vastasin ma ja lisasin: «Ta oli väga vapper. Tal oli kindlasti väga valus.»
«Kas sa peaksid tema eest üht saladust – väga tähtsat saladust?» uuris tema.
«Jah, muidugi,» nõustusin, ehkki veidi ebakindlalt, sest ma ei taibanud, mis saladusest jutt käis.
«Sa… Sa ju nägid tema jalga?» tähendas naine mulle kindlalt otsa vaadates. «Tema… varbaid?»
Noogutasin. «Jah,» laususin jälle.
«See ongi see saladus, David. Keegi teine ei tohi teada saada. Peale tema isa ja minu tead ainult sina. Keegi teine ei tohi teada. Mitte keegi. Mitte kunagi.»
«Ei,» olin ma nõus ja noogutasin veel kord tõsiselt.
Tekkis väike paus – vähemalt sõnades, aga ta mõtted tormasid edasi. Neis kajasid trööstitult ja õnnetult sõnad «mitte keegi» ja «mitte kunagi». Siis kõik muutus ja ta oli sisimas jälle kange, raevukas ja hirmul. Talle vastu mõtlemisest polnud mingit kasu, nii et ma üritasin kohmakalt sõnades rõhutada, et mõtlesin öeldut tõsiselt.
«Mitte kunagi, mitte keegi,» kinnitasin innukalt.
«See on väga, väga tähtis,» käis ta peale. «Kuidas seda sulle seletada?» Aga ta ei pidanud midagi seletama. Tema pakiline, pingeline usk sõnumi tähtsusesse oli ilmselge. Ta sõnad polnud sugugi nii tungivad. Ta lausus:
«Kui keegi peaks teada saama, oleksid nad temaga… kohutavalt kurjad. Seda ei tohi kunagi juhtuda.»
Naise ärevusest oleks nagu saanud midagi kõva kui raudpolt.
«Sest tal on kuus varvast?» küsisin ma.
«Jah. Seda ei tohi teada keegi peale meie. See peab jääma meie saladuseks,» kordas ta rõhutavalt. «Kas lubad, David?»
«Luban. Kui tahate, võin tõotada,» pakkusin.
«Lubadusest piisab,» vastas tema.
Lubadus oli nii pühalik, et võtsin kindlalt nõuks seda täielikult varjata, isegi oma nõbu Rosalindi eest. Ehkki samas ajas saladuse silmnähtav tähtsus mind segadusse. Nii palju ärevust nii väikese varba pärast. Aga täiskasvanute sekeldused tundusid sageli vajalikust palju suuremad. Niisiis keskendusin põhilisele – saladuskatte säilitamisele.
Sophie ema aina silmitses mind kurva, kuid mõistmatu näoga, kuni mul hakkas ebamugav. Ta märkas mu nihelemist ja naeratas. See oli lahke naeratus.
«Hea küll siis,» lausus ta. «Hoiame seda salajas ja ei räägi sellest enam kunagi, eks?»
«Jah,» nõustusin mina.
Ukse juurest mööda rada alla laskudes pöörasin korraks ringi.
«Kas ma võin varsti jälle Sophiet vaatama tulla?» küsisin.
Ta kõhkles, mõtles järele ja kostis siis:
«Hea küll, aga ainult siis, kui oled kindel, et keegi teada ei saa.»
Alles siis, kui seljandikuni jõudsin ja piki künkaharja sammud kodu poole seadsin, jõudsid pühapäevased monotoonsed õpetused juhtunule järele. See juhtus peaaegu kuuldava välgatusena. Mu peas kõlasid Inimese Tunnused: «Iga jalg peab painduma kahest kohast ja lõppema jalalabaga, ja igal jalalabal peab olema viis varvast, ja iga varbal peab olema lame varbaküüs…» Ja nii edasi, kuni lõpuks: «Kõik olendid, kes tunduvad inimestena, aga pole täpselt niisugused, ei ole inimesed. Nad ei ole ei mehed ega naised. Nad teotavad Jumala tõelist palet ja Jumal vihkab neid.»
Need äkilised mõtted häirisid mind ja ajasid segadusse. Mulle oli sageli rõhutatud, et pühaduseteotus oli hirmus asi. Aga Sophie juures polnud midagi hirmsat. Ta oli lihtsalt tavaline väike tüdruk, ehkki palju arukam ja vapram kui enamik teisi. Aga ometi, Tunnuste järgi…
Ilmselgelt pidi kusagil olema eksitus. Üks väga väike lisavarvas – noh, kaks lisavarvast, sest ma eeldasin, et ka teisel jalal oli samasugune – ei saanud ju olla piisav erinevus, et Jumal teda vihkaks.
