mitte ainult Prantsuse revolutsioon, vaid nad surid 1815. aastast alates välja; viljatus levis neilt kodanlusele ja alates 1870. aastast talurahvale, mille revolutsioon just äsja oli peaaegu uuesti loonud. Inglismaal ning veelgi enam Ühendriikides (ja just väärtuslikuma, ammu sisserännanud idapoolse rahva hulgas) on ammugi alanud suurejooneline “tõuline enesetapp”, mille vastu Roosevelt kirjutas oma kuulsa teose.
Seepärast leiame neiski tsivilisatsioonides juba varakult mahajäetud provintsilinnu ja arengu lõpus tühje hiigellinnu, mille kivimassi keskel väike fellahite rahvas elutseb samamoodi nagu kiviaja inimesed koobastes ja vaiehitistes. Nii jäeti Samarra maha juba 10. sajandil; Ašoka residents Pataliputra oli määratu ja täiesti elaniketa majadekõrb juba siis, kui hiina reisija Xuanzang seda 635. aasta paiku külastas; ning paljud suured maajade linnad pidid olema tühjad juba Cortési ajal. Polybiosest saadik on meie valduses terve rida antiikaegseid kirjeldusi: vanad kuulsad linnad, mille tühjad majaderead pikkamisi kokku varisevad, samal ajal kui foorumil ja gümnaasiumis söövad rohtu loomakarjad, ning amfiteatris kasvatatakse teravilja, mille seest ulatuvad veel välja raidkujud ja hermid.111 Viiendal sajandil oli Roomas küla jagu elanikke, aga keisripaleedes sai veel elada.
Sellega jõuab linna ajalugu lõpule. Esiaegsest kaubitsemiskohast kultuurlinnaks ja lõpuks maailmalinnaks kasvanuna ohverdab ta esmalt oma loojate vere ja hinge suurejoonelisele arengule ning seejärel enda viimse õitsengu tsivilisatsiooni vaimule, hävitades seeläbi lõpuks ka iseenda.
Kui koiduaega võib kirjeldada linna sündimisena küla rüpest ning hilisaega võitlusena maa ja linna vahel, siis tsivilisatsioon tähendab linna võitu, millega ta ennast maast vabastab ja kus ta ise otsa leiab. Olles ise juurtetu, kosmilise jaoks surnud ning tagasivõtmatult kivi ja vaimu päralt, arendab ta vormikeelt, mis annab edasi kõiki tema olemuse jooni: mitte tekkimise, vaid tekkinu, valminu jooni, mida saab muuta, aga mitte arendada. Ja seetõttu on jäänud ainult põhjuslikkus; ei ole enam saatust, vaid üksnes ulatuvus, millel pole enam mingit elavat suunduvust. Siit tuleneb, et iga kultuuri igasugune vormikeel ja tema arengu ajalugu on kinnistatud oma esialgse asupaiga külge, aga tsiviliseeritud vormid on kodus kõikjal, ning võivad seepärast kohe ilmudes piiramatult levida. Kahtlemata ehitasid hansalinnad oma Põhja-Vene laoplatsidel gooti stiilis ja hispaanlased Lõuna-Ameerikas barokkstiilis, kuid on võimatu, et pisimgi lõik gooti stiiliajaloost oleks kulgenud väljaspool Lääne-Euroopat, ja niisama vähe oleksid võõra kultuuri inimesed suutnud edasi arendada või kas või ainult sisimas omakski võtta atika või inglise draamastiili, fuugakunsti, Lutheri või orfikute religiooni. Kuid aleksandrinismi ja meie romantismi näol sündinu kuulub vahet tegemata kõigile linlastele. Romantismiga algab meie jaoks nähtus, mida kaugelenägelik Goethe nimetas maailmakirjanduseks; see on juhtiv, maailmalinlik kirjandus, mille kõrval maaga seotud, kuid tähtsusetu provintsikirjandus vaid suurivaevu püsima jääb. Veneetsia või Friedrich Suure riiki, või Inglise parlamenti, nagu see tõesti on ja töötab, ei saa korrata, kuid “tänapäeva põhiseadusi” võib “sisse viia” igas Aasia või Aafrika riigis ning antiikseid poliseid numiidlaste ja muistsete brittide juures. Üldiselt kasutusele ei tulnud hieroglüüf-, vaid tähtkiri, mis on kahtlemata egiptuse tsivilisatsiooni tehniline leiutis.112 Niisamuti ei saa kõikjal õppida tõelisi kultuurkeeli, nagu seda on Sophoklese kreeka ja Lutheri saksa keel, vaid maailmakeeli, mis kõik, nagu hellenistlik koinee, araabia, babüloonia ja inglise keel on tärganud maailmalinnade igapäevasest praktikast. Seepärast omandavad modernsed linnad kõigis tsivilisatsioonides ikka ühenäolisema ilme. Võib minna kuhu tahes ja igal pool leida eest Berliini, Londoni ja New Yorgi, nii nagu reisiv roomlane võis leida Palmyras, Trieris, Timgadis ja hellenistlikes linnades kuni Induseni ja Araali järveni oma sambaid, raidkujudega ehitud väljakuid ja templeid. Kuid nüüd ei levi enam stiil, vaid maitse, mitte kombestik, vaid maneerid, ja mitte rahvariided, vaid mood. Nõnda on siis võimalik, et kauged rahvad mitte ainult et võtavad säherduste tsivilisatsioonide “igavesed saavutused” vastu, vaid kiirgavad neid iseseisvas vormis edasi. Sellised “kuuvalguse”-tsivilisatsiooni piirkonnad on Lõuna-Hiina ja eriti Jaapan, mis “hiinastati” alles Hani dünastia lõpust alates (220 p.Kr.), Jaava kui braahmanliku tsivilisatsiooni levitaja ning Kartaago, mis sai oma vormid Babülonist.
