Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER). Oswald Spengler

4

Sealt pärineb kas uhkes või labases mõttes see animaalsus nende inimeste näos, kellel puudub harjumus mõtelda.

5

Fausti II osa, rida 6272. Kogu neljarealine salm August Sanga tõlkes: “Jah, tardumus on ohuks inimsool/ ja püha õud on elu parem pool./ Kui vappub hing, täis püha rahutust,/ ta täiel vael saab osa mahutust.” Sama Ants Oraselt: “Ei, süda külma tardumust ei soovi,/ vaid võpatuses ilmneb inimhing,/ see on ta ülim osa – üksnes see/ tal avab vapustava ääretuse tee.”

6

Ta olevat kindlaks teinud, et enne tema aega pole sündinud midagi tähtsat. Seda kirjutab Thukydides – 400. aasta paiku e.Kr. – oma ajalooteose esimesel leheküljel.

7

Spengleril naturhaft Festgestellte, inglise tõlkijal scientifically established

8

Tekkis 522. aastal idagootide valitsuse ajal Roomas, kuid levis alles Karl Suurest alates kiiresti üle germaani Õhtumaa.

9

Koos tegelikult kogetud ajaloopildi väga iseloomuliku ahenemisega tõeliste renessansi-inimeste teadvuses.

10

Sellest on järgnevalt juttu kui Varuse lahingust. Aastal 9 p.Kr. kaotas Rooma väejuht Publius Quinctilius Varus Teutoburgi metsas lahingu heruskide väepealikule Arminiusele.

11

tõesena võetav väljamõeldis (pr.)

12

Seda, et taime- ja loomamaailma põhivormid ei arene, vaid on järsku olemas, tõestas esimesena H. de Vries oma mutatsioonide teoorias alates 1886. aastast. Goethe keeles: me näeme seda, kuidas kindel vorm üksikute eksemplaride näol areneb, mitte seda, kuidas ta kogu liigi jaoks kujuneb.

13

Seega pole tarvis oletada, nagu lahutaksid inimsoo ürgaegseid sündmusi tohutud ajavahemikud, ning on mõeldav, et vanimatest tänini teadaolevatest inimestest egiptuse kultuuri alguseni kulunud aeg ei ületagi mäekõrguselt viit tuhandet ajaloolise kultuuri aastat.

14

Oma lühikeses artiklis “Geistesepochen” on Goethe iga kultuuri neljale osale (eelaeg, koiduaeg, hilisaeg ja tsivilisatsioon) andnud nii sügava iseloomustuse, et sellele pole praegu midagi lisada. Vt. esimese köite lõppu lisatud ajaloosündmuste tabeleid, mis kasutavad sedasama liigendust.

15

Niisamuti puudub selle maastiku (seega pinnase, taimkatte ja ilmastiku) ajalugu, kus inimsoo ajalugu viis tuhat aastat toimunud on. Kuid inimajalugu on maastiku omast nii raskesti eraldatav ja jääb sellega tuhande juure kaudu nii tihedalt seotuks, et maastikku ignoreerides pole elu, hinge ja mõtlemist üldse võimalik mõista. Mis puutub Lõuna-Euroopa maastikesse, siis vahetub taimede-ilma pöörane küllus jääaja lõpust alates aegamööda kehvusega. Egiptuse, antiikse, araabia ja Õhtumaa kultuuri järjestikuse kulgemise käigus on Vahemere kallastel leidnud aset kliimamuutus, mistõttu talupoeg pidi võitluse asemel taimede-ilma vastu hakkama võitlema tema eest, pannes end maksma kõigepealt ürgmetsa, seejärel kõrbe suhtes. Hannibali ajal asus Sahara kaugel Kartaago lõunaosas, tänapäeval tungib ta juba Põhja-Hispaaniasse ja Itaaliasse. Kus oli ta egiptuse püramiidide ehitajate päevil, kelle reljeefidel võib kohata metsa- ja jahipilte? Pärast seda kui hispaanlased maurid minema ajasid, kadus ka nende alade üksnes kunstlikult elus hoitud metsa- ja põllumaastiku iseloom. Linnadest said kõrbeoaasid. Rooma ajal poleks sel sääraseid tagajärgi olnud.

