abielluda mõne uskmatuga. Sest maagilises õigusmaailmas pole mingit connubium’i eriusuliste vahel. Iirlase abielu neegritariga Bütsantsis oleks olnud igati seaduspärane, kui mõlemad olnuks kristlased, kuid ühes ja samas süüria külas ei tohtinud monofüsiitlik kristlane abielluda nestoriaaniga. Nad võisid pärineda ühest ja samast suguvõsast, kuid kuulusid kahte “natsiooni”, millel oli erinev õigus.
Araabiapärane käsitus natsioonist on uus ja täiesti otsustav tõsiasi. Apolloonilises kultuuris eraldas iga linna ülejäänutest kodumaa ja võõra vaheline piir, maagilises kultuuris eraldab see üksteisest usklike kogukondi. Selleks, mida roomlasele oli peregrinus, hostis, on kristlasele pagan ja juudile am ha‘arets. Seda, mida Caesari-aegsele gallialasele või kreeklasele tähendas Rooma kodanikuõiguse omandamine, tähendab kristluses ristimine: astumist juhtiva kultuuri juhtiva natsiooni liikmeks.57 Erinevalt Ahhemeniidideaegsetest pärslastest ei tunne Sassaniidide-aegsed enam pärsia rahvast päritolu ja keele ühtsuse mõttes, vaid kui mazda-usuliste kogukonda vastandina uskmatutele, olgugi need, nagu enamik nestoriaane, ükskõik kui puhast pärsia päritolu. Ja niisamuti tajusid juudid, hiljem mandalased ja manilased, ning veelgi hiljem nestoriaanide ja monofüsiitide kristlikud kirikud end natsioonidena, õiguslike kogukondade ja juriidiliste isikutena uues mõttes.
Nii kujuneb varajaste araabia õiguste rühm, mis jaguneb niisama kindlalt religioonide järgi, nagu antiigi õiguste rühm jagunes linnriikide järgi. Sassaniidide riigis arenevad omad, zoroasterlikud õiguskoolkonnad; juudid, kes moodustavad olulise osa rahvastikust Armeeniast Saabani, loovad oma õiguse Talmudis, mis saadakse valmis mõni aasta varem kui Justinianuse “Corpus juris civilis”. Igakordsetele riigipiiridele vaatamata on kõigil neil kirikutel omaenese õigusemõistmine, nagu see on Idamaadel veel tänapäevalgi, ning üksnes konflikti korral erinevate uskude tunnistajate vahel otsustab asja riigivõimu esindav kohtunik. Juutide puhul Rooma riigis nende eneste kohtupädevust ei vaidlustatud, kuid ka nestoriaanid ja monofüsiidid hakkasid varsti pärast lahknemist rakendama omaenese õigust ja õigusemõistmist, ja nii muutub Rooma keiserlik õigus “negatiivsel” teel, nimelt kõiki teiseusulisi aegamisi välja arvates, lõpuks keisri enese usku tunnistavate kristlaste õiguseks. See annab erilise tähenduse paljudes keeltes säilinud süüriarooma seaduseraamatule. Tõenäoliselt pärineb too koodeks58 Constantinuse-eelsest ajast ja on sündinud Antiookia patriarhi kantseleis. Tegemist on ilmselt varase araabia tavaõigusega kohmakas hilisantiikses vormis, mis, nagu tõestavad tõlked, võlgneb oma leviku opositsioonile ortodoksse riigikiriku vastu. See on kahtlemata aluseks monofüsiitide õigusele ning valitseb kuni islami õiguse tekkeni piirkonnas, mis kaugelt ületab “Corpus jurise” kehtivusala.
Kerkib küsimus, milline praktiline väärtus võis sellises õiguste sigrimigris olla ladina keeles kirjutatud osal. Oma filoloogilises ühekülgsuses on õigusajaloolased seni uurinud ainult seda osa, ega ole seepärast võinud märgata siin peituvat probleemi. Nad pidasid ladinakeelset teksti õiguseks kui selliseks: see oli õigus, mis Roomast meieni jõudis. Nende arvates oli vaja uurida üksnes tekstide eneste, mitte nende tegeliku tähenduse ajalugu Ida rahvaste elus. Kummatigi on siin raugastunud kultuuri kõrgesti tsiviliseeritud õigus surutud peale noore kultuuri koiduajale. See jõudis kohale õpetatud kirjanduse kujul ning poliitilise arengu tagajärjel, mis oleks võinud olla hoopis teistsugune, kui Aleksander ja Caesar oleksid elanud kauem, või kui Aktioni all oleks võitnud Antonius. Varajast araabia õigusajalugu tuleb vaadelda Ktesiphonist ja mitte Roomast lähtudes. Kas kauge Lääne seesmiselt ammugi valminud õigus võis siin tähendada midagi enamat kui tühipaljast literatuuri? Milline osa oli tal araabia maastiku tegelikus õigusmõttes, seaduste loomises ja kohtupraktikas? Ning kuipalju roomalikku, üldse antiikset jäi alles temas eneses?59
160. aastast alates kuulub selle ladina keeles kirjutatud õiguse ajalugu araabia Idale; vahest on paljuütlev, et see kulgeb täpselt rööbiti juudi, kristliku ja pärsia õiguskirjanduse ajalooga.60 Klassikalised juristid aastail 160–220 – Papinianus, Ulpianus, Julius Paulus – olid aramealased; neist Ulpianus nimetas end uhkelt Tüürose foiniiklaseks. Niisiis on nad pärit sellesama rahva seast, kust tanna’d, rabid, kes varsti pärast aastat 200 said valmis Mišnaga, ja enamik kristluse apologeete (näit. Tertullianus, kes elas aastail 160–223). Selsamal ajavahemikul kinnistasid kristlikud õpetlased Uue ning juudi õpetlased Vana Testamendi kaanoni ja teksti – hävitades kõik teised käsikirjad –, ja pärsia õpetlased tegid sedasama Avestaga. See on araabia koiduaja kõrgskolastika. Nende juristide kokkuvõtted ja kommentaarid on antiikse tardunud seadusevaramuga samas vahekorras nagu Mišna Moosese Tooraga ja hiljem hadith’id Koraaniga; need on halakha,61 uus tavaõigus, mis loodi autoritaarselt päranduseks saadud seaduste massi tõlgendamiseks. Babüloonia juutidel oli olemas arenenud tsiviilõigus, mida õpetati Sura ja Pumbadita ülikoolides. Kõikjal tekib õigusteadlaste seisus, kristlaste prudentes,62 juudi rabid, hiljem islami ‘ulamā63 (pärsia “mullad”), kes avaldavad ekspertarvamusi (ld. responsus, ar. fatāwā). Riiklikult tunnustatud ‘ālim kannab mufti nime (bütsantslikult ex auctoritate principis): vormid on kõikjal täiesti ühesugused.
