on sama salapärane mullapinna jõud, mida saab tõestada igas elusolendis, niipea kui leida kriteerium, mis ei olene darvinistliku ajastu jõhkratest meetoditest. Roomlased tõid lõunast Reini äärde viinapuu ja kindlasti pole ta seal silmanähtavalt, nimelt botaaniliselt muutunud. Kuid siin on “tõug” ometi kord ka teistviisi kindlakstehtav. Mullapinnast sõltuv erinevus ei ilmne üksnes lõuna- ja põhjamaa veini, reinveini ja moseli veini vahel, vaid see sõltub ka veel viinapuuväätide igast üksikust asukohast igal üksikul mäenõlval. Seesama kehtib iga peenema puuviljasordi, tee ja tubaka kohta. Nende “aroom”, ehtne maastiku saadus, kuulub ehtsa tõu mitte-mõõdetavate ja järelikult seda tähtsamate tunnuste hulka. Õilsad inimtõud aga erinevad täpselt samal vaimsel viisil nagu õilsad veinid. Väljaspool kõiki kõrgkultuure liidab ühesugune alge, tajutav üksnes kõige peenemale vaistule, mitmesugusel kujul esinev kerge aroom etruske renessansiga Toskaanas ning 3000. aasta e.Kr. sumereid, 500. aasta e.Kr. pärslasi ja teisi pärslasi islami päevilt Tigrise ääres.
Mitte miski sellest ei ole kättesaadav mõõtvale ja kaaluvale teadusele. Tunde jaoks on see eksimatu tõsikindlusega ja esimesest pilgust olemas, kuid mitte õpetatud vaatlusele. Seega jõuan ma järeldusele, et nii nagu aeg ja saatus, on ka tõug midagi sellist, eluküsimuste suhtes otsustavat, mida iga inimene selgesti teab, kuni ta ei tee katset käsitada seda aruka ja seega hingetuks muutva analüüsi ja korrastamise kaudu. Tõug, aeg ja saatus kuuluvad kokku. Hetkel, mil neile läheneb teaduslik mõtlemine, hakkab aeg tähendama mõõdet, saatus põhjuslikku seost, ja tõug, mille suhtes meil oli veel äsja väga kindel tunne, muutub hoomamatuks virvarriks mitmesugustest täiesti erinevatest tunnusjoontest, mis maastike, aegade, kultuuride, suguvõsade kohta tunnistust andes korrapäratult põimuvad. Mõned neist kinnituvad kestvalt ja visalt mingi suguvõsa külge ning lasevad end edasi kanda, teised libisevad nagu pilvevarjud üle inimeste, ja mõned on nagu maa deemonid, kes igaühe, kes seal viibib, enda võimusse haaravad. Mõned jooned välistavad üksteist ja mõned esinevad üheskoos. Tõugude kindlakujuline liigitamine – igasuguse etnoloogia auahnus – on võimatu. Juba ainult katse seda saavutada räägib vastu tõulisuse olemusele, ning iga mõeldav süstemaatiline kavand näitab vaid arusaamise puudust. Erinevalt keelest on tõug täiesti mitte175 süstemaatiline. Lõppeks on igal üksikul inimesel ja igal tema oleluse hetkel omaenese tõug. Seepärast on ainuke vahend totemistlikule eluküljele lähemale pääsemiseks füsiognoomiline takt, mitte jaotus.
See, kes tahaks keele olemuseni jõuda, võiks jätta kõrvale kõik õpetatud sõnauuringud ja vaadata, kuidas räägib kütt oma koeraga. Koer jälgib väljasirutatud sõrme; ta kuulatab pingsalt sõnade kõla ja raputab seejärel pead: sedalaadi inimkeelt ta ei mõista. Siis teeb ta paar hüpet, et viidata oma arusaamisele, jääb seisma ja haugub: see on tema keeles lause, milles on küsimus, kas peremees mõtles ehk seda. Ja kui ta taipab, et sai õigesti aru, siis järgneb samuti koerakeeles väljendatud rõõm. Täpselt nii püüavad vastastikusele arusaamisele jõuda kaks inimest, kellel pole tegelikult ühtki ühist sõnakeelt. Mõnele talunaisele midagi seletades vaatab külapastor talle teraselt otsa ja paneb tahtmatult oma žestidesse kõik, mida naine kiriklikus keelepruugis ei mõistaks. Kõik tänapäevased sõnakeeled võivad arusaamisele viia ainult koos teiste keeleliikidega. Omaette pole neid kunagi ja kusagil kasutatud.
Midagi tahtes liputab koer nüüd saba, ja on kärsitu, et peremees ei saa aru nii selgest ja väljendusrikkast keelest. Ta täiendab seda hääleka väljendusega (Lautsprache) – haugub –, lõpuks käitumisega – näidates võib-olla midagi ette. Siin on inimene see tola, kes pole veel rääkima õppinud. Lõpuks sünnib midagi väga tähelepanuväärset. Kui koer on kõik “keelelised” võimalused ammendanud, astub ta järsku peremehe ette ja tema silmavaade puurib end inimese silma. Siin sünnib midagi väga salapärast: “mina” ja “sina” astuvad vahetusse kontakti. “Pilk” vabastab mõlemad virgeoleku tõkkepuudest. Olelus mõistab end märkideta. Siin muutub koer inimesetundjaks, kes tema ees seisjat teraselt silmas peab ja rääkijat seeläbi sõnadeta mõistab.
