mõjuks, toimeks. Roomlase jaoks oli ori asi, kes valmistas uusi asju. Vaimse omandi mõiste ei tulnud Cicero-taolisele kirjanikule kunagi pähe, rääkimata siis omandiõigusest mõne praktilise idee või suure ande võimaluste suhtes. Aga meie jaoks on korraldaja, leiutaja ja ettevõtja loov jõud, kes mõjub teistele, teostavatele jõududele, andes neile suuna, ülesande ja vahendid, et nad ise toimida saaksid. Kumbki pool ei kuulu majandusellu asjade omanikuna, vaid energia kandjatena.
Tulevikunõudeks saab olema kogu õigusmõtte ümberseadistamine kõrgema füüsika ja matemaatika analoogia järgi. Kogu sotsiaalne, majanduslik, tehniline elu ootab seda, et teda lõpuks selles mõttes mõistetaks; me oleme juba rohkem kui sajandi vältel vajanud kõige terasemat ja sügavamat mõtlemist selle sihi saavutamiseks. Ja selleks on juristidel vaja hoopis teistlaadset eelharidust. See nõuab neilt:
1) ulatuslikke vahetuid ja praktilisi kogemusi tänapäeva majanduselus;
2) Õhtumaa õigusajaloo täpset tundmist, pidevalt võrreldes omavahel saksa, inglise ja romaani maade õiguslikku arengut;
3) antiikse õiguse tundmist – mitte selleks, et praegu kehtivad käsitused sealt eeskuju võtaksid, vaid hiilgava näitena sellest, kuidas õigus kasvab välja puhtalt kaasaja praktilisest elust.
Rooma õigus on lakanud olemast meile alati kehtivate põhimõistete algallikaks. Kuid uuesti teeb selle meie jaoks väärtuslikuks rooma õiguslike käsituste suhe roomlaste tegeliku eluga. Sealt on võimalik õppida, kuidas tuleb omaenese kogemuse põhjal töötada välja omaenese õigus.
Teine peatükk
LINNAD JA RAHVAD
I. Linna hing
Teise aastatuhande keskel e.Kr. asuvad Egeuse mere ääres vastakuti kaks maailma: Mükeene, mis vaistlikes aimdustes, lootusraskelt, kannatustest ning tegudest joobununa tulevikule tasakesi vastu küpseb, ning Minose kultuur Kreetal, mis rõõmsalt ja küllastunult, peene ja kergena vana kultuuri aarete keskel lebaskleb, olles kõik suured probleemid endast kaugele maha jätnud.
Sellest nähtusest, mis just praegu uurimise keskpunkti nihkub, ei hakka me kunagi tõeliselt aru saama, kui me ei mõõda ära vastandlikkuse kuristikku, mis nende kahe hinge vahel haigutab. Toonased inimesed pidid seda sügavalt tundma, kuid vaevalt nad seda “tunnetasid”. Ma näen vaimusilmas Tirynsi ja Mükeene linnuseasukate aukartlikkust Knossose elulaadis kätkeva saavutamatu vaimsuse ees; põlgust, millega Knossose hästihoolitsetud rahvas Mükeene pealike ja nende kaaskonna peale vaatas; ning jõuliste barbarite salajast üleolekutunnet, nagu see võis olla ka igal germaani sõduril Rooma raugalike aukandjate suhtes.
Kuidas me võiksime seda teada? – On olnud teisigi selliseid hetki, mil kahe kultuuri inimesed üksteiselt mõõtu võtsid. Me tunneme rohkem kui ühte niisugust olukorda, milles kultuurid teineteisele vastanduvad. Neis tulevad nähtavale meeleolud, mis kuuluvad inimhinge kõige õpetlikumate hulka.
Samasugune, nagu kahtlemata oli Knossose ja Mükeene vahekord, pidi see olema ka Bütsantsi õukonna ja nende Saksa vürstide vahel, kes Otto II kombel tolle õukonnaga abielu kaudu seotuks said: rüütlite ja krahvide varjamatu imestus, ning sellele vastuseks peene, veidi närtsinud ja väsinud tsivilisatsiooni põlastav üllatus saksa karuse kastevärskuse ja reipuse puhul, nagu seda kirjeldab Scheffeli “Ekkehard”.92
Karl Suures tuleb selgesti ilmsiks too segu alginimese hingelaadist veidi enne virgumist ja sellele hiljem ladestunud vaimsusest. Mõnede tema valitsusaja tunnusjoonte põhjal võiksime teda nimetada Frankistani kaliifiks; teiselt poolt on ta siiski ühe germaani hõimu pealik; nende kahe külje liitumises kätkeb tema kuju sümboolsus nagu Aacheni paleekabeli vormides – mitte enam mošee ja veel mitte toom. Sellal sammub õhtumaine germaani eelkultuur edasi aegamisi ja pealispinna all, kuid see järsk välgatus, mida me üsna kohmakalt nimetame Karolingide renessansiks, tuli valguskiirena Bagdadi poolt. Pangem tähele, et Karl Suure aeg on pinnaline episood. Koos temaga on miski juhuslik ja tagajärjetu kohe jälle lõppenud. Kümnendal sajandil, pärast sügavat allakäiku, algab midagi uut, midagi sellist, mis saatuslikul jõul ja püsivust tõotava sügavusega mõjule pääseb. Kuid enne seda, 800. aasta paiku tõusis Idamaa maailmalinnades päiksena maade kohale araabia tsivilisatsioon, just nii nagu kunagi varem hellenistlik, mille sära oli nii pärast Aleksandrit kui ka koguni enne teda ulatunud kuni Induseni. (Aleksander ei äratanud ega levitanud seda; ta suundus Ida poole sellega ühisel rajal, ent mitte selle eesotsas.)