200. aasta paiku asenduvad apologeedid kirikuisadega, tanna’id amora’dega,64 juriidilise õiguse (jus) suured kasuistid konstitutsiooniõiguse (lex) eksegeetide ja kodifitseerijatega. Keiserlikud Constitutiones, mis alates 3. sajandist on ainsad uue “Rooma õiguse” allikad, on taas uueks halakha’ks selle juurde, mis juristide töödes kirja on pandud; nii vastavad nad täpselt Talmudi Gemarale, mis areneb otsekohe Mišna tõlgenduseks. Kaks õiguse arengusuunda vormistatigi üheaegselt “Corpus jurise” ja Talmudi näol.
Justinianuse koodeksis leiab väga selge väljenduse mõistete jus ja lex vastandlikkus araabia-ladina keelepruugis. Tema (Institutiones) õpetused ja (Pandectae) kokkuvõtted on jus; neil on läbinisti kanooniliste tekstide tähendus, Constitutiones ja Novellae65 aga on leges, uus õigus seletus-te kujul. Samas vahekorras on Uue Testamendi kanoonilised tekstid kirikuisade traditsiooniga.
Tuhandete “konstitutsioonide” idamaises iseloomus ei kahtle tänapäeval enam keegi. See on tüüpiline araabia maailma tavaõigus, mis tuli elava arengu survel õpetatud tekstide aluseks võtta.66 Täpselt sedasama tähendavad kristlike valitsejate arvutud korraldused Bütsantsis, pärsia valitsejate omad Ktesiphonis, juudi eksarhide (reš galuta) omad Babüloonias, ning viimaks islami kaliifide korraldused.
Kuid milline tähendus oli selle pseudoantiigi teisel osal, vanal juriidilisel õigusel? Siin ei piisa tekstide seletamisest. Tuleb teada, millises vahekorras on tekst õigusmõtte ja õigusemõistmisega. Võib ju olla, et ühel ja samal raamatul on kahe rahvarühma virges teadvuses kaks täiesti erinevat väärtust.
Väga ruttu kujunes välja harjumus, et Rooma linna vanu seadusi üksikjuhtumite faktilise materjali suhtes enam üldse ei rakendatud, vaid tsiteeriti juristide tekste nagu Piiblit.67 Mida see tähendab? Meie romanistide jaoks tähendab see sügavaima allakäigu märki. Araabia maailma poolt vaadatuna on lood just vastupidi: see tõendab, et neil inimestel oli lõpuks õnnestunud seesmiselt omandada võõras, neile pealesunnitud kirjandus selles ainsas vormis, mis nende endi maailmatundele vastuvõetav oli. Selles tuleb ilmsiks antiikse ja araabia maailmatunde täielik vastandlikkus.
Antiigile omase õiguse loovad kodanikud oma praktiliste kogemuste põhjal; araabia õigus pärineb Jumalalt, kes kuulutab seda valitud ja valgustatud isikute vaimu kaudu.
Vrd. II kd., lk. 229 jj.
Lenel I, lk. 380.
Mitteis (Reichsrecht und Volksrecht, lk. 13) juhtis juba 1891. aastal tähelepanu idamaistele joontele Constantinuse seadusandluses. Collinet (Études historique sur le droit de Justinien I, 1912) taandab (enamasti saksa uurimuste põhjal) paljud tunnusjooned hellenistlikule õigusele; aga kuipalju sellest “hellenistlikust” oli tõesti kreeka oma ja mitte lihtsalt kreeka keeles kirja pandud? Interpolatsioonide uurimise tulemused Justinianuse
Vrd. II kd., III ptk., 1.
Fromer. Der Talmud (1920), lk. 190.
targad, arukad (
ains.
Liigisõnana tähendab
Mitteis (eessõna teosele “Römisches Privatrecht bis auf die Zeit Diokletians”, 1908) märgib, kuidas antiiksete õigusvormide säilimisest hoolimata õigus ise ometi igal pool teiseks sai.
R. von Mayr IV, lk. 45 j.
