kas teadaandmise keeltes oli enne ehtsate nimetuste ilmumist juba tõelisi “lauseid”. Lause nüüdisaegses tähenduses kujunes neis keeltes küll omaenese tingimustel ja omaenese ajajärkudel, kuid ta eeldab siiski nimetuste olemasolu. Alles vaimne pööre, mis algas koos nimetuste sünniga, teeb võimalikuks laused kui mõttelised suhted. Ja tuleb arvata, et väga arenenud sõnatute keelte kestva kasutamise korral pandi üks joon teise järel sõnavormidesse ümber, liites ta sel viisil rohkem või vähem suletud struktuuriga, kõigi tänapäevaste keelte algvormiga. Nii tugineb kõigi sõnakeelte sisemine ehitus palju vanematele struktuuridele ega sõltu oma arengus sõnavarast ja selle saatusest. Pigem vastupidi.
Sest koos lauseehitusega muutub algupärane üksikute nimetuste rühm sõnade süsteemiks – sõnade, mille iseloomu ei määra enam nende tüvitähendus, vaid nende grammatiline tähendus. Nimetus esineb millegi uuena täiesti omaette. Aga sõnaliigid tekivad lauseliikmetena, ja nüüd voolab juurde hoomamatul hulgal virgeoleku sisuelemente, mis tahavad tähistatud, sõnade maailmas esindatud saada, niikaua kui lõpuks “kõik” on mõtlemise jaoks mingil moel sõnaks muutunud.
Sestpeale on otsustavaks ühikuks lause. Me räägime lausetes ja mitte sõnades. Kumbagi neist on lõputu arv kordi püütud defineerida, kuid see pole kunagi õnnestunud. Franz Nicolaus Fincki järgi on sõnamoodustus analüütiline, lausemoodustus sünteetiline vaimutegevus (ja esimene toimub enne teist). Kuna tegelikkuse muljetest võib väga erinevalt aru saada, siis saab sõnu määratleda väga erinevate vaatepunktide alusel.136 Samas, tavalise definitsiooni kohaselt on lause mõtte keeleline väljendus, Hermann Pauli formuleeringus mitme rääkija hinges leiduva kujutluse ühendamise sümbol. Need määratlused räägivad üksteisele vastu. Ma pean täiesti võimatuks selgitada lause olemust sisu põhjal.
Tõsiasjaks jääb, et suhteliselt suuremaid mehaanilisi üksusi keelekasutuses nimetame lauseteks, suhteliselt väiksemaid aga sõnadeks. Sellega grammatika seaduste kehtivus piirdub. Voolav kõne pole enam mehhanism ega kuuletu seadustele, vaid taktile. Selles, kuidas edasiantav sisu lausetesse pannakse, kätkeb juba tõuline joon. Tacituse ja Napoleoni laused pole samasugused nagu Cicerol ja Nietzschel. Inglane liigendab aine süntaktiliselt teisiti kui sakslane. Primitiivsetes, antiikaegsetes, hiina või õhtumaistes keelekogukondades ei mõjuta lausete, keeleliste üksuste tüüpilist piiritlemist ning seeläbi sõna mehaanilist vahekorda lausega mitte mõtted ja kujutlused, vaid mõtteja eluviis, verehääl. Grammatika ja süntaksi137 vaheline piir tuleks panna sinna, kus lakkab keele mehaanika ja algab kõnelemise orgaanika: keele tarvitus, tavad ja kombed, inimese väljenduslaadi füsiognoomia. Teine piir paikneb seal, kus sõna mehaaniline struktuur läheb üle häälikumoodustuse ja hääldamise orgaanilisteks teguriteks. Inglise th hääldamise, maapaiga tõulise joone järgi tunneb veel mõnigi kord ära sisserännanute lapsed. Süsteemi on vaid “keelel”, mis jääb nende piiride sisse. See on tehniline vahend ning seepärast mõeldakse teda välja, parandatakse, vahetatakse, rikutakse; hääldus ja väljendus on tõulised märgid. Me tunneme tuttava isiku teda nägemata häälduse järgi ära, samuti aga mõne võõra tõu esindaja ka siis, kui ta räägib meie emakeelt täiesti korrektselt. Suurtel häälikumuutustel (nagu Karolingide-aegne vanasaksa ja hilisgooti keskülemsaksa) on maastikuline piir ja nad puudutavad ainult tegelikku kõnet, mitte lause ja sõna sisevormi.
Nagu osutasime, on sõnad lause suhteliselt vähimad mehaanilised ühikud. Pole ilmselt midagi, mis oleks inimliigi mõtlemisele iseloomulikum kui see, kuidas need ühikud saadakse. Bantu neegri jaoks kuulub asi, mida ta näeb, esialgu väga mitmesse kategooriasse. Sellekohane sõna koosneb tuumast (tüvest) koos rea ühesilbiliste prefiksitega. Kui ta räägib naisest, kes oli põllul, siis koosneb vastav sõna tunnusjoontest: elus – üks – suur – vana – naissoost – väljas – inimene. See teeb seitse silpi, mis tähistavad ainulaadset, väga täpset ja meile väga võõrast käsitusviisi. On keeli, kus sõna langeb lausega peaaegu kokku.