Maailm ajas mind tõsiselt segadusse…
2
Ma jõudsin koju tavalist teed mööda. Seal, kus laas oli künkanõlva oma rüppe haaranud ja sellest üle kasvanud, ronisin alla kitsale vähekäidud rajale. Sealt edasi olin valvel ja hoidsin kätt noapidemel. Oleksin pidanud metsast ülepea eemale hoidma, sest mõnikord – ehkki väga harva – tungisid suured loomad nii sügavale tsiviliseeritud maale, et jõudsid isegi Waknukini. Puude vahel võis kohata kodustamata koeri või metskasse. Aga nagu tavaliselt, kuulsin ma ainult väikeseid olevusi, kes minu eest kiiresti pagesid.
Umbes kilomeetri pärast jõudsin haritud maani ja kodu hakkas üle kolme-nelja põllu paistma. Hiilisin piki metsaserva ja jälgisin puude tagant ettevaatlikult ümbrust, siis ületasin hekiridade varjus kõik peale viimase põllu ja jäin jälle ringi vaatama. Näha polnud kedagi peale vana Jacobi, kes õuel aegamööda muda kühveldas. Kui ta oli ohutult seljaga minu poole, sööstsin kärmelt üle avatud hoovi, ronisin aknast sisse ja sammusin tasahilju oma tuppa.
Meie maja pole lihtne kirjeldada. Sellest peale, kui mu vanaisa Elias Strorm enam kui viiekümne aasta eest ehitustöödega algust tegi, oli majale erinevatel aegadel lisandunud uusi tube ja juurdeehitisi. Nüüdseks oli see laiali valgunud ühelt poolt kuurideks, laoruumideks, lautadeks ja küünideks, teiselt poolt pesumajadeks, piima- ja juustukambriteks, sulaste tubadeks ja nii edasi, kuni see ümbritses kolme neljandiku ulatuses suurt kõvaks tambitud maapinnaga siseõue, mis jäi peahoonest allatuult ja mille keskseks kaunistuseks oli kompostihunnik.
Nagu kõik piirkonna majad, oli seegi rajatud tugevatest rohmakalt tahutud palkidest raamile, aga kuna tegu oli meie kandi kõige vanema hoonega, katsid enamikku välisseintest Vana Rahva hoonete varemetest toodud tellised ja kivid ning krohvitud roomatte kasutati ainult sisemiste seinte tarvis.
Minu vanaisa, nii nagu mu isa mulle temast rääkis, oli olnud väsimatult vooruslik, lausa tüütuseni. Alles hiljem sain temast usutavama, ehkki vähem kiiduväärse pildi.
Elias Strorm tuli idast, kusagilt mere lähedalt. Miks, see pole päris selge. Ta ise väitis alati, et ida jumalavallatud kombed sundisid teda otsima vähem peenutsevat ja karmima mõtteviisiga paika, ehkki ma olen kuulnud räägitavat, et ühel hetkel ei suudetud teda kodukohas enam taluda. Olgu põhjus milline tahes, see meelitas ta neljakümne viie aastasena tollal välja arendamata Waknukki, peaaegu piirialale, koos kogu oma maise varaga, kuuest vankrist koosnevas karavanis. Ta oli turske, võimukas ja kirglikult sirgeselgne mees. Tema puhmaskulmude all silmades võis välkuda piibellik tuli. Austus jumala vastu oli tal sageli huulil ja hirm saatana ees pidevalt südames – nähtavasti oli raske öelda, kumb teda rohkem tagant kihutas.
Varsti pärast seda, kui ta maja ehitamist alustas, läks ta reisile ja tõi sealt kaasa mõrsja. Naine oli häbelik, omal roosakaskuldsel moel kaunis ja mehest kakskümmend viis aastat noorem. Olen kuulnud, et ta kepsles nagu armas vasikas, kui arvas end üksi olevat, aga abikaasa pilgu all liikus ujedalt nagu jänes.
Kõik vaesekesele lubatud vastused olid ammu ajast ja arust. Ta ei leidnud sugugi, et abielu oleks armastust lõkkele puhunud, ei suutnud abikaasat enda kaudu uuesti nooreks muuta ega osanud ka neid puudujääke korvata kogenud majapidaja kombel kodu hooldades.
Elias polnud mees, kes teiste puudused tähelepanuta jätaks. Mõne poolaastaga vaigistasid tema noomitused naise kepslemise, ta jutlused panid roosakaskuldsed
