele”, mis väärtuse asjast mõisteliselt lahutab, sidudes selle fiktiivse või metallist suurusega, mille ülesandeks on nüüdsest seda “teist”, seda “kaupa” mõõta. Koiduaegsed karavanid ja viikingite retked kulgevad külataoliste asulate vahel ning tähendavad vahetust ja saaki. Hilisajal kulgevad nad linnade vahel ja tähendavad “raha”. See eristab ristisõdade-eelseid normanne ristisõdade-järgsest Hansast ja veneetslastest, antiikaegseid meresõitjaid Mükeene kultuuri perioodil ja suure koloniseerimise ajal. Linn ei tähenda mitte ainult vaimu, vaid ka raha.101
Saabub aeg, mil linn on juba niivõrd arenenud, et ta ei pea end enam maa, talupoegade ja rüütlite suhtes maksma panema, vaid mil maa oma seisustega peab lootusetut kaitselahingut linna ainuvalitsuse vastu – vaimselt ratsionalismi, poliitiliselt demokraatia, majanduslikult raha vastu. Sel ajal on juba kokku kuivanud nende linnade arv, mis ajalooliselt juhtivana arvesse tuleksid. Kujuneb sügav ja ennekõike hingeline erinevus suur- ja väikelinna vahel, ning viimane saab osaks sellest maast, mis enam aktiivselt kaasa ei räägi – kusjuures teda väga iseloomustavalt hakatakse nimetama provintsiks. Maainimese ja väikelinnaelaniku vastandlikkus pole kahanenud, kuid see kahvatub uue vastandlikkuse ees, mis tekib nende ja suurlinnaelaniku vahel Talupoeglik-väikelinlik kavalus ja suurlinlik intelligents on kaks taipliku virgeoleku vormi, mille puhul vastastikune arusaamine enamasti võimatuks osutub. Põhjuseks pole nende asumite elanike arv, vaid vaimsus. Kahtlemata säilib kõigis suurtes linnades ka piirkondi, kus elavad peaaegu talupoeglikuks jäänud inimesed, ja kus ühe tänava elanikud hoiavad alal vaata et külakogukondlikke suhteid. Nende pooleldi talupoeglike inimeste juurest viib üha linlikuma olemusega inimeste püramiid üha kitsamate ühiskonnakihtide kaudu väikese arvu tüüpiliste suurlinlasteni, kes on kodus kõikjal, kus tullakse vastu nende hingelistele eeldustele.
Koos sellega on raha mõiste jõudnud täieliku abstraktsuseni. Ta pole enam majanduslikest vahekordadest arusaamise teenistuses, vaid allutab kaubaringluse omaenda arengule. Ta ei mõõda enam asjade omavahelist väärtussuhet, vaid nende suhet raha endaga. Raha suhe mullapinna ja sellega kokku kasvanud inimesega on nii täielikult kadunud, et juhtivate linnade – “rahaturgude” – majandusliku mõtlemise jaoks ei tule see enam arvesse. Rahast on saanud võim – puht-vaimne, üksnes metalli poolt esindatud võim majanduslikult aktiivse rahva ülemkihis, mis muudab temaga tegelevad inimesed niisamuti enesest sõltuvaks, nagu varem maa muutis talupojad. Kujuneb välja “rahaline mõtlemine”, nagu on olemas matemaatiline ja juriidiline mõtlemine.
