style="font-size:15px;"> Aga sama hästi oleks võinud abipalved saatmata jätta. Kuna keegi ei teadnud, millist osa kaheksasaja või üheksasaja kilomeetri suurusest maast tabab järgmine rünnak, on raske öelda, missugust abi oleks valitsus võinud anda. Nad vaid saatsid oma mugavast linnast kaugel-kaugel idas kaastunnet ja julgustavaid sõnu ning pakkusid välja kohaliku maakaitseväe loomise. Kuna kõik terved mehed olid piirialadele saabumisest peale juba iseenesest kuulunud teatud mitteametlikku maakaitseväkke, peeti seda ettepanekut sisuliselt olukorra ignoreerimiseks.
Waknuki piirkonna jaoks olid Äärelt lähtuvad ohud pigem tüütuseks kui nuhtluseks. Ka kõige kaugem rüüsteretk polnud jõudnud lähemale kui viisteist kilomeetrit, aga iga aastaga tekkis üha rohkem hädaolukordi, mis sundisid mehi lahkuma ja põllutöid seiskuma. Katkestused olid kulukad ja raiskavad ning, mis veel tähtsam, tõid kaasa ärevust, kui rahutused toimusid meie sektori lähedal: keegi ei võinud kindel olla, et nad ei tuleks seekord kaugemale kui varem…
Enamasti aga elasime mugavalt, rahulikult ja töökalt. Meie majapidamine oli suur. Minu pere moodustasid mu isa, ema, kaks õde ja onu Axel, aga majas elasid veel köögitüdrukud ja lüpsinaised, kellest mõned olid abielus sulastega, ja nende lapsed ja muidugi sulased ise. Kui me kõik pärast tööpäeva lõppu einelauda istusime, oli meid üle kahekümne ja palvusel veelgi rohkem, sest sinna tulid ka naabertalude mehed koos oma naiste ja lastega.
Onu Axel polnud päriselt meie sugulane. Ta oli abiellunud Elizabethiga, ühega mu ema õdedest. Onu Axel oli tollal madrus, naine läks temaga itta kaasa ja suri Rigos, kui onu oli reisil, kus ta sandiks jäi. Ta oli üleüldiselt kasulik mees, kuigi liikus jalavigastuse tõttu aeglaselt, nii et isa lasi tal meie juures elada. Ta oli ka mu parim sõber.
Mu ema oli pärit viie tütre ja kahe pojaga perest. Neli neist olid tema täisverelised õed, kõige noorem ja kaks poissi aga teistele poolõde ja poolvennad. Vanima õe Hannah’ saatis tema abikaasa minema ja keegi polnud temast sellest peale midagi kuulnud. Minu ema Emily oli vanuselt järgmine. Siis tuli Harriet, kes oli abielus suurtalunikuga Kentakist, peaaegu kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Järgmine oli Elizabeth, kes abiellus onu Axeliga. Pooltädi Lilianist ja poolonu Thomasest ei teadnud ma midagi, aga poolonule Angus Mortonile kuulus meie naabertalu, millel oli meiega mitu kilomeetrit ühist piiri. See ärritas mu isa, kes poolonu Angusega kunagi milleski ühel nõul ei olnud. Anguse tütar Rosalind oli muidugi minu nõbu.
Kuigi Waknuk oli piirkonna suurim talu, oli ka enamik teisi samamoodi organiseeritud ja üha suurenesid, sest paranev stabiilsusnäitaja ärgitas inimesi oma maid laiendama. Igal aastal langetati puid, et teha ruumi uutele põldudele. Laaned ja metsasalud viiliti vähehaaval väiksemaks, kuni maastik hakkas meenutama ida iidseid põllumaid.
Räägiti, et nüüd teadsid Waknukist isegi Rigo elanikud, kaardile pilkugi heitmata.
Tegelikult elasin õitsva piirkonna kõige jõukamas talus. Kümneaastasena aga ei osanud ma seda hinnata. Mulle tundus, et kodus oli ebameeldivalt palju saginat ja tööd leidus alati rohkem kui inimesi, kui sa ette ei vaadanud. Tol õhtul otsustasin teiste silma alt hoiduda, kuni igapäevased hääled õhtusöögi lähenemisest teada andsid ja võis ohutult nägu näidata.
Logelesin niisama ja vaatasin, kuidas hobustel rakmeid maha võeti. Siis helises katuse all rippuv kell paar korda. Uksed avanesid ja hoovi tulvas rahvast, kes suundusid köögi poole. Läksin nendega kaasa. Hoiatus «HOIDU MUTANDI EEST!» vaatas mulle vastu, kui sisse astusin, aga oli liiga tuttav, et mind mõtlema panna. Sel hetkel huvitas mind peamiselt toidu lõhn.