Kõik need vormid esindavad äärmuslikku virgeolekut, mida ei seo ega pidurda enam ükski kosmiline vägi. Nad on puht-vaimsed ja puht-ekstensiivsed, ning seetõttu säärase levimisjõuga, et nende viimsed ja põgusaimad kiired on kandunud peaaegu üle kogu maailma ja omavahel kattunud. Skandinaavia puitehitistes tuleb võib-olla ette tsiviliseeritud hiina vormide fragmente, Lõunamerel babüloonia mõõtühikuid, Lõuna-Aafrikas antiikaegseid münte, inkade maal Egiptuse ja India mõjusid.
Aga samal ajal kui selline levik kõik piirid ületab, toimub sisevormi väljakujunemine eeskujuliku proportsionaalsusega kolmes selgesti eristatavas astmes: kultuurist eemaldumine – puhta tsiviliseeritud vormi aretamine – tardumine. Meie jaoks on see areng juba alanud, ja ma tõepoolest näen selle vägeva rajatise lõpuleviimises sakslaste kui Õhtumaa viimase rahvuse tõelist missiooni. Selles staadiumis on kõik apolloonilise, maagilise ja faustilise elu küsimused lõpuni mõeldud ning teadmise või mitteteadmise lõppseisu viidud. Ideede pärast enam ei võidelda. Viimane neist, tsivilisatsiooni enese idee, on üldjoontes sõnastatud, ning samuti on tehnika ja majandus probleemi mõttes käsitlemiseks valmis. Alles nüüd saab alata tõsine töö kõige vajamineva sooritamiseks ja tsiviliseeritud vormide rakendamiseks kogu maakera oleluse suhtes. Alles siis, kui see töö on tehtud ja tsivilisatsioon mitte ainult välisilme poolest, vaid ka massi osas lõplikult kindlaks määratud, hakkab vorm tahkuma. Kultuurides ilmnev stiil on täidemineku pulsilöök. Kui jääda selle sõna juurde, siis nüüd tekib tsiviliseeritud stiil kui valmisoleku väljendus. Ennekõike Egiptuses ja Hiinas jõudis see uhke täiuslikkuseni, mis täitis kõik sestpeale sisimas muutumatu elu väljendused tseremooniast ja miimikast kuni äärmiselt peente ja vaimurikaste kunstiteosteni. Ajaloost kui vormiideaali poole liikumisest ei saanud enam juttugi olla, kuid valitsema jäi pealispinna pidev tasane õõtse, mis meelitab kord ja lõplikult antud keelelt ikka jälle välja väikesi küsimusi ja artistlikku laadi lahendusi. Just selles seisneb hiina-jaapani maalikunsti ja india arhitektuuri kogu meile teadaolev “ajalugu”. Ja samamoodi nagu selline pseudoajalugu erineb näiteks gooti stiili tõelisest ajaloost, erineb ka ristisõdade rüütel Hiina mandariinist, kujunev seisus niisugusest, mis on valmis. Üks on ajalugu, teine on ajaloo ammugi ületanud. Sest nagu juba öeldud, on nende tsivilisatsioonide ajalugu vaid näivus, teesklus, pealispind – nagu ka nende suured linnad, mille pale lakkamatult muutub ilma teiseks saamata. Ja nende linnade vaimu pole olemas. Nad on kiviks muutunud maa.
Mis siin kaob ja mis alles jääb? See, et germaani rahvad hunnide surve all vallutasid romaani alad, katkestades seeläbi antiigi “hiinaliku” lõppseisundi arengu, pole üksnes juhus. Mererahvastel, kes alates 14. sajandist e.Kr. üksikasjadeni sarnases rännakus Egiptuse maailma poole pürgisid, õnnestus see ainult Kreeta saarte piirkonnas. Nende vägevad retked Liibüa ja Foiniikia rannikule viikingite laevastiku saatel läksid niisamuti nurja nagu hunnide retked Hiina vastu. Seega on antiikaeg ainsaks näiteks oma täisküpsuse hetkel katkenud tsivilisatsioonist. Ometi hävitasid germaanlased üksnes selle vormide pealispinna ning asendasid ta omaenda eelkultuuri eluga. “Igavese” tasandini ei jõutud. See jääb, varjatult ja üleni uue vormikeelega kaetult, kestma kogu järgneva ajaloo aluspõhjas, ning on Lõuna-Prantsusmaal, Lõuna-Itaalias ja Põhja-Hispaanias praegugi tuntavate reministsentsidena alles. Katoliku rahvareligioon on siin hilisantiikset värvi, mis väga selgesti eristab teda lääneeuroopa kõrgkihi kiriklikust katoliiklusest. Lõuna-Itaalia kirikupühadel võib tänini kohata antiikseid ja veelgi varasemaid kultusi, samuti leidub kõikjal jumalusi (pühakuid), kelle austamine laseb katoliku nime taga aimata antiikaegset vormi.
Nüüd aga kerkib esile üks teine iseseisva tähendusega element. Meie ees on inimtõugude probleem.
II. Rahvas, tõug ja keel 113
Strabon, Pausanias, Dion Chrysostomos, Avienus jt. Ed. Meyer. Kleine Schriften, lk. 164 jj.
K. Sethe avastuse põhjal. Vrd. Rob. Eisler. Die kenitischen Weihinschriften der Hyksoszeit usw. (1919).
orig.:
