ja põhimõtted lihastesse. Mõlemat juhtis piiblilugudega ja Nicholsoni «Patukahetsustega» külluslikult üle ujutatud mõistus. Mis usku puutus, olid isa ja poeg ühest puust, nende ainuke erinevus seisnes lähenemises: mu isa silmis ei säranud jutlustaja indu, tema voorus väljendus pigem seadustes.
Joseph Strorm, minu isa, ei abiellunud enne Eliase surma. Kui ta seda lõpuks tegi, ei korranud ta oma isa viga. Mu ema vaated ühtisid tema omadega. Emal oli tugev kohusetunne ja ta ei kõhelnud kunagi, kellele ta peaks end pühendama.
Meie piirkonda ja ühtlasi ka meie maja, mis oli seal esimene, kutsuti Waknukiks traditsiooni tõttu, sest sealkandis oli kunagi ammu-ammu, Vana Rahva ajal, asunud sellenimeline paik. Traditsioon oli hägune nagu ikka, aga kindlasti olid seal seisnud mingisugused hooned, mille varemed säilisid seni, kuni need uute majade ehitamiseks laiali tassiti. Oli ka pikk seljandik, mis jooksis kuni mägedeni ja suur lõhe, kindlasti Vana Rahva töö: nad olid oma üliinimlikul moel pool mäge hävitanud, et leida midagi, mis neile huvi pakkus. Võimalik, et seda paika kutsuti juba siis samamoodi, aga nüüd oli sellest igatahes saanud Waknuk, korralik, seadusekuulekas ja jumalakartlik kogukond, sadakond hajusat majadekobarat, mõned suuremad, mõned väiksemad.
Mu isa oli ümbruskonnas tuntud mees. Kui ta kuueteistkümneaastaselt esimest korda rahva ette astus, et pidada oma isa ehitatud kirikus pühapäevast jutlust, oli piirkonnas veel vähem kui kuuskümmend perekonda. Aga kui maad hariti üha laiemalt ja elanikke tuli juurde, ei vajunud ta unustusse. Ta jäi endiselt suurimaks maaomanikuks, pidas igal pühapäeval jutluseid ja selgitas praktilise lihtsusega taevaseid seaduseid ja vaateid väga erinevatel teemadel. Kindlaksmääratud päevil esindas ta magistraadina ka ilmalikku seadust. Vahepealsel ajal jälgis ta, et nii tema kui kõik tema sõltlased oleksid ülejäänud piirkonnale laitmatuks eeskujuks.
Majas keerles elu kohaliku kombe kohaselt ümber avara elutoa, mis täitis ka köögi aset. Meie maja oli Waknuki suurim ja uhkeim ning elutuba samuti. Selle hiiglasliku kamina üle võis uhke olla. Muidugi mitte edevusest, vaid pigem teadmisest, et Issanda antud suurepärasele materjalile on antud nii väärikas kuju: see oli omamoodi testament. Kolle oli ehitatud rasketest kiviplokkidest. Terve korstnajalg oli tellistest ja polnud iial põlema läinud. Ülemise otsa juures ümbritsesid korstnat piirkonna ainsad katusekivid, nii et ka ülejäänud õlgkatus polnud kunagi süttinud.
Ema hoolitses selle eest, et elutuba oleks alati puhas ja korras. Põrandat katsid osavalt kokku sobitatud telliste, kivide ja kunstplaatide tükid. Mööbliks olid heledaks küüritud lauad ja järid ning paar tooli. Seinad olid valgeks lubjatud. Neil rippus mitu suurt poleeritud panni, mis kappidesse ei mahtunud. Kõige enam sarnanesid kaunistustele puitpaneelid, millesse oli kunstipäraselt kõrvetatud tarkuseterasid, peamiselt «Patukahetsustest». Vasakul pool kaminat teatas kiri: INIMEST TUNNED JUMALA PALGEST. Ja parempoolne ütles: HOIA PUHAS ISSANDA SUGU. Vastasseinal oli veel kaks tahvlit lausetega ÕNNIS ON NORM ja PUHTUS ON MEIE PÄÄSE-MINE. Kõige suurem kiri rippus tagumisel seinal, siseõue viiva ukse vastas. See meenutas kõigile sisseastujatele: HOIDU MUTANDI EEST!
Neid tekste mainiti sageli ja sõnad said mulle tuttavaks ammu enne, kui lugema õppisin. Tegelikult võib isegi arvata, et need olid mu esimesed veerivad õppetunnid. Teadsin neid kõiki peast, nagu ka teisi majja riputatud lauseid, mis kuulutasid selliseid tõdesid nagu NORM ON JUMALA TAHE, TAAS-LOOMINE ON AINUS PÜHA LOOMINE, KURAT ON KÕRVALEKALDE ISA ja veel palju teisi Eksimuste ning Pühaduseteotuste kohta.
Paljud neist jäid mulle veel segaseks, aga teiste kohta olin juba mõndagi õppinud. Näiteks Eksimuste kohta. Seda seetõttu, et Eksimused võisid mõnikord olla üsna meeldejäävad. Tavaliselt oli esimene märk Eksimusest see, kui isa pahas tujus majja astus. Õhtul kutsus ta meid kõiki kokku, ka talus töötavaid sulaseid. Me põlvitasime, tema aga kinnitas meie kahetsevat meelt ja juhtis palvet andestuse anumiseks. Järgmisel hommikul tõusime kõik enne koitu ja kogunesime hoovi. Päikesetõusul laulsime hümni ja isa hukkas tseremoniaalselt kahepealise vasika, nelja jalaga kana või mis iganes muu Eksimuse, mis sündinud oli. Vahel oli tegu millegi palju veidramaga…
Eksimused ei piirdunud ka üksnes lojustega. Mõnikord heitis isa viha ja häbiga köögilauale maisitõlvikuid või juurvilju. Kui tegu oli vaid paari peenraga, kaevati need välja ja hävitati. Aga kui terve põld oli nurja läinud, ootasime head ilma, et see põlema pista ja hümne laulda, kuni leegid möllasid. Minu meelest oli see väga tore vaatepilt.