3
Pärast seda käisin tavaliselt kaks-kolm korda nädalas Sophie juures. Koolitunnid, nii palju kui neid oli – paar vana naist õpetasid poolt tosinat last lugema, kirjutama ja arvutama –, toimusid hommikuti. Mul polnud raske lõunasöögi ajal varem minema lipsata ja ära kaduda, kuni kõik arvasid, et keegi teine on mulle juba tööd leidnud.
Kui Sophie pahkluu oli paranenud, näitas ta mulle oma kodukandi lemmikpaiku.
Ühel päeval viisin ta seljandiku meiepoolsele küljele aurumasinat vaatama. See oli ainus aurumasin saja kilomeetri ulatuses ja me olime selle üle väga uhked. Corkyt, kes masina järele vaatas, parajasti polnud, aga kuuri uksed olid lahti ja nende vahelt kostis ragisevat, kriuksuvat ning puhkivat rütmi. Hiilisime lävele ja piilusime hämarusse. Väga põnev oli jälgida, kuidas suured palgid kähinal üles-alla liikusid ja hiiglaslik risttala katusealuse varjudes edasi-tagasi kiikus, sealjuures mõlemas otsas peatudes, nagu koguks jõudu järgmiseks pingutuseks. Põnev küll, aga mõne aja pärast muutus see üksluiseks.
Kümnest minutist piisas, me läksime eemale ja ronisime kuuri kõrval seisva puuriida otsa. Seal istudes võis tunda, kuidas kogu virn meie all värises, kui mootor edasi rügas.
«Minu onu Axel ütleb, et Vanal Rahval oli kindlasti palju paremaid masinaid,» rääkisin talle.
«Minu isa ütleb, et kui kas või veerand lugudest, mida Vana Rahva kohta räägitakse, on tõsi, pidid nad olema võlurid, mitte inimesed,» vastas Sophie.
«Aga nad olid imelised,» käisin ma peale.
«Liiga imelised, et tõsi olla, ütleb isa,» tähendas tema.
«Kas ta siis ei usu, et nad oskasid lennata, nagu räägitakse?» pärisin mina.
«Ei. See on tobe. Kui nemad seda oskasid, peaksime meie ka suutma.»
«Aga paljusid asju, mida nad oskasid, hakkame me jälle ära õppima,» protesteerisin.
«Mitte lendamist.» Ta raputas pead. «Asjad kas saavad lennata või mitte ja meie ei saa,» väitis ta.
Mõtlesin, kas rääkida talle oma unenäost, kus linna kohal lendasid mingid asjad, aga unenägu pole eriti hea tõend, nii et ma loobusin. Siis ronisime alla, jätsime aurumasina puhkima ja kriuksuma ja seadsime sammud Sophie kodu poole.
Tema isa John Wender oli parajasti reisilt tagasi. Kuurist, kus ta nahku raamidele tõmbas, kostis vasardamist ja kogu ümbrus lõhnas tema töö järele. Sophie jooksis isa juurde ja põimis talle käed kaela ümber. Mees ajas end sirgu, hoides temast ühe käega kinni.
«Tere, tirts,» ütles ta.
Mind tervitas ta tõsisemalt. Meie vahel valitses sõnatu arusaamine, et rääkisime nagu mees mehega. See oli alati nii olnud. Kui ta mind esimest korda nägi, vaatas ta mind nii, et ma hakkasin kartma ega söandanud tema juuresolekul rääkida. Aja jooksul see aga muutus. Meist said sõbrad. Ta näitas ja jutustas mulle palju huvitavat. Aga mõnikord pilku tõstes märkasin ikkagi, et ta jälgis mind rahutult.
Polnud ka ime. Alles aastaid hiljem sain aru, kui murelik ta pidi olema, kui avastas koju jõudes, et Sophie oli pahkluu välja väänanud ja tema jalga oli näinud just David Strorm, Joseph Strormi poeg. Küllap ahvatles teda tõsiselt mõte, et surnud poisid ei saa lubadust murda. Võib-olla päästis mind proua Wender.
Aga ma usun, et ta mure oleks kui peoga pühitud, kui ta oleks teadnud vahejuhtumist, mis leidis aset minu kodus umbes kuu pärast Sophiega kohtumist.
Mu kätte oli tunginud pind ja kui selle välja tõmbasin, jooksis haavast ohtralt verd. Läksin kööki, aga kõigil oli õhtusöögiga liiga palju tegemist, et mulle tähelepanu pöörata, nii et ma otsisin endale ise kaltsusahtlist riideriba. Mõne minuti üritasin haava kohmakalt kinni siduda, aga siis ema märkas. Ta laksutas etteheitvalt keelt ja nõudis, et vigastus tuleb ära pesta. Siis keeras ta riideriba korralikult ümber käe, torisedes, et muidugi pidin ma seda tegema just siis, kui tal oli tegemist. Ma vabandasin ja lisasin:
«Oleksin