Lause moodustamisel on seega otsustava tähtsusega teguriks kehaliste või kõlaliste žestide järkjärguline asendamine grammatilistega, kuid see pole kunagi olnud täielik. Puhtaid sõnakeeli pole olemas. Sõnadega kõnelemise üha täpsem mõju seisneb selles, et sõnakõlad äratavad meis tähendustundeid, mis sõnaühendite kõla kaudu loovad järgmisi tähendustundeid. Rääkimaõppimise koolitus oma lühendava ja tõlgendava menetlusega on meid harjutanud aru saama nii valguse-asjadest ja valgussuhetest kui ka neist tuletatud mõttelistest asjadest ja mõttelistest suhetest. Sõnu ei kasutata määratlust mööda, vaid ainult nimetatakse, ja kuulaja peab tundma, mida on mõeldud. Teistsugust kõnet pole olemas, ning just seetõttu on žestidel ja hääletoonil tänapäevase kõne mõistmises kaugelt suurem osa, kui tavaliselt arvatakse.
Viimane suur sündmus, mis sõnakeele arenguloo mõnes mõttes lõpetab, on tegusõna kujunemine. See eeldab juba väga suurt üldistusastet, sest kui nimisõnade ülesandeks on valguse-ruumis meeleliselt piiritletud asju – “nähtamatu” on samuti piiritletud – ka mõtlemise jaoks esile tõsta, siis verbid tähistavad muutumise tüüpe, mida polegi võimalik näha, vaid mida valguse-ilma lõputus liikuvuses nenditakse ning seejärel üksikjuhtumi erilisi tunnusjooni kõrvale jättes mõistetena luuakse. “Kukkuv kivi” tähendab ühtset muljet. Sellekohase tegusõnaga aga lahutatakse kõigepealt liikumine liigutatust ja seejärel piiritletakse “kukkumist” kui teatud laadi liikumist kõigi teiste hulgas, mille vahel on olemas lõputu arv üleminekuid (vajumine, hõljumine, langemine, libisemine). Erinevust ei “nähta”, vaid “tõdetakse”. Võib arvata, et mõne looma jaoks on olemas nimisõnalisi märke, aga tegusõnalisi mitte.138 Põgenemise ja jooksmise või lendamise ja kandumise erinevus ulatub kaugele üle selle, mida vahetult nähakse, ning on arusaadav vaid sõnadega harjunud virgeolekule. See rajaneb millelgi metafüüsilisel. Kuid koos “tegusõnades, aja-sõnades mõtlemisega” (Denken in Zeitwörtern) on nüüd ka elu ise mõtlemisele kättesaadav. Virge teadvuse elavast muljest, tekkimisest – mida žestide keel täiesti probleemitult järele aimab ja mis seega jääb iseeneses puutumatuks – eraldatakse märkamatult see, mis on ainuline, niisiis elu ise, ning ülejäänu, see, mis on mõne põhjuse toime ja ekstensiivselt määratletav (tuul puhub, välku lööb, talupoeg künnab) liidetakse märgisüsteemiga. Nägemaks, kuidas arukus siin meeltest jagu saab ja tegelikkuse hingetuks muudab, tuleb süüvida kindlakskujunenud eristustesse aluse ja öeldise, tegeviku (aktiivi) ja tehtaviku (passiivi), oleviku ja täismineviku vahel. Nimisõnade puhul võib mõttelist asja (kujutlust) pidada nähtud asja kujutiseks, kuid tegusõna korral on millegi orgaanilise asemele pandud midagi anorgaanilist. Tõsiasi, et me elame, see, et me just praegu midagi märkame, muutub kestmiseks kui märgatu omaduseks; tegusõnaliselt mõeldes: märgatu kestab. Ta “on”. Nii moodustuvad lõpuks mõtlemise kategooriad, mille tähendusvarjund vastab sellele, mis on mõtlemise seisukohalt loomulik ja mis mitte; nii ilmub aeg mõõtmena, saatus põhjusena, elav nähtus keemilise või psüühilise mehhanismina. Nii sünnib matemaatilise või juriidilise või dogmaatilise mõtlemise stiil.
Nii on antud too lõhestatus, mis näib meile olevat inimese olemusest lahutamatu, kuid mis tegelikult ju ainult väljendab seda, et tema virgeolekut valitseb sõnakeel. Nimetatud ühendusvahend “mina” ja “sina” vahel on tänu oma täiuslikkusele teisendanud tajumuste animaalse käsitamise nende eest kostvaks sõnaliseks mõtlemiseks. Millegi üle juurdlemine tähendab iseendaga suhtlemist sõnatähenduste kaudu. See tegevus on teistes keeleliikides täiesti võimatu ja iseloomustab pärast sõnakeele valmissaamist tervete inimklasside eluharjumusi. Kindlakskujunenud hingetu keele eraldumisel kõnest, mis muudab võimatuks rääkides kogu tõe edasiandmise, on hukatuslikud tagajärjed sõnade märgisüsteemide suhtes. Abstraktne mõtlemine tähendab valmis sõnalise koetise kasutamist, mille skeemi surutakse elu lõputu sisu. Mõisted surmavad oleluse ja võltsivad virgeolekut. Kunagi, keele arengu koiduajal, mil arusaamine end veel tajumise suhtes säilitada
Die Haupttypen des Sprachbaus (1910).
Kuigi süntaks (lauseõpetus) on definitsiooni kohaselt grammatika osa, mõtleb Spengler selle all tegelikku keeletarvitust.
Inglise tõlkija on selle lause peenetundeliselt vahele jätnud.