16

Võrdleva morfoloogia uus meetod lubab vanade kultuuride ajalist algust, mida seni prooviti määrata hoopis teiste vahenditega, kindlalt kontrollida. Samal põhjusel, miks ka kõigi teiste andmete kaotsi minnes ei oletataks Goethet sündinuks sada aastat enne “Alg-Fausti” ega peetaks Aleksander Suure karjääri mõne vanema mehe omaks, võib riigielu, kunsti, mõtlemise ja religiooni vaimu mõne üksiku joone alusel tõestada, et egiptuse kultuur sai alguse u. 3000 e.Kr. ja hiina oma u. 1400 e.Kr. Prantsuse uurijate ja viimasel ajal ka Borchardti arvutused (Die Annalen und die zeitliche Festlegung des Alten Reiches, 1917) on juba algusest peale olnud niisama ekslikud nagu hiina ajaloolaste omad müütiliste (Xia ja Shangi) dünastiate kestuse kohta. Samuti on täiesti võimatu, et egiptuse kalender viidi sisse aastal 4241 e.Kr. Nagu iga ajaarvestuse puhul, tuleb oletada arengut koos sügavaleulatuvate kalendrireformidega, mis võtab “algdaatumi” mõistelt üldse objekti.

17

Röövellik mägirahvas Paabelist põhja pool, kelle Aleksander Suur aastal 323 e.Kr. allutas.

18

Ed. Meyeri (Geschichte des Altertums, III, 97) vahest liigagi heldel hinnangul võis pärslasi olla umbes pool miljonit – ja babüloonlasi nende vastas 100 korda rohkem. Umbes samasugune suuruste suhe valitses 3. sajandil Rooma sõdurkeisrite leegionide (ja kogu Rooma rahvastiku) ning teiselt poolt germaani rahvaste vahel, ning oli valitsenud ka Ptolemaioste ja Rooma sõjavägede ning Egiptuse rahvastiku vahel.

19

Imperialistlikke suundumusi ilmutasid isegi India Maurja ning Sunga dünastia. Indialikku loomust arvestades võisid need olla ainult segased ja tagajärjetud.

20

Vrd. II kd., III ptk.

21

Iseseisev kuningriik Mesopotaamia loodeosas aastail 132 e.Kr. – 244 p.Kr.

22

Järgnev visand tugineb kahe ameerika teose andmetele: L. Spence. The civilization of ancient Mexico. Cambridge 1912 ja H. J. Spinden. A study of Maya art, its subject, matter and historical development. Cambridge 1913. Teineteisest sõltumatult püüavad need luua kronoloogiat ning on jõudnud mõningase üksmeeleni.

23

Need on praeguste külade nimed säilinud varemete lähedal. Tõelised nimed on kaotsi läinud.

24

Zur Theorie und Methodik der Geschichte (Kleine Schriften, 1910) – parim ajaloofilosoofiline tekst, mille on kirjutanud igasuguse filosoofia vastane.

25

Jaapanlane kuulus varem hiina ja praegu kuulub ta ka veel õhtumaisesse tsivilisatsiooni; jaapani kultuuri sõna otseses mõttes ei ole olemas. Nii et jaapani amerikanismi tuleb teisiti hinnata.

26

Nero-vastane ülestõus aastal 68, mille lõppedes tunnistati keisriks Hispania Tarraconensis’e provintsi asehaldur Servius Sulpicius Galba.

27

Cäsars Monarchie und das Principat des Pompejus (1918), lk. 501 jj.

28

ar. idžmā‘, vrd. II kd., lk. 100 jj.

29

R. Hirzel. Die Person (1914), lk. 17.

30

õigusvõime osaline kaotus (ld.)

31

L. Wenger. Recht der Griechen und Römer (1914), lk. 170. R. von Mayr. Römische Rechtsgeschichte II, I, lk. 87.

32

Rooma kodanike kohta kasutatud nimetus.

33

Antiikse õiguse “sõltuvust” Egiptuse omast saab juhuslikult veel kindlaks teha: atika õigust luues võttis suurkaupmees Solon klauslid võlaorjuse, obligatsiooniõiguse, tööpõlguse ja sissetulekute puudumise kohta üle Egiptuse seadusandlusest (Diodoros I, 77, 79, 94).

34

Teisel sajandil e.Kr. kehtestati Roomas kaks lex Aebutia-nimelist seadust. Nimetus seostub suguvõsa nimega (gens Aebutia = Aebutiused).

35

L. Wenger. Recht der Griechen und Römer, lk. 166 j.

36

Beloch. Griechische Geschichte I, I, lk. 350.

37

Kelle taha jääb etruski õigus, vanarooma õiguse algvorm. Rooma oli

Скачать книгу