Neid keeli räägime tänapäeval veel meie kõik, seda ise teadmata. Laps räägib ammu enne seda, kui ta on esimese sõna ära õppinud, ja täiskasvanud räägivad temaga, mõtlemata kuidagi harjumuspärastele sõnatähendustele; see tähendab, häälikud teenivad siin midagi hoopis muud kui sõnakeelt. Neilgi keeltel on oma rühmad ja murded; neid võib õppida, osata ja valesti mõista; nad on meile nii asendamatud, et sõnakeel lakkaks toimimast, kui teeksime katset kasutada seda omaette, intonatsiooni ja žestidega täiendamata. Isegi meie kiri, see sõnakeel silma jaoks, muutuks ilma interpunktsiooni (kui žestide keeleta) arusaamatuks.
Keeleteaduse põhiveaks on, et tal on kombeks keelt kui sellist inimese sõnakeelega samastada – ja mitte ainult teoreetiliselt, vaid enamasti ka kõigi uurimuste praktikas. See on viinud täieliku teadmatuseni kõigi nende keeleliikide hoomamatust hulgast, mida loomad ja inimesed üleüldse kasutavad. Keele toimevald on palju laiem, kui uurijad märkavad, ja sõnakeelele tema praegugi kehtivas iseseisvusepuuduses kuulub seal palju tagasihoidlikum koht. Mis puutub “inimkeele kujunemisse”, siis siin on küsimus valesti püstitatud. Sõnakeel – sest seda siin mõeldakse, mispuhul tuleks korrata hetk tagasi öeldut – pole üldse kujunenud selles mõttes, mida siin eeldatakse. Ta pole ei esimene ega ainulaadne. Suur tähtsus, mille ta inimajaloos mingist ajast alates on omandanud, ei peaks moonutama tema tähendust vabalt liikuvate olendite üldises ajaloos. Keele uurimine ei tohiks kindlasti alata inimese juurest.
Ent ka kujutlus “loomakeele algusest” on väär. Erinevalt taime olelusest on kõnekus nii tihedalt seotud looma elava olelusega, et päris keeletuna ei tohiks kujutleda isegi ainurakseid, kellel igasugused meeleelundid üldse puuduvad. Olla mikrokosmos makrokosmoses on ühetähenduslik võimega suuta end teistele arusaadavaks teha. Pole mõtet rääkida keele algusest loomariigi ajaloos. Sest on täiesti loomulik, et mikrokosmilised olendid on olemas mitmuses. Muude võimaluste üle arutlemine on tühipaljas mäng. Darvinistlikud fantaasiad algsigitamisest ja esimestest vanemapaaridest peaksid jääma nendele, kes on kinni igavesti eilses. Aga olendite parved, kus on alati elus sisemine “meie”-tunne, on virged ja püüdlevad omavaheliste virgeolekusuhete poole.
Virgeolek on toimimine milleski ulatuvas, ja nimelt tahtlik toimimine. See eristab mikrokosmose liigutusi taime mehaanilisest liikuvusest (mis on omane ka loomadele ja inimestele, kuni nad taimed on – seega unes). Vaadakem loomade toitumis-, paljunemis-, kaitse- ja ründetegevust: selle üks aspekt on alati makrokosmose kompamine meelte abil, olgu siis tegemist ainuraksete olendite diferentseerumata tajuga või kõrgestiarenenud silmanägemisega. Siin on olemas selge tahe võtta vastu muljeid – me nimetame seda orienteerumiseks. Algusest peale liitub sellega tahe tekitada muljeid teistes: neid tuleb ligi meelitada, kohutada, minema ajada. Seda nimetatakse väljenduseks, ja sellena on olemas kõne, rääkimine kui loomse virgeoleku tegevus. Sestpeale pole juurde tulnud midagi põhimõtteliselt uut. Kõrgete tsivilisatsioonide maailmakeeled pole muud kui potentsiaalsete võimaluste (mis kätkevad juba tõsiasjas, et ainuraksed olendid tahavad üksteisele muljet avaldada) ülimalt rafineeritud realiseerimine.
Kuid see tõsiasi rajaneb hirmu ürgtundel. Virgeolek lahutab kõik kosmilise koost; ta veab pingule ruumi kõige üksildunu, võõrandunu vahel. Igapäevase ärkamise esimene mulje on ennast üksinda tunda. Ja siit saab alguse ürgalgne tung kesk seda võõrast maailma kokku liibuda, teiste lähedalolekut meeleliselt kinnitada, nendega teadlikku ühendust otsida. “Sina” on lunastus üksiolemise hirmust. “Sina” avastamine, tema kui teise “ise” võõruse maailmast orgaaniliselt, hingeliselt vabastamine on suur hetk kõige animaalse varajases ajaloos. Seejärel on olemas loomad. Tarvitseb vaid mikroskoobi all pikalt ja tähelepanelikult silmitseda veetilga pisimaailma, veendumaks, et “sina” ja koos sellega “mina” avastamine kõige lihtsamal võimalikul kujul on aset leidnud juba siin. Need väikesed olendid mitte ainult ei tunne teist, vaid ka teisi; neil pole mitte ainult virgeolek, vaid ka virgeolekusuhted, ja seega mitte ainult väljendus, vaid ka väljendus keele alged.
Meenutagem siin erinevust kahe suure keelerühma vahel.