Tirynsi ja Mükeene küngastel seisavad ürgset germaani laadi lossid ja linnused. Kui Kreeta paleed – mitte kuningalossid, vaid vägevad kultusrajatised arvukate preestrite ja preestrinnade jaoks – olid varustatud maailmalinliku ja tõelise hilisrooma luksusega, siis Mükeene küngaste jalamil paiknesid tihedasti üksteise kõrval põlluharijatest kodanike ja pärisorjade onnid. Kreetal, näiteks Gurnias ja Hagia Triadas, kaevatakse välja linnu ja villasid, mis lubavad ära tunda kõrgtsiviliseeritud vajadusi ja pikaajalisel kogemusel põhinevat ehitustehnikat; mis vastavad kõige hellitatumale maitsele mööblikuju ja seinakaunistuste suhtes, ning kus on olemas valgusšahtid, kanalisatsioonirajatised, trepikojad ja muu selletaoline. Mükeene juhul näeme maja põhiplaani range elusümbolina, Kreetal rafineeritud “otstarbekuse” väljendusena. Võrrelgem neid Kreeta Kamarese vaase ja silutud stukile maalitud freskosid kõige ehtsalt mükeenelikuga. Esimeste näol on tegemist läbinisti kunstkäsitööga, mis on peen ja tühi, mitte nagu too teisal leiduv suur ja sügav kunst, mis, olles täis rasket ja abitut sümboolikat, küpseb vastu geomeetrilisele stiilile. Esimene pole üldse mingi stiil, vaid maitse.93 Mükeenes elutsev ürgalgne inimtõug valib oma elupaigad maaviljakuse ja vaenlase vastu kaitstud olemise alusel; Minose elanikkond teeb seda ärilist kasu silmas pidades, nagu päris selgesti näitab Philakopi linn Melosel, mis rajati obsidiaani eksportimise tarbeks. Mükeene palee on lubadus, Minose oma on midagi lõplikku. Kuid just niisamuti paiknesid 800. aasta paiku Loire’ist Ebroni frankide ja läänegootide talud ja mõisad, ning lõuna pool, Cordobas ja Granadas, mauride lossid, villad ja mošeed.
Kindlasti pole juhus, et Minose luksuse õitseng kattub täpselt suure Egiptuse revolutsiooni ajaga, eeskätt hüksoslaste ajaga selles94 (1800–1550 e.Kr.).95 Tookord võisid Egiptuse kunstkäsitöölised pageda rahulikele saartele ja isegi kuni mandril asuvate kindlustatud lossideni, nii nagu ühel hilisemal juhul Bütsantsi õpetlased Itaaliasse. Sest igasuguse arusaamise eelduste hulka kuulub see, et Minose kultuur on egiptuse kultuuri koostisosa. Me teaksime seda paremini, kui otsustav hulk egiptuse kunstiteoseid, kõik see, mis sündis Niiluse delta läänepoolses osas, poleks langenud maa niiskuse ohvriks. Me tunneme egiptuse kultuuri ainult määral, mil see õitses lõuna kuival pinnal, kuid teame juba ammu, et arengu raskuskese ei jäänud siia.
Vana Minose ja noore Mükeene kultuuri vahele ei saa tõmmata teravat piiri. Kogu Egiptuse-Kreeta maailmas on märgata ülimalt tänapäevast eelistust nonde võõrapäraste ja primitiivsete asjade vastu, nii nagu teiselt poolt ostsid või röövisid, või igatahes imetlesid ja jäljendasid mannermaa linnuste sõjapealikud igal võimalikul juhul Kreeta kunstiteoseid. On ju ka varem ürg-germaanlikuna ülistatud rahvasterändamise-aegne stiil kogu oma vormikeelelt idamaist päritolu.96 Nad lasid oma lossid ja hauaehitised ehitada ja ehtida vangivõetud või kohale kutsutud lõunamaa töölistel. Selle poolest võib “Atreuse hauda” Mükeenes täiesti võrrelda Theoderichi hauaga Ravennas.
Sedalaadi ime on ka Bütsants, mida vaadeldes tuleks erinevaid kultuurilisi kihte hoolikalt lahus hoida. Aastal 326 ehitas Constantinus uuesti üles Septimius Severuse poolt hävitatud suurlinna, tehes sellest esmaklassilise hilisantiikse maailmalinna. Pärast seda voolas lääne
Joseph Victor von Scheffeli ajalooline romaan “Ekkehard” (1857).
Seda tunnistab nüüd ka kunstiteadus: A. von Salis. Die Kunst der Griechen (1919), lk. 3 jj. H. Th. Bossert. Alt-Kreta (1921), sissejuhatus.
Vt. I kd., lk. 634, tabel A.
D. Fimmen. Die kretisch-mykenische Kultur (1921), lk. 210.
Dehio. Geschichte der deutschen Kunst (1919), lk. 16 jj.