Kuid maa, mullapind on midagi tõelist ja loomulikku, raha seevastu abstraktne ja kunstlik, ainult mingi kategooria, nagu oli “voorus” valgustusaja mõtteilmas. Siit järgneb, et kui iga algupärane, seega linnadeta majandus sõltub kosmilistest jõududest, mullapinnast, kliimast, inimliigist, ja püsib seetõttu mingites loomulikes piirides, siis rahale kui virgeolekus toimivale puhtale suhtlusvormile omast võimaluste ringi piirab tegelikkus niisama vähe nagu matemaatilise ja loogilise maailma suurusi. Samamoodi nagu ükski pilk tõsiasjadele ei takista meid konstrueerimast suvalisel arvul mitte-eukleidilisi geomeetriaid, pole väljakujunenud suurlinliku majanduse ees ühtki takistust, et “raha” kasvatada, teatavas mõttes mõelda teistes, rahalistes mõõtmetes, millel pole midagi tegemist kulla hulga suurendamisega või üldse tõeliste väärtustega. Pole mõõdupuud ega mingit laadi kaupu, mille varal võrrelda talendi (s.o. rahaühiku) väärtust Pärsia sõdade aegu ja röövsaagi puhul, mille Pompeius sai Egiptuses. Raha on inimese kui zōon oikonomikon’i jaoks saanud aktiivse virgeoleku vormiks, mis enam ei juurdu oleluses endas. Sellel rajaneb tema tohutu võim iga algava tsivilisatsiooni üle – võim, mis võrdub selle “raha” täieliku diktatuuriga iga kultuuri jaoks erineval kujul –, kuid ühtlasi kätkeb selles pidetus, mille läbi ta oma võimu ja tähenduse lõpuks kaotab ning hilise tsivilisatsiooni mõttemaailmast täielikult kaob, just nagu Diocletianuse ajal, et teha jälle ruumi algupärastele, maaga seotud väärtustele.
Lõpuks kujuneb välja täiesti vabaks saanud vaimu tohutu sümbol ja mahuti: maailmalinn, südamik, mis maailmaajaloo kulgemise täielikult endasse keskendab. Sünnivad kõigi küpsete tsivilisatsioonide üsna vähesed hiigellinnad, mis “provintsi” mõiste abil panevad põlu alla ja devalveerivad kogu oma kultuuri emamaa. Provints on nüüdsest kõik ülejäänu: maa, väikelinn ja suurlinn, välja arvatud need kaks-kolm punkti. Pole enam aadlikke ega kodanlasi, vabu inimesi ega orje, helleneid ega barbareid, usklikke ega uskmatuid, vaid veel üksnes maailmalinlased ja provintslased. Igasugune muu vastandlikkus kahvatub selle ühe ees, mis valitseb kõiki sündmusi, elulaade ja maailmavaateid.
Varaseimad maailmalinnad olid Babülon ja Uue riigi Teeba – oma hiilgusest hoolimata kuulub Minose maailm Kreetal Egiptuse provintsi juurde. Antiikajal on esimeseks näiteks Aleksandria; vana Hellas on äkitselt muutunud provintsiks. Ka Rooma ja taasrahvastatud Kartaago, isegi Bütsants ei suutnud Aleksandriat kõrvale tõrjuda. India hiigellinnad Ujjain, Kannauj ja ennekõike Pataliputra olid kuulsad kuni Hiina ja Jaavani; teada on ka Bagdadi ja Granada muinasjutuline kuulsus Õhtumaal. Näib, et mehhiko maailmas 950. aastal rajatud Uxmal oli esimene maailmalinn maajade riigis, mille muutis provintsiks tolteegi maailmalinnade Tezcuco ja Tenochtitláni väljakujunemine.
Ei maksa unustada, kus on sündinud sõna ‘provints’: sellega tähistasid roomlased riigiõiguslikus mõttes Sitsiiliat, mille allaheitmine on üks esimesi näiteid sellest, kuidas varasem juhtiv kultuuripiirkond alaneb pelgalt objektiks. Ajal, mil Rooma oli veel tähtsusetu väikelinn, oli antiikmaailma varaseimaks tõeliseks suurlinnaks Sürakuusa. Aja möödudes sai temast Rooma suhtes provintsilinn. Samamoodi olid 17. sajandi juhtivateks suurlinnadeks Habsburgide Madrid ja paavstlik Rooma – kuni maailmalinnad London ja Pariis nad alates 18. sajandi lõpust provintsi tasemele alla surusid. Ning võib-olla on 19. sajandi kõige kaalukamaks sündmuseks New Yorgi tõus maailmalinnaks 1861.–65. aasta kodusõja tõttu.
Iga suure kultuuri elukäigu lõpus seisab “maailmalinna” kivikoloss. Kultuurinimese on hingeliselt vorminud maa, küla – nüüd aga haarab tema enese looming, linn, ta oma valdusesse, loob
Vrd. II kd., V ptk., 1.