Kuna mu isa oli ettevaatlik ja vaga mees, kellel oli Eksimuste peale terane silm, oli meil rohkem hukkamisi ja põletamisi kui kellelgi teisel, aga iga vihje, et meid oli neetud rohkemate Eksimustega, haavas ja vihastas teda. Sellistel puhkudel ta märkis, et talle ei meeldinud sugugi head raha tuulde lasta. Ta ei kahelnud hetkekski, et kui meie naabrid olnuks sama korralikud, oleks neil tulnud veel palju rohkem saaki maha kanda, aga kahjuks olid mõnede inimeste põhimõtted paindlikud.
Nii sain Eksimustest üsna varakult teada. Need olid asjad, mis ei näinud õiged välja – see tähendab, ei sarnanenud oma vanematele või liigikaaslastele. Tavaliselt oli valesti ainult mõni pisiasi, aga ükskõik kui suur või väike viga ka polnud, oli tegu Eksimusega, ja kui see esines inimeste juures, nimetati seda Pühaduseteotuseks. See oli vähemalt tehniline termin, kuigi üldiselt kutsuti mõlemat Kõrvalekaldeks.
Sellegipoolest polnud Eksimuse küsimus alati nii lihtne, kui võiks arvata. Kui tekkisid lahkarvamused, kutsuti kohale piirkonna inspektor. Minu isa aga tülitas inspektorit harva, eelistades ettevaatuse mõttes kõik vähegi kahtlase hävitada. Mõned mõistsid tema põhjalikkuse hukka ja ütlesid, et kohalik Kõrvalekallete sagedus, mis oli tasapisi vähenenud ja jõudnud kõigest pooleni minu vanaisa aegsest, võinuks olla veelgi parem, kui poleks olnud isa. Ikkagi oli Waknuki piirkond oma puhtuse poolest tuntud.
Meie kodukoht polnud enam piiriala. Raske töö ja ohvrimeelsus olid kaasa toonud stabiilse kariloomade ning viljasaagi taseme, mida kadestasid isegi mõned idapoolsed kogukonnad. Nüüd tuli oma viiskümmend kilomeetrit lõuna või edela suunas minna, et jõuda Metsikule Maale, kus puhta paljunemise tõenäosus jäi alla viiekümne protsendi. Sealt edasi tuli ebaühtlasem maariba, mõnel pool viieteistkümne, mujal kuni kolmekümne kilomeetri laiune vöönd. Selle taga laius salapärane Äär, kus ei saanud millelegi kindel olla. Minu isa sõnul «laius seal Saatana avar pärusmaa, kus Issanda seaduseid miskiks ei pandud.» Ka Äär olevat olnud kõikjal erineva laiusega ja selle taga algas Tühermaa, millest keegi midagi ei teadnud. Kõik, kes Tühermaale läksid, said tavaliselt surma ja üksikud tagasitulnud ei elanud enam kaua.
Meile aga tegi aeg-ajalt tüli Äär, mitte Tühermaa. Ääre inimesed – nimetagem neid nii, sest kuigi nad olid tegelikult Kõrvalekalded, nägid nad tihti välja nagu tavalised inimesed, kui nendega polnud midagi väga valesti läinud – need inimesed pidid oma piirialal väga vähesega leppima ja tulid sageli tsiviliseeritud maadele, et varastada vilja, kariloomi, riideid, tööriistu ja ka relvi, kui võimalik. Mõnikord röövisid nad ka lapsi.
Varem tuli kaks või kolm korda aastas ette väikeseid rüüsteretki, mida keegi üldiselt eriti tähele ei pannud, välja arvatud muidugi rüüsteretkede ohvrid. Tavaliselt jäi inimestel aega põgeneda ja nad kaotasid ainult oma kariloomi. Siis aitasid kõik teised pisut saaduste või rahaga, et nad jälle jalule aidata. Aga aja jooksul, kui piir üha kaugemale nihkus, pidi üha enam Ääre inimesi elama üha kitsamal maaribal. Mõnel aastal puhkes nende seas suur nälg ja peagi polnud tegu enam tosina sissetungijaga, kes tulid kiirele rüüsteretkele, et siis uuesti Äärele põgeneda. Nad saabusid suurtes organiseeritud salkades ja tegid palju kahju.
Mu isa lapsepõlves vaigistasid ja hirmutasid emad tüütuid lapsi ähvardustega: «Ole nüüd tubli, muidu kutsun Vana Maggie Äärelt. Tal on neli silma, millega sind jälgida, neli kõrva, millega sind kuulda, ja neli kätt, millega sulle laksu anda. Parem vaata ette.» Teine kohutav kuju, keda võidi kutsuda, oli Karvane Jack: «Ta viib su oma koopasse Äärel, kus elab kogu tema pere. Ka nemad on kõik karvased ja pikkade sabadega. Igal hommikul pistavad
