style="font-size:15px;"> Vahepeal oli Rooma saanud suurlinnaks hilisantiikaja tähenduses. Linlik intelligents tõrjus üha enam tagasi talupoeglikke vaiste.41 Sedamööda ilmus lex rogata, rahvaõiguse kõrvale umbes 350. aastast e.Kr. alates lex data, preetorite ametiõigus. Võitlus Kaheteistkümne tahvli seaduste ja lex rogata vahel jääb tagaplaanile ning parteide mängukanniks saab preetorite edikti-seadusandlus.
Varsti saab preetorist seadusandluse ja kohtupraktika tingimatu keskpunkt, ning kooskõlas Rooma võimu poliitilise laienemisega taandub linnapreetori (praetor urbanus) jus civile võõrastepreetori (praetor peregrinus) jus gentium’i taha. Kuna lõpuks kogu antiikmaailma rahvastik, niivõrd kui tal ei olnud Rooma kodaniku õigusi, kuulus “teiste” hulka, muutus Rooma linna jus peregrinum tõepoolest imperiaalseks õiguseks; kõik ülejäänud linnad (isegi Alpide mägihõimud ja rändavad beduiinid olid administratiivõiguslikult civitates, “linnakodanikud”) säilitasid omaenda õiguse ainult niivõrd, kuivõrd Rooma võõraste-õiguses nende kohta määratlust polnud.
Antiikse õigusloome üldise lõpu toob endaga kaasa edictum perpetuum (u. 130), mis Hadrianuse algatusel andis lõpliku kuju õiguslikele juhtmõtetele, milliseid preetorid (kes olid juba ammugi kindlaks seisuseks kujunenud) igal aastal välja kuulutasid, ning keelas ära edasised muudatused. Preetor oli nagu ennegi kohustatud välja kuulutama oma “aasta õiguse”; see kehtis ainult tema ametiseaduse jõul ja mitte riikliku seadusena, kuid tal tuli järgida kindlaksmääratud teksti.42 See on kuulus “ametiõiguse kivistumine”, tõeline hilise tsivilisatsiooni sümbol.43
Antiikne õigusteadus, rakendatava õiguse kavakindel käsitamine algab koos hellenismiga. Kuna õigusmõte eeldab substantsina poliitilisi ja majanduslikke suhteid, nii nagu matemaatiline mõtlemine füüsikalist ja tehnilist teadmust,44 siis sai Roomast väga ruttu antiikse jurisprudentsi linn. Üsna samamoodi toimus see mehhiko maailmas teisi rahvaid alistanud asteekide juures, kes oma kõrgemates õppeasutustes, näiteks Tezcuco kõrgkoolis, õpetasid ennekõike õigust. Antiikaegne jurisprudents on roomlaste teadus, ja on jäänud nende ainukeseks teaduseks. Just siis, kui Archimedesega jõudis lõpule loov matemaatika, sai Aeliuse “Tripertitaga” (198 e.Kr., kommentaar Kaheteistkümne tahvli seadustele) alguse õigusalane kirjandus.45 100. aasta e.Kr. paiku kirjutas Mucius Scaevola esimese süstemaatilise eraõiguse. Aastad 200–0 on klassikalise õigusteaduse aeg – kuid tänapäeval kasutatakse seda nimetust enamasti hoopis araabia õiguse ühe varasema perioodi kohta. Selle varal, mis kummagi kultuuri kirjandusest tänini on säilinud, võime jälgida, kui erinevalt nad mõtlesid. Roomlased käsitlevad ainult juhtumeid ja nende süstemaatikat, ega analüüsi kunagi mõnd alustrajavat mõistet nagu näiteks kohtulik eksitus (Rechtsirrtum). Nad eristavad hoolikalt lepingute liike, aga lepingu mõistet nad ei tunne, nagu ka teooriat näiteks kehtetuse (Nichtigkeit) või põhjendamatuse (Anfechtbarkeit) kohta. “Pärast seda kõike on selge, et roomlased ei saa kuidagi olla meie jaoks teadusliku meetodi eeskujuks,”on öelnud Lenel.46
Rooma õigusteaduse viimase faasi moodustavad sabiniaanide47 ja prokuliaanide koolkonnad, mis tegutsesid Augustuse ajast kuni umbes aastani 160. Need on teaduslikud koolkonnad (nagu olid filosoofilised koolkonnad Ateenas); võimalik, et neis tuli viimast korda esile vastuolu senaatorliku ja tribuunliku (tseesarliku) õigusekäsituse vahel; parimate sabiniaanide hulgas olid kaks tseesaritapjate järeltulijat; ühe prokuliaani oli Traianus oma järglaseks valinud. Sellal kui metoodika oli olulises osas valmis, toimus siin vana jus civile ja preetorliku jus honorarium’i praktiline kokkusulatamine.
Antiikaegse õiguse viimane meile nähtav tunnistäht on Gaiuse “Institutiones” (161. aasta paiku).48
Antiikne õigus on kehade õigus. See eristab kehalisi isikuid ja kehalisi asju, millest maailm koosneb, ning teeb kindlaks nendevahelisi suhteid, nagu mingi avaliku elu eukleidiline matemaatika. Õigusmõte ongi matemaatikaga lähedases suguluses. Kumbki neist tahab lahutada silmanähtavatest juhtumitest meelelis-juhusliku alge, et leida mõttelis-printsipiaalset: objekti puhast vormi, olukorra puhast tüüpi, põhjuse ja tagajärje puhast sõlmumist. Kuna nii, nagu antiikaegne elu toonasele kriitilisele virgeolekule paistab, on tal igati eukleidilised jooned, siis on ettekujutus kehadest, suhetest nende vahel ning nende vastastikusest mõjust tõuke ja vastutõuke vormis samasugune nagu Demokritose aatomite puhul. See on juriidiline staatika.49
Araabia õiguse esimene saavutus oli mittekehalise isiku mõiste.
