vastne hing räägib uut keelt, mis hakkab väga ruttu tähendama kultuuri keelt üldse. Avamaa oma külainimestega on hämmeldunud; nad ei mõista seda keelt enam; muutuvad kohmetuks ja jäävad vait. Igasugune ehtne stiiliajalugu sünnib linnas. See on eranditult linnale omane saatus ja linnaelanike kogemus, mis silmale nähtavate vormide loogika kaudu kõneleb. Kõige varasem gootika kasvas veel välja loodusest ning hõlmas talumaja koos selle elanike ja majariistadega. Kuid renessanss-stiil võrsub ainult renessansiajastu linnas, barokkstiil ainult barokiajastu linnas, rääkimata täiesti suurlinlikust korintose sambast või rokokoost. Sealt võib uue stiili kerge puudutus jõuda ka provintsi, kuid maa ise pole enam võimeline vähimakski loominguks. Ta vaikib ja pöördub ära. Talupoeg ja talumaja on kõiges olulises gootilikuks jäänud ja on seda veel praegugi. Helleeniline maa on säilitanud geomeetrilise, egiptuse küla Vana riigi stiili.
Ennekõike on see linna “palge” väljendus, millel on ajalugu, mille näoilmete mäng on peaaegu kultuuri enda hinge ajalugu. Selle alguses seisavad gooti ja kõigi teiste koiduaegsete kultuuride väikesed linna-alged, mis peaaegu kaovad maastikku – veel tüüpilised talumajad, mis üksteise lähedale hoidudes tunglevad mõne linnuse või pühakoja varjus, ning saavad oma sisevormi muutmata linnamajadeks ainult seetõttu, et nad ei asu põldude ja nurmede ääres, vaid teiste majade naabruses. Koiduaegse kultuuri rahvad saavad aegamisi linnarahvasteks, ning seega on olemas eriomaselt hiina, india, apollooniline ja faustiline linnapilt, samuti armeenia või süüria, joonia või etruski, saksa, prantsuse või inglise linna-füsiognoomia. On olemas Pheidiase linn, Rembrandti linn, Lutheri linn. Taolised seosed, nagu ka ainuüksi mingite linnade nimed – Granada, Veneetsia, Nürnberg – toovad otsekohe kaasa kindla ettekujutuse, sest kõik, mida mingi kultuur religiooni, kunsti ja teadmiste alal loob, on sündinud sellistes linnades. Ristisõjad puhkesid veel rüütlilinnuste ja külakloostrite vaimust, reformatsioon on juba linlik ning kuulub kokku kitsaste tänavate ja järskude katustega. Suur eepos, mis räägib ja laulab hõimu päritolust, kuulub lossi ja linnusesse, aga draama, kus virge elu ise ennast uurib, on linnakirjandus, ja suur romaan, vabanenud vaimu vaade kõigele inimlikule, eeldab maailmalinna. Kui ehtne rahvalaul kõrvale jätta, siis on olemas ainult linnaluule, ning kui mitte arvestada “igavese” talupojakunstiga, siis jääb järele üksnes kiire ja lühikese ajalooga linlik maalikunst ja arhitektuur.
Ja see nende suurte kiviste moodustiste valjuhäälne vormikeel, millised linlik loomus, ise üleni silm ja vaim, maastiku tasasema keele vastandina oma valguse-ilma on toonud! Suurlinna siluett, katused oma korstnatega, tornid ja kuplid silmapiiril! Mida kõneleb meile üksainus Nürnbergile ja Firenzele, Damaskusele ja Moskvale, Pekingile ja Benaresele heidetud pilk! Mida me võime teada antiiksete linnade vaimust, kui me ei tunne nende piirjooni lõunataevas, keskpäevavalguses, pilvede all, hommikul, tähevalgetel öödel! Sirged või kõverad, laiad või kitsad tänavad; kõrged või madalad, heledad või tumedad majad, mis igas õhtumaises linnas oma fassaadiga, näoga tänava poole vaatavad, ning igas hommikumaises akendeta ja võretatult tänavale selja pööravad; vaim, mis on väljakutel ja nurkadel, umbtänavatel ja kaugvaadetel, purskkaevudel ja mälestussammastel, kirikutel, templitel ja mošeedel, amfiteatritel ja raudteejaamadel, turgudel ja restoranidel! Eeslinnade aiamajad ja üürikasarmute read pori ja põldude vahel, rikaste linnajaod ja vaesteagulid, suburbia antiikses Roomas ja Faubourg St. – Germain Pariisis, iidne Baiae ja moodne Nizza, Rothenburgi ja Brügge kammerlikud linnavaated ning Paabeli, Tenochtitláni, Rooma ja Londoni majademeri! Kõigel sellel on ajalugu ja kõik see on ajalugu. Üks suur poliitikasündmus – ja linna nägu läheb teistmoodi kurdu. Napoleon andis uue näo Bourbonide Pariisile ja Bismarck väikeriigi linnale Berliinile. Talupojad aga seisavad liikumatult, mornilt ja vihaselt selle kõrval.
Päris varasel ajal valitseb silma ainult maastikupilt. See kujundab hinge ja võngub sellega kaasa. Inimmeelt ja metsade kohinat saadab üks ja seesama taktimõõt. Inimese kuju, ta kõnnak, isegi tema riietus hoiduvad aasade ja põõsaste ligi. Küla oma vaiksete künkataoliste katustega, õhtuse suitsuga, kaevude, tarade ja loomadega on täiesti maastikku sulanud ja selle osaks saanud. Maa-asula olemasolu “kinnitab” maakoha olemust,100 võimendab maastikupilti. Alles hiline linn trotsib teda, räägib oma siluetiga vastu looduse joontele, eitab igasugust loodust, tahab olla midagi muud ja kõrgemat. Ta teravatel katuseviiludel, baroksetel kuplitel, tippudel ja sakkidel pole looduses midagi sugulaslikku – ja nad ei tahagi, et oleks –, ning lõpuks jõutakse tohutu maailmalinnani, linna kui maailmani, mille kõrval ei tarvitseks olla teisi, mis on ühtlasi hävitustöö maastikupildi kallal. Kunagi kohandas linn ennast temaga, nüüd tahab linn teda endataoliseks muuta. Väljaspool linna saavad põldude-vahelistest teedest maanteed, metsadest ja aasadest pargid, mägedest vaatluspunktid; linnas eneses leiutatakse kunstlik loodus: allikaid hakkavad asendama purskkaevud, lillelisi aasu lillepeenrad, metsikuid põõsaid pügatud hekid, looduslikke veekogusid kaevatud tiigid. Külas meenutab õlgkatus veel küngast ja tänav põlluteed. Siin aga avanevad kõrgete majadega ääristatud pikkade kivitänavate kuristikud, täis kirevat tolmu ja võõrapärast kära; neis elavaid inimesi poleks võinud aimata ette ükski loomulik olend. Riietus, isegi näod on kooskõlas kivist tagapõhjaga. Päeval täidab tänavaid iseäralikes värvides ja helides sagin ja elevus, öösiti Kuust heledam valgus. Ning talupoeg seisab nõutult sillutisel, naeruväärne kuju, kes midagi ei taipa ja kellest keegi aru ei saa, kõlbulik hea komöödia jaoks ja sellele maailmale leiba hankima.
Siit aga järeldub (ja see on kõigest muust olulisem), et igasugust poliitilist ja majandusajalugu võib käsitada ainult siis, kui end maast üha enam lahutavas ning lõpuks maalt igasugust väärtust ära võtvas linnas nähakse moodustist, mis määrab kõrgema ajaloo kulgemise ja üldise meelelaadi. Maailma-ajalugu on linnaajalugu.
Hoolimata asjaolust, et eukleidilise elutunde ajel ühendab antiikaegne inimene riigimõistet vajadusega teatud piirides püsida, ning et ta seetõttu riiki ikka rõhutatumalt üksikute poliste kivikehaga võrdsustab, leiame igast kultuurist väga varsti pealinna tüübi. Nagu ütleb tähendusrikas nimigi, on see niisugune linn, mille vaim poliitiliste ja majanduslike meetoditega, oma eesmärke järgides ja otsuseid rakendades maa üle valitseb. Maa ja maaelanikud muutuvad selle juhtiva vaimu vahendiks ja objektiks ega saa aru, millega on tegemist. Neilt ei küsitagi. Kõigi hiliskultuuride aegsed suured parteid, revolutsioonid, tsesarism, demokraatia, parlament on vormiks, milles pealinlik vaim teatab maale, mida too peab tahtma ja mille eest teatud asjaoludel surema. Antiikne foorum ja õhtumaine ajakirjandus on valitseva linna vaimsed võimuvahendid. Kes maaelanikest taipab, mida poliitika neil aegadel endast kujutab, ning kes tunneb end sellega toime tulevat, siirdub linna – vahest mitte kehaliselt, aga päris kindlasti vaimselt. Linn määrab ja juhib, olgu kirjas või kõnedes, talupoegliku maa meeleolu ja avalikku arvamust, niivõrd kui midagi sellist üldse leidub. Teeba on Egiptus, Rooma on orbis terrarum, Bagdad on islam, Pariis on Prantsusmaa. Iga varajane ajalugu sünnib paljude maakohtade väikestes keskpunktides. Kunagi tegid ajalugu Egiptuse maakonnad, Homerose-aegsed kreeka rahvad, gooti krahvkonnad ja vabalinnad. Kuid aegamööda koondub poliitika üsna vähestesse pealinnadesse ja kõigile teistele jääb veel üksnes poliitilise elu näivus. Seda ei muutnud ka antiikmaailma killustumine linnriikideks. Juba Peloponnesose sõjas tegid poliitikat õigupoolest üksnes Ateena ja Sparta. Ülejäänud linnad Egeuse mere ääres kuulusid veel vaid emma-kumma poliitika toimevalda. Tõelisest oma poliitikast polnud enam juttugi. Lõpuks jäi ainult Rooma linna foorum selleks, kus toonane ajalugu aset leidis. Ehkki Caesar võitles Gallias, tema tulevased tapjad Makedoonias ja Antonius Egiptuses, omandas see, mis seal sündis, tähenduse alles seoses Roomaga.
Kogu tõeline ajalugu algab kahe varajase seisuse (Urstände), aadli ja preesterkonna kui selliste väljakujunemise ning talupoegadest kõrgemale tõusmisega. Enne seda kui ajaloo stiililaad seoses linna ja kodanluse kui kolmanda seisuse esilekerkimisega muutub, on Homerose-aegse või vanahiina või gooti poliitika põhivormiks kõrg- ja väikeaadli, kuninga ja vasallide, ilmaliku ja vaimuliku võimu vastuolu, ning kogu ajaloo tähendus kätkeb just nende seisuste seisuslikus teadvuses. Talupojal pole ajalugu. Küla jääb