Et õiglaselt hinnata seda uuele maailmatundele nii iseloomulikku suurust, mis päris antiikaegses õiguses puudub50 ja “klassikalistel” juristidel (kes kõik olid aramealased) järsku olemas on, peab tundma araabia õiguse tõelist mahtu.
Uus maastik hõlmab Süüriat ja Põhja-Mesopotaamiat, Lõuna-Araabiat ja Bütsantsi. Siin on igal pool tekkimas uus õigus – varajast tüüpi suuline ja kirjalik tavaõigus, nagu me tunneme seda “Sachsenspiegelist”. Ja nüüd ilmneb midagi imestamapanevat: üksikute linnriikide õigusest, nagu see oli loomulik antiiksel pinnal, on siin vaikselt saanud usukogukondade õigus. See on täiesti maagiline. See on ikka veel pneuma, üks võrdne vaim, üks ja sama ainutõe teadmine ja mõistmine, mis iga kord koondab ühesuguse religiooni kummardajad ühtmoodi tahtvaks ja toimivaks tervikuks – juriidiliseks isikuks. Juriidiline isik on seega kollektiivne olend, kelle sihid on terviku sihid, kes koguna otsuseid langetab ja vastutust kannab. Kristluse puhul kehtib see mõiste juba Jeruusalemma algkoguduse kohta51 ja ulatub kuni jumalike isikute kolmainsuseni.52
Hoolimata linnaõiguse Rooma vormi rangest säilitamisest oli õigupoolest juba Constantinuse-eelne keiserlike dekreetide hilisantiikne õigus (constitutiones, placita) mõeldud “sünkretistliku kiriku”53 usklikele nende rohkete kultustega, mida täitis üks ja seesama religioossus. Kuigi toonases Roomas tajus suur osa rahvast õigust kindlasti veel linnriigi õigusena, vähenes see tunne iga ida suunas astutud sammuga. Usklike liitumine õiguslikuks kogukonnaks sündis vormiliselt keisrikultuse kaudu, mis oli läbinisti sakraalõiguslik. Selle õiguse suhtes olid juudid ja kristlased (pärsia kirik ilmus antiiksele pinnale ainult Mithra kultuse kujul ja seega sünkretismi raames) uskmatud, kes seadsid end võõras õiguspiirkonnas sisse omaenese õigusega. Kui aramealane Caracalla andis 212. aastal constitutio Antonina54 kaudu kodanikuõiguse kõigile elanikele peale alistatute (dediticus), oli see vormi poolest antiigile igati sobilik akt, ja kahtlemata leidus rohkesti inimesi, kes seda niimoodi mõistsid. Sellega oli Rooma linn kõigi teiste linnade kodanikud sõna otseses mõttes “endasse võtnud”. Keiser ise aga tajus seda hoopis teisiti. Seeläbi oli ta teinud kõik need inimesed “usklike valitseja”, religioosse kultuse divus’ena austatud juhi alamateks. Constantinus tõi suure muutuse, asendades sünkretistliku usukogukonna kristliku kogukonnaga, mis oli keiserliku kaliifiõiguse objekt, ning konstitueeris sellega kristliku natsiooni.55 Iseloomustused ‘vaga’ ja ‘uskmatu’ vahetavad objekti. Constantinusest alates muutub “Rooma” õigus tasapisi üha otsustavamalt õiget usku kristlaste õiguseks, ning sellisena usku pööratud asiaadid ja germaanlased teda ka käsitasid. Koos sellega sündis vanas vormis täiesti uus õigus. Antiikse abieluõiguse järgi polnud võimalik, et näiteks mõni Rooma kodanik abielluks
Vrd. II kd., II ptk., 1.
Sohm, Institutionen (1911), lk. 101.
Lenel. Das
Isegi laste ükskordüks eeldab, et arvutaja on tuttav liikumismehaanika elementidega.
R. von Mayr, II, I, lk. 85. Sohm, lk. 105.
Lenel, vt. Enzyklopädie der Rechtswissenschaft I, lk. 357.
Sabiniaanide õigusteaduslik koolkond sai nime rooma juristi Massurius Sabinuse järgi. “Antiigileksikon” (1983) kasutab ka lühemat nimetust ‘sabiinid’ (mis tähistab ka üht itali hõimu).
Eraõiguse õpik;
Vastandina antiiksele ning dharmasuutrate India õigusele pidid hüksoslaste-aegne Egiptuse ja “võitlevate riikide” aegne Hiina õigus olema rajatud hoopis teistsugustele põhimõistetele kui
Sohm, lk. 220.
Ap 15; siit pärineb kirikuõiguse mõiste.
Islamist kui juriidilisest isikust: M. Horten. Die religiöse Gedankenwelt des Volkes im heutigen Islam (1917), lk. XXIV.
Vrd. II kd., lk. 265 jj. Seda väljendit õigustab asjaolu, et vagas ühistundes hoidsid kõik hilisantiiksete kultuste kummardajad samamoodi kokku nagu kristlike üksikkoguduste liikmed.
R. von Mayr III, lk. 38. Wenger, lk. 193.
Spengleri